Kultuur on vedelik, mis vormib ennast ümbritseva keskkonna järgi. Võrguühiskonnas on kultuur vormunud baitideks ning kultuurimälu kolinud kasutusmugavuse huvides veebi. Kumb on siis infotehnoloogia meie mälule ja kultuurile, kas õnnistus või häda?

Kultuurivabadus. Mis see üldse on? Ühelt poolt vajab kultuur vabadust muutuda, ümber kujuneda, laenata ideid iseendalt ja teistest valdkondadest, lasta uuel vormil kujundada uut sisu. Teisalt vajab see võimalust jääda endaks, säilitada identiteetide järjepidevust, hoida alal põimuvat paljusust, mitte muutuda ühetaoliseks ega katkeda nii, et see katkestus ise omakorda kuristiku kaldaid ei seoks.

Veidra füüsikalise metafoorina võib ütelda, et kultuur on vedelik. See pole gaas, kus eraldatud molekulid ühises Browni liikumises juhuslikult põrkuvad, omamata mingit püsivat seost. See pole ka kristall, kus esineb küll üksikuid defekte ja osakeste – või näivosakeste – suunatud voogusid, ent põhiline on ühetaoline jäik struktuur. Kultuuris tekivad ja kaovad struktuurid, mille liikumisel ja teisenemisel on oma loogika. Kui kultuur tervikuna kuhugi kulgeb, on see pinnaefektidest, keeristest ja viskoossusest hoolimata selge voog, isegi kui me tema keeruka hüdrodünaamika seadusi ei tunne. Kuhugi ta ikkagi läheb. Seejuures kasutab kultuur ära kõiki võimalusi, mida ümbritseva keskkonna vorm talle pakub.

Ajaloos tagasi vaadates on raske öelda, milline paljudest muutuste ajastutest on inimkonna kultuuri kõige rohkem mõjutanud, sulgedes vanu ja avades uusi võimalusi uute tehniliste vormidega. Interneti- ja mobiiliajastu tulek on meile kõige lähemal, see alles kestab ja paljud mäletavad veel selle algustki, aga ka 19. sajand oma telegraafi, fotograafia ja kiire transpordiga muutis maailma tundmatuseni. Kirja ja ratta leiutamine ei toonud vist kaasa sama kiiret ja ulatuslikku vapustust, nagu ka hobuse taltsutamine ja põllumajanduse sünd mitte. Kuidas kohanesime tulega, milline kultuuriline šokk sellega kaasnes, seda me enam isegi ei mäleta.

Iga ühiskonda muutva tehnoloogiaga on sündinud uued viisid, kuidas kultuuri luua ja levitada. Need nõuavad omakorda uusi oskusi, kuidas kultuuri tarbida ja tõlgendada. Mida keerukamad on normiks saanud kultuuritarbimisoskused, seda tugevam ja kihilisem on ühiskonna infokihistumine. Suurim lõhe on tänini kirjaoskuses: moodne infotehnoloogia võib kompenseerida osa inimese kirjaoskamatusest, kuid üha enam on ka seda, millest ta ilma jääb. Ehk on veel lootust õppida tähti tundmata videomakki programmeerima (mis see on ja milleks, küsib suur osa lehelugejaist), aga ainult Suurbritannias näidatavat uut „Sherlockit” veebiportaali kaudu vaadata on kirjaoskamatul vähe lootust. Isegi kui ta suulist inglise keelt mõistab ja arvuti käima panna oskab.

Internet ja selle tehnoloogiad on juba nii vanad, et mõned algsete katsetuste käigus loodud kultuurivormid on ka vaikselt unarusse vajunud. Hüpertekstitehnoloogia võimaldas luua seninähtamatuid romaane, mil polnud algust ega lõppu, üksnes hulk omavahel lingitud peatükke või lehekülgi. 1990ndatel lõi mõni taoline väikestviisi laineid, aga ei saa öelda, et see žanr tänapäeval levinud oleks. Interactive fiction ehk jutte vestvad arvutimängud pole seevastu kuhugi kadunud, kuigi paremad neist sünnivad väikeste indie-tootjate juures. Vahel ongi ennustamatu, milline võrdselt uutest ja imelikest trendidest jääb ja milline kaob. Piipareid ja peilereid näevad eestlased peamiselt USA haiglaseriaalides, mobiile on Eestis aga rohkem kui inimesi.

Mõne asja puhul võib ennustada, et ilmselt see mingis vormis jääb, aga millise kuju meile tuttav nähtus 10–20 aasta jooksul võtab, saab ainult oletada. Me kõik oleme harjunud otsimootorite ja veebientsüklopeediate, s.t Google’i ja Vikipeediaga. Paljude jaoks meist on need me enda kognitiivsete võimete pikendused – midagi nii loomulikku, et kui ühel hetkel mõne Google Glassi edasiarenduse silme ette paneme, tekib tunne, justkui oleks puuduv käsi tagasi kasvanud. Keset tänavat mobiiliga guugeldada on ikka märksa ebamugavam kui teha kontekstitundlik pealiigutus või žest ja kohe vastust lugeda või kuulda. Samas olid otsimootorid olemas juba enne Google’it – kas keegi Lycost või AltaVistat mäletab? – ja me ei arvanudki, et veel üks uus teenus ses vallas midagi nii suurelt muuta võiks. Kust me saame oma info aastal 2040, on raske öelda. Võib-olla on needsamad Google ja Vikipeedia ühel hoopis teistsugusel kujul alles, aga võib-olla loeme meenutusi nende kohta juba uutest teenustest.

Sest on tõsi, et iga uue tehnoloogiaga muutub ka meie kultuurimälu. Enne kirja leiutamist teadsid inimesed peast pikki teoseid; küllap loeme nüüd elu jooksul rohkem kultuuritekste kui Homerose aegu (ja ka elu on tänapäeval pikem), ent peast teame neid vähem ja katkendlikumalt. Oleme harjunud abivahenditega. Ka teadlased vaatavad koefitsiente, valemeid ja parameetreid raamatuist või andmebaasidest järele – mingi põhiosa on muidugi peas, kuid infohulga kasvades muutub üha tähtsamaks oskus seda leida. Raamatukoguhoidja, kes toob õige raamatu, kuuldes kirjeldust „sinine ja siili pildiga”, väärib imetlust. Vikipeedia on just samasugune prillide ja krunniga tädi, üksnes internetis. Vaadake siis, et loetud artiklid õigeks ajaks tagasi toote.

Päris raamatukokku jõuame üha harvemini. Pole ka vajadust, sest aina suurem osa raamatuist on arvutis ja internetis. Neid on seal tõepoolest mugavam kasutada, olgu siis tsitaati otsides, Google Translate’iga tõlkides või reisil lugerit kaasas kandes. (Muuseas, te ju ikka teate, et sõna „luger” tuli eesti keelde juba teist korda? Aavikul tähendas see luukeret. Nii palju siis me kultuuri- ja keelemälust.) Ma tean ka päris mitut raamatut, mis oleksid eesti keelde tõlkimata, kui keegi poleks originaali failina lugenud. Kõike ei jõua ju füüsiliselt tellida ja osta, aga harva hakkab kirjastus tõlkima teksti vaid veebipoes nähtud kaanepildi põhjal.

Kättesaadavus ja kasutusmugavus on kultuuris olulised. See on üks põhjus, miks eesti kultuurile on tähtis, et võimalikult suur osa me kultuurimälust oleks digiteeritud, vabalt ligipääsetav (see tähendab nii tehnilist formaati kui ka autoriõigust), võimalikult hästi leitav ja töödeldav. Google, Vikipeedia ja selle sõsarprojektid pakuvad meile suurepäraseid võimalusi oma kultuuri säilitamiseks ja levitamiseks, aga kuivõrd me suudame neid šansse ära kasutada? Tõenäosus eesti kirjanduse paremate teoste tõlkimiseks suurkeeltesse tõuseb hüppeliselt, kui need tekstid on internetis tasuta loetavad ning kirjastus ega tõlkija ei pea muretsema autori pärijate ülesotsimise ja honoreerimise pärast. Aga näiteks Marie Underi luule vabaneb praeguste Euroopa Liidu reeglite kohaselt alles 2050. aastal ja vaevalt keegi seda varem võrgutama hakkab.

Kultuuri puhul on säilitamine ja levitamine tihtipeale sama. Kui kultuuritekst ei ole käibel, kahaneb kohe ka lootus selle säilimiseks. Kultuur, mida keegi enam tervikuna ei kanna, võib loota üksnes arheoloogidele. Kas me võime kätt südamele pannes uskuda, et oleme aastatuhandete pärast tulijate jaoks sama huvitavad kui sumerid? Konkurents on karm.

Muide, kogu selle jutu kirjutasin ma väga vanamoeliselt pastakaga A4-formaadis paberile, istudes Eesti Vabariigi aastapäeva eelõhtul vaikses kontoris. Ma töötan arvutis, puhkan arvutis, suhtlen arvutis ja teen ka vabatahtlikku tööd arvutis (väga vähesed toimetavad Vikipeediat paberil). Tulemusena on mu käekiri niivõrd lootusetu, et seda dešifreerin vist ainult mina ise ning sedagi tänu assürioloogiaharidusele (babüloonia kiilkiri on sama hull). Kui käsikiri oleks lehes faksiimilena, ei mõistaks seda keegi; paberil jällegi säilib tekst paremini kui elektronidena. Kumb on siis infotehnoloogia meie mälule ja kultuurile, kas õnnistus või häda?