Saara Lotta Linno magab hiiglaslike kangastelgede külje all rohelisel kušetil, jalad kasvuvaludes.

dermatiit

vaatan paberilt nende tüüpide nimesid
uhkelt otse pealkirja all
ma ei saa mitte mäletada
ma ei saa mitte mäletada
ma püüan aga see kõik on
mu nahal nagu luitunud suvepäev
liiv liiv liiv liiv igal pool
ma ei saa mitte mäletada

(vahel meenutan mõnda lugu ja miski ei meenu mäletan ainult seda lauset mis meenutama tõukas see on mälupildis esiplaanil nagu päiksevalguses teravalt välja joonistuvad sambad iga leheke kapiteelil selgelt eraldatav aga see mida üritan meenutada on läinud liivaterad veerevad mööda vundamenti pehmed varjud natuke krobeliste servadega meenutavad midagi mis ei meenu)

loen neid nimesid ja ei saa mitte mäletada
lood hõõrduvad naha vastu liiv on igal
pool mu nahk ketendab
need lood on marraskil käeseljad
punetavad käeseljad
hooajalised marrastused mis ei lähe kunagi päris ära
liiv tungib sisse veristest pragudest mu kandadel
liiv ärritab tõmbab mu selja verilihale
nagu vaip mida mööda nii paljusid meist on
lohistatud

tunnen seda kõike korraga iga kord kui mu huuled kuivavad
kui käeseljad on külmakaredad see tolm vaiba kurdude
vahel tõmbab lõhed kandades tänini lahti keskküte
paneb põsed pudenema

see artikkel on kuiv õhk ma ei saa mitte mäletada
vastu tahtmist haaratud nahk
nad on pugenud neisse pragudesse

**

mis jääb selle maja alla

                                                                                   ma magan hiiglaslike kangastelgede külje all rohelisel                                                                                                                      kušetil ja mu jalad on kasvuvaludes
                                                            veel varem magan venna kõrval suures kaheinimesevoodis mis on                                                                 nagu lainetav põld meie ümber linalõhn korraga võõras ja tuttav

tahaksin unustada selle maja nagu ta ise on end unustanud
tekikotil on värvilised laigud
sellist rohelist kollast roosat ja sinist tuhmi kui tolm näen hiljem vaid vanaema ja vanaisa
pesukapis ja sinikatel
meid eraldab kangastelgedest raske pruun villane kardin meid eraldab tolmulõhn
kõige väiksem vend magab võrevoodis
vanemad teisel viljapõllul
armsad väiksed paadikesed öö vanas lõhnas

nüüd lõhnavad ööd seal teisiti
ma ei tea kas kangasteljed jäid alles
isegi suvisest niiskest heina ja kivide lõhnast käib üle
krohvi
värske värvi
ja keskklassi deodorandi alla peidetud higi hõng

**

Saara Lotta Linno on juba proovinud kreeme ja salve ja võideid ja unustamist, aga reavahetused ja kordused töötavad paremini.