Lauri Lesta värske albumi tähendus- ja tõlgendusruum on väga lai, sellega võiks vabalt proovida kätt nii hilistel öötundidel alternatiivklubis kui ka helikunstiteosena galeriis. 

★★★★☆

Enne muusikani jõudmist peame rääkima albumite kaanefotodest. Võime ju öelda, et muusika on kõige olulisem ja kõik muu seal ümber on vaid ballast, aga kuidas oleks digitaalses muusikameres üldse võimalik orienteeruda ilma tähelepanu püüdva graafikata? Minu mitmete viimase aja parimate n-ö suvaleidude taga on just head pildid.

Lauri Lesta uue albumi „Undercurrents” puhul võib aga albumikaas just kahjuks tulla. Ma näen veidi udust džunglit ja see troopika poeb mulle vastu tahtmist pähe. Nüüd ongi nii: puhuge mulle kas või külma tuult näkku, aga mina mõtlen ikka ainult lõputust kleepuvpalavast suvest.

Võib-olla just tänu sellele mõjub album kui taeva piirilt palmiokste vahelt rippuv pilveräpiliaan, mis on saanud mingil imekombel selle lopsaka looduse pärisosaks. Korraks lööb mul pea selgeks ja ma mõtlen: oota, mis rohelusest me räägime, see on ju puhas kosmoselend, aurora borealis, ebamaine-müstiline värvide virvarr. Sekund hiljem leian end taas sidistavate lindude ja kiristavate-kuristavate putukate armaada keskelt. 

Võiks arvata, et ma hakkan lolliks minema, aga Eesti ühe parima helikunstnikuna on Lauri Lest ennekõike ikkagi lavastaja ning ka „Undercurrentsiga” võtab ta kuulaja kiirelt enda kontrolli alla: sind raputatakse emotsionaalselt läbi, on hetki, kui otsime õrnimaidki süntesaatorisosinaid, järgmisel momendil seisame otsekui keset helikiirteed, kus meloodiakatked sulavad kokku ja voolavad laiali, vahele sähvatab ka mõni ootamatu ja ehmatav bassilaviin.

„Undercurrents” on parimas mõttes ülelaetud album, mida tuleb korduva kuulamisega lahti muukida ning sealt kihte maha võtta. Ma ei ole kindel, kas see meid tõele lähemale viib, aga keda üldse huvitabki muusikas lõplik tõde? Mina kuulen siin tipptasemel klubi-ambient’i, mille üle võiks õnnelik olla nii Clams Casino, Actress kui ka Arca.