Äsja leibeli Glitch Please alt kahepoolse singli „Moth / Mellite” välja andnud Sander Saarmetsa, kes tegutseb artistinime V4R1 all, huvitab, kuidas helid kuulajat kehaliselt mõjutavad. 

Foto: Jacqueline Teegarden

Sinu alias V4R1 on juba üle kümne aasta vana. Kuidas on see ajas muutunud?

Väliselt on V4R1 küll muutunud. Algusaastatel oli see audiovisuaalne duo koos visuaalkunstnik Virge Looga, kuid nüüd on see sooloprojekt, mis keskendub rohkem muusikalisele väljundile ning on avatud koostööle eri artistidega, näiteks on V4R1 esinenud koos Tallinna Uue Muusika Ansambliga ja töödelnud The Ebertbrothersit. Viimastel aastatel olen leidnud ühise keele videokunstnik Mikk-Mait Kiviga – katsetame ja otsime vastust küsimusele, mida tähendab üleüldse üks elektroonilise muusika kontsert. Üks meeldejääv ülesastumine oli „ERSO V4R1” kontserdil klubis HALL, kus olen praeguseks juba neli korda esinenud, iga kord eri kuues. Seal toimus ka minu esimene tervenisti modulaarsüntesaatoriga mängitud live. Üleminek päris süntesaatoritele ja trummimasinatele on ilmselt teine oluline märksõna. Samas ei ole V4R1 seesmiselt palju muutunud – fookuses on jätkuvalt aja ja ruumi uurimine. Minu jaoks on V4R1 nagu tegelane raamatust, kes tekib ja kaob, ilmudes välja siis, kui tal on midagi uut öelda. See pole pelgalt alias, vaid olemuslik viis muusikat tajuda. V4R1 on liikunud koos minuga eri linnadesse ja kogunud sealt jäädvustusi.

Glitch Please’i leibeli ellukutsuja Karl Korts kirjeldas glitch-muusikat kui mõtteviisi või suhtumist. Kas defineerid enda muusikat kui midagi, mis nihestab või on nihestatud? Kas pead end osaks mingist konkreetsest kogukonnast?

Muusika eksisteerib alati ajavoolus. Üks aspekt, millega V4R1 on alati tegelenud, on korduste, polürütmia ja mikronihete abiga ajataju nihestamine. See ei ole glitch-muusika traditsioonilises mõttes, aga seal on teatav dissonants, mis võimendab näiliselt fikseeritud struktuuride haprust, nagu maavärina tajumine suurhoones. V4R1 nihestab ja vabastab, tegemata kellelegi liiga. Karl on teinud suurepärast tööd, et Glitch Please’i ümber põnevaid ja isepäiseid nihestajaid koondada. Mulle nad meeldivad. Samuti meeldib mulle aeg-ajalt klassikalise muusika uksest sisse astuda. Seal tegutsevad otsapidi ka Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi tegelased. Mauno Meesiti ja Grainy Recordsiga on meil jätkuvalt hea koostöö.

Sinu esimene album oli inspireeritud Taiwani loodusest ja öisest linnakeskkonnast. Mis on olnud EP „Moth / Mellite” ajendiks?

„Moth / Mellite” jätkab mõnes mõttes sealt, kus esimene album lõppes. Ma ei nimetaks seda EPks – pigem kahepoolseks singliks, kus omavahel suhestuvad kaks meeleolult küllaltki vastandlikku lugu. „Moth” on selline nukram ja tumedam, „Mellite” seevastu peaaegu ekstaatiline pala. Muide, „Mellite” sündis edasiarendusena esimesest täismodulaarsest live set’ist. Albumi tegemine võib venida väga pikale, mistõttu on vabastav ja värskendav aeg-ajalt uut muusikat välja lasta – muusikat, mis suudab ka ilma albumita eksisteerida. Glitch Please pakkus mulle selle võimaluse ja olen neile väga tänulik. Kahele uuele loole tuleb lähitulevikus kindlasti lisa.

Mis masinatega on see loodud ja mis osutus nende valikul otsustavaks?

„Moth” kasvas välja luupivast meloodialiinist, mille mängisin sisse Endorphin.es-i Shuttle Systemiga. Bassiliin tuleb Elektroni Analog Fourist, millega on salvestatud ka enamik rütmielemente. Loos „Mellite” lisandub ansamblile trummimasin Analog Rytm, taustal vilisemas Soma Lyra-8. Paras segu live-kruttimisest ja programmeerimisest. Võib-olla see on ka miski, mis on ajas muutunud – V4R1 on läinud elavamaks, mängulisemaks. Näiteks kogumikul „TERE” ilmunud pala „Tame” oli puhas modulaarsüntesaatori live.

Oma installatsioonides oled sa tegelenud mälu, unustamise ja unenägudega ning „Mothi / Mellite’i” kirjelduses on öeldud, et sa justkui manipuleerid helide kaudu ajaga. Mis sind nende teemade juures huvitab? Kas sul on elektroonilist muusikat luues mõni konkreetne tehnika, et kuulajaid suunata või mõjutada?

Aeg pole muusikas kunagi üheselt tajutav – olenevalt perspektiivist on see alati kokkusurutav, venitatav. Mind huvitab, kuidas helid võivad mõjutada kuulajaid ka kehaliselt – kuidas sagedused ei ole ainult kuuldavad, vaid ka füüsiliselt tunnetatavad. Taiwanil elatud aastad ning teistsugune perspektiiv ja kultuurilised eripärad on mõjutanud kindlasti minu lähenemist ajale ja rütmile kui sellisele. Mälestused, nagu rütmidki, näivad olevat midagi väga konkreetset, kuid teisenevad lähemal vaatlusel plastiliseks ja muutuvaks. Just see plastilisus mind paelubki.

Milline on sinu jaoks parim keskkond, kus oma loomingut esitleda?

V4R1 muusika on loodud pigem kontserdi- või installatsiooniformaati kui klassikalise klubikeskkonna jaoks. Ideaalne ruum oleks selline, kus heli ja valgus saab kuulaja endasse mähkida ja hoida teda seal teose lõpuni. Hea helisüsteem ja madal bass on hädavajalikud, ilma selleta V4R1 ellu ei ärka.

Kuula ja vaata lisaks V4R1 ja Sander Saarmetsa kodulehelt