Põnevaim karjäärivalik Eestis?
Lugemisaeg 12 minEttevõtlus ei ole enam ammu valdkond, millest humanitaarid ja kunstiinimesed peaksid suure kaarega mööda kõndima. Loomemajanduse kõrvale on kerkinud sotsiaalne ettevõtlus, mis annab loomingulistele inimestele võimaluse suuri ühiskondlikke probleeme lahendada.
Sotsiaalne ettevõtlus? Kas see on seotud sotsiaalmeediaga? Või Tallinna bussisaatjatega? Arvestades kogu valdkonna uudsust, ei maksa imestada, et isegi ärieliidi esindajad võõrast terminit kuuldes küsiva pilguga otsa jäävad vaatama. Tegelikult mõistetaksegi sotsiaalset ettevõtlust paremini kolmandas sektoris, kus mitmed seni rangelt heategevuslikud ja projektirahastusest sõltuvad organisatsioonid on hakanud stabiilse sissetuleku kindlustamiseks äriplaane koostama.
Omamoodi sümptomaatiline oli Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku (SEV) juhatuse liikme Jaan Apsi tee valdkonna juurde. Töötades eelnevalt keskkonnakaitsele pühendunud kolmanda sektori organisatsioonis, mis toimis puhtalt projektirahastuse baasil, leidis Aps end ühel hetkel oma töölaua tagant spetsialistina paralleelselt seitset projekti tegemas. „Tund aega laste keskkonnaharidusele, kolm tundi Euroopa Liidu jäätmeprojektile, veerand tundi tööstussaaste reguleerimisele – see ei olnud kõige mõistlikum viis töötamiseks,” kirjeldab Aps projektipõhise organisatsiooni argipäeva. Lisaks sellele ei tekitanud pidev projektide vahel laveerimine tunnet, et ükski neist saaks piisavalt tähelepanu suurema jälje jätmiseks. Seetõttu hakkaski tema peas idanema mõte, et saab ka paremini ja efektiivsemalt, kui asendada projektirahad omatuluga. See põhimõtteline muutus eristabki sotsiaalseid ettevõtteid teistest kodanikuühendustest.
Ei dividendidele
Aps defineerib sotsiaalse ettevõtte organisatsioonina, mis müüb tooteid ja teenuseid ühiskondliku kasu nimel. Sellega on justkui öeldud kõik ja mitte midagi, sest ka sellised suurfirmad nagu Swedbank ja Eesti Energia kulutavad osa teenitud kasumist väärt ühiskondlike algatuste toetamisele. „Kogu sotsiaalsete ettevõtete tegevus on suunatud ühiskondliku eesmärgi saavutamisele,” rõhutab Aps siiski olulist erinevust. Kui panga aktsionäride jaoks on sotsiaalne vastutustunne dividendidena välja võetavale kasumile lisanduv mõnus kõrvalprodukt, mis võib tuua ka positiivset meediakajastust, siis sotsiaalses ettevõttes dividende välja võtta ei tohi. Teenitud kasum investeeritakse ärisse tagasi, et ühiskondlikku mõju veelgi suurendada.
Kuigi sotsiaalne ettevõtlus on muutunud vähemalt välisriikides moekaks buzzword’iks, pole olemuslikult tegu sugugi uue nähtusega. Näiteks Eesti esimesteks sotsiaalseteks ettevõteteks olid 19. sajandi lõpus loodud töökeskused, milles nägemispuudega inimesed harju valmistasid. Ometi on viimastel aastakümnetel ühiskondlikke murekohti lahendada püüdvate ärimudelitega katsetamine hoogustunud. Tartu Ülikoolis sotsiaalset ettevõtlust õpetava Mervi Raudsaare väitel on selle tinginud ennekõike reaalne vajadus ajajärgule omastele probleemidele lahendusi leida: „Sotsiaalne ettevõtlus tärkas enam-vähem samal ajal nii Ameerikas kui ka Euroopas, kuid probleemid, mida sotsiaalse ettevõtluse abil lahendada püüti, olid kahes piirkonnas erinevad.” Nii tingis USAs uue ettevõtlusvormi esiletõusu MTÜdele suunatud riiklike toetuste vähendamine, Euroopas aga ei suutnud avalik sektor pakkuda vajalikul hulgal sotsiaalteenuseid. Kaks probleemi eeldavad pisut erinevaid lähenemisi, mistõttu räägitakse sotsiaalse ettevõtluse puhul angloameerika ja Lõuna-Euroopa mudelitest. Eesti asetub Apsi sõnutsi kahe mudeli vahele.
Enamik siinseid sotsiaalseid ettevõtteid on registreeritud MTÜ või sihtasutusena, kuid leidub ka osaühinguid ja aktsiaseltse. Üks Eesti esimesi ja tänaseks käibelt ilmselt suurim sotsiaalne ettevõte Humana Sorteerimiskeskus oli algselt MTÜna registreeritud, kuid juba teisel tegevusaastal kanti Humana osaühinguna registrisse. „Äriühinguna tegutsemise kasuks aitas otsustada asjaolu, et tollal kehtinud arusaamade kohaselt suhtusid äriringkonnad mittetulundusühingutesse suure umbusuga – keeruline oli leida kauplusepindu, samuti korraldada kasutatud riiete importi ja eksporti,” avab Humana tegevjuht Margus Suik 2001. aastal tehtud otsuse tagamaid.
Kõne all on olnud ka võimalus tulevikus sotsiaalsetele ettevõtetele eraldi juriidiline vorm luua, sest MTÜna eksisteerides pole võimalik starditoetuste nimel konkureerida, osaühingu puhul varitseb aga oht, et iga hetk võidakse hakata omanike vahel kasumit jaotama. „Täna olen sotsiaalne ettevõte, homme ei ole,” selgitab Aps, miks osaühing pole SEV eelistatud juriidiline vorm.
Komplitseeritud ärimudelid
Kui keeruline juriidika kõrvale jätta, on sotsiaalse ettevõtluse näol tegu põneva sümbioosiga ettevõtlusest, kodanikuaktivismist ja heategevusest, mis ühendab kolme valdkonna parimad omadused ja üritab elimineerida võimalikud nõrkused. Traditsioonilisi valdkonnapiire ületav lähenemine on toonud sotsiaalse ettevõtluse juurde sädeinimesi väga erinevatelt elualadelt, kelle jaoks on oluline pidada silmas ümbritsevat keskkonda, töötajate rahulolu ja mõju kogukonnale. Sotsiaalseid ettevõtjaid (social entrepreneur) peetakse mujal maailmas tihti inspireerivateks eeskujudeks, kes lahendavad ettevõtlikul moel ühiskondlikke probleeme. Aps ei soovi aga sotsiaalse ettevõtte ja sotsiaalse ettevõtja vahele võrdusmärki panna, sest viimane võib tegutseda ka avalikus sektoris. Samas nendib ta, et sotsiaalsete ettevõtjate tüüpkarakter on olemas: „Stereotüüpse sotsiaalse ettevõtja näol on tegemist üliempaatilise inimesega, kellel on muu hulgas olemas ka ettevõtjalikud omadused või ta on valmis neid arendama.”
Selle stereotüübi alla mahuvad MTÜ Mardu stuudio juhid Rait Parts ja Anu Almik – üks neist disainiharidusega, teine riigiettevõtte taustaga, kuid mõlema sooviks on maapiirkondades loomemajanduse populariseerimise kaudu ääremaastumist pidurdada. „Tundub kuidagi jabur, et Eesti-suguses riigis on info segmenteerunud ja väljaspool linna ei tunnistata muude valdkondade eluõigust peale põllumajanduse ja metsanduse – seda alates koolitasandist ning lõpetades rahastajate ja kohaliku võimuga,” kirjeldavad Parts ja Almik probleemi, mis neid tegutsema sundis. Nende meelest oleks olnud naiivne loota „müstilise riigi” abile, mistõttu asusid noored ise selle nimel tööle, et luua Soomaale „inkubatsioonipesa”. Vana aidahoone taastamine on kauguses kumav lõppeesmärk, mida toetab praegu kohalike mikroettevõtete ekspordivõimekuse kasvatamine.
Sotsiaalsetele ettevõtetele tüüpiliselt on ka Mardu stuudio ärimudel keskmisest keerulisem: ettevõte tegeleb ise loovate disainilahenduste valmistamisega ning jagab protsessi käigus kogutud kompetentsi kohalike ettevõtjatega, kes võiksid tulevikus Soomaa loomemajanduskeskusesse oma pesa luua. Raha koolitusteks teenitakse omakorda disainitud toodete müügist. Loodav Soomaa loomemajanduskeskus pakuks tulevikus aga residentuurikohti, et laiast maailmast kompetentsi kohale meelitada. „Seega ei ole Mardu stuudio niivõrd klassikaline inkubaator, vaid eelkõige ikkagi residentuuripind loovisikutele ning info- ja koolituskeskus ettevõtjale, kes ilma abistava käeta disainerite, turundajate ja seega eksportturgudeni ei ulatu,” lisab Parts olulise nüansi. Tegevuse mitmetasandilisuse tõttu on Almikul ja Partsil olnud keeruline Mardu stuudio kontseptsiooni võõrastele selgitada.
Jaan Aps nimetab ärimudeli keerukust sotsiaalse ettevõtte üheks olemuslikuks tunnuseks, mis võiks tuua valdkonda juurde ka teistsuguse tüpaažiga inimesi, kelle jaoks keerulised ärimudelid ja mastaapsed probleemid on põnevaks väljakutseks. „Väga hea sotsiaalse ettevõtte väga hea juht võib olla ka olematu empaatiavõimega,” esineb Aps pooleldi ketserliku seisukohaga, lisades siiski kohe juurde, et seda ainult juhul, kui ühiskondliku mõju indikaatorid on ettevõttes paigas.
Ühiskondliku mõju hindamine
Möödunud aasta missiooniinimeseks valitud Aps ongi tegelenud põhjalikumalt vabaühenduste mõju hindamisega. Kuigi mõjuindikaatorid võiksid paigas olla kõigil kolmanda sektori organisatsioonidel, on karjuv vajadus nende järele just sotsiaalsete ettevõtete seas, sest end ettevõtjana määratledes tekitab jutt ühiskonna parandamisest üldsuses skepsist. Kui sotsiaalsed ettevõtted soovivad riigilt suuremat tuge, peavad nad olema Apsi hinnangul võimelised ühiskondlikku mõju ka paremini kommunikeerima: „Ilma mõõdikuteta pole sotsiaalsete ettevõtete tööst tolku, sest me ei saa teada, kas kulutatud ressurss reaalselt midagi ka muudab.”
Aps näitab erinevate ettevõtete mõjuraporteid, milles on püütud arvude ja teksti kaudu võimalikku mõju hinnata. Sotsiaalsete ettevõtete tegevusvaldkondade erinevusest tulenevalt pole raportid sarnased. Tüüpilisest majandusaasta aruandest erinevad need päris kindlasti. „Mõju võib väljenduda erinevates asjades: inimene leiab töö, on füüsiliselt tervem, vaimselt tervem, saab elus hakkama, on õnnelik ja rahul oma valikutega,” loetleb Aps võimalikke indikaatoreid, rõhutades, et kõiki raporteid ühendab mõju arvestamine konkreetsele indiviidile. Ümmargust teksti stiilis „muutub ühiskondlik teadlikkus” või „elukvaliteet Eestis suureneb” majandusharidusega Aps raportis näha ei soovi. Kuigi kohati on sotsiaalse ettevõtluse mõju hindamine problemaatiline, tuleneb see Apsi hinnangul pigem sellest, et liiga vara lüüakse käega. „Tihti antakse alla kohas, kus võib jõuda väga vähese tööga konkreetsete numbriteni,” soovitab Aps ettevõtjatel raportitega lõpuni pusida.
Humana puhul ei hinnata mõju konkreetsele indiviidile, vaid indikaatoriks on rahasumma, mis läheb arenguabina Aafrika riikidesse. Rahvusvahelise audiitorfirma koostatud raportist selgub, et 2013. aastal on neli hariduse ja aidsiennetusega seotud projekti Mosambiigis saanud Humanalt toetust kokku üle 42 000 euro. Suik ütleb, et see pole veel kõik: „Samasugused raportid on saabumas lähiajal ka Angola ja Malawi kohta.” Apsi huvitab aga rahale lisaks konkreetne laste arv, kes on saanud tänu Humana toetusele võimaluse haridust omandada.
Kultuurisektori kasvupotentsiaal
Seni on sotsiaalsed ettevõtted tegutsenud peamiselt sotsiaalvaldkonnas – ligi kolmandik SEV liikmetest tegeleb tööhõive küsimustega, luues töökohti näiteks erivajadustega inimestele. Teemadena on populaarsed ka taaskasutus, maaelu, keskkond ning haridus. Sotsiaalseid ettevõtteid napib kultuurisektoris, milles Aps näeb meeletut arengupotentsiaali. „Väga paljude probleemide puhul peitub põhjus inimeste peas. Kultuuril, läbi oma erinevate väljendusvormide, on võime inimest raputada,” selgitab Aps.
Kultuuri puhul ei osata enamasti ühiskondlikku probleemi defineerida. Sotsiaalsele ettevõttele omaseid jooni on nähtud nii PÖFFi kui teatri NO99 puhul. Esimene avardab rahvusvaheliste väärtfilmide kaudu eestlaste maailmapilti, kuid see on täpselt seda tüüpi ümmargune indikaator nagu teadlikkuse kasv. „Kas PÖFF vähendab rünnakuid teise nahavärviga inimeste vastu?” tunneb Aps humoorikalt huvi konkreetsemate mõõdikute vastu. NO99 kuulub Apsi meelest halli alasse: „Ideaalne sotsiaalne ettevõte oleks sümbioos NOst ja Vana Baskini Teatrist, nii et raha teenitakse rahvalike komöödiatega, kuid teisalt tehakse ka väga ambitsioonikaid teatriprojekte, mis mõjutavad teadlikult ühiskondlikku arvamust konstruktiivses suunas.”
Mujal maailmas on sotsiaalne ettevõtlus kultuurisektoris juba oma koha leidnud. Tuntuima näitena võib tuua Jeff Skolli filmikompanii Participant Media, mille eesmärgiks on toota mängufilme ja dokumentaale, mis räägivad aktuaalsetel ühiskondlikel teemadel konstruktiivses ja hoolivas võtmes, kusjuures igale esilinastusele eelneb filmi sihtgruppi aktiivselt kaasav kampaania, mille käigus hakkab passiivne filmiauditoorium tõstatatud probleemile lahendusi otsima. Kuigi kompanii on võitnud nüüdseks seitse Oscarit, on tänini tegemist kahjumliku projektiga, sest kassahittide loomist pole seatud eraldi eesmärgiks. Selliste filmide nagu „Food, Inc.” ja „Ebameeldiv tõde” ühiskondliku mõju osas ei tohiks aga kahtlusi tekkida.
Inimeste raputamisega tegeletakse juba mõnda aega Tartus Genialistide Klubis, mida programmijuht Ahto Külvet veendunult sotsiaalseks ettevõtteks nimetab. „Genialistide Klubi eesmärk on muuta maailma,” võtab Külvet „multikultuurimaja” missiooni lakooniliselt kokku. Külvet on veendunud, et maailma muutmine kätkeb endas muu hulgas ka kvaliteetset ning sisulist kultuuriprogrammi, kogukondlikku diskussiooniplatvormi ning täielikku avatust uutele ideedele ja projektidele. Nii on Genialistide Klubi rüppe jõudnud loomaõiguslased, poliitilised debatid, dokumentaalfilmid, Anna Haava skvotterid, välistudengid ning LGBT üritused. Kokku toimus eelmisel hooajal Genialistide Klubis 326 erinevat sündmust.
„Niivõrd sisutihe kultuuriprogramm eristab Genialistide Klubi Rüütli tänava joomakohtadest,” toonitab Külvet sotsiaalse dimensiooni olulisust. Genialistide Klubi on Külveti nägemuses maailmamuutjate kohtumispaik, kus müüakse muu hulgas alkoholi ja toimuvad peod. Peod ja baarist teenitud kassa aitavad viia ellu klubi ühiskondlikku missiooni ning mõtestavad ümber klubi kui sellise tähendust. Külveti meelest pole Genialistide Klubi sugugi ainus kultuurivallas tegutsev sotsiaalne ettevõte. Ainuüksi Tartu piires püsides loetleb Külvet üles veel kirjandusajakirja Värske Rõhk, tänavakunstnike grupeeringu Meemiloome Instituut ja Trükimuuseumi. Tegu võib olla ka maailmavaateliselt sotsiaalsete ettevõtetega, mis pole teadlikult ennast nõnda määratlenud. Sotsiaalsete ettevõtete hulk kasvabki praegu eelkõige tänu nendele organisatsioonidele, mis otsustavad ennast ühtäkki teadlikult sotsiaalseks ettevõtteks ümber kujundada.
Subsideeritud tegevus
Paraku pole sotsiaalne ettevõtlus vähemalt antud ajahetkel valik, mis tagaks kõigile sellega tegelevatele inimestele töö eest väärilise palga. „Tegu on tihti subsideeritud tegevusega, mida tehakse millegi muu kõrvalt,” peab Aps nentima. Tema hinnangul suudab alla veerandi SEV liikmetest maksta oma juhile konkurentsivõimelist palka. Viga peitub ebaefektiivsetes või halvasti läbi mõeldud ärimudelites. Lahendusena näeb Aps veelgi loovamaid ja nutikamaid ärimudeleid, mille tarvis on Tartus loodud Eesti esimene sotsiaalse ettevõtluse inkubaator (SEIKU), milles toetatakse sotsiaalseid ettevõtjaid nõu ja jõuga. „Sotsiaalse ettevõtluse inkubaatorid üritavad humanitaar- ja sotsiaalkallakuga inimestes hirmu ettevõtluse vastu leevendada,” põhjendab SEIKU juht Kadi-Ingrid Lilles inkubaatori olemasolu. Kaheksa SEIKU inkubandi hulgas on ka Mardu stuudio tegijad.
Lisaks oskusteabele, mida pakuvad inkubatsiooniprojektid, vajaksid sotsiaalsed ettevõtted rohkem tuge riigilt. Aps suhtub kriitiliselt liialt ekspordile orienteeritud majanduspoliitikasse, mis jätab liigagi tihti kohalikud väiketootjad vaeslapse rolli. Tema meelest on see ühiskondlike väärtushinnangute küsimus, kui EASi starditoetusi määratakse Angry Birdsi laadsete mängude tootmiseks, kusjuures tööjõud selleks ostetakse sisse Indiast, nii et raha ei pruugi üldse Eestisse jõudagi. Aps soovitab vaadata mündi teist poolt: „Praegu on normaalne see, kui kohalikku kogukonda panustavad ettevõtjad saavad üksnes miinimumpalka.” Lahendusena näeb Aps riigi toetusmeetmete muutmist nii, et need arvestaksid eelkõige ettevõtte loodavat väärtust juriidilisest vormist sõltumata. Ta viitab uuesti rahastamistingimustele, mis jätavad MTÜd ja sihtasutused ilma stardi- ja kasvutoetustest.
Neile kitsaskohtadele vaatamata on sotsiaalne ettevõtlus Apsi hinnangul ettevõtliku inimese jaoks põnevaim karjäärivalik Eestis, sest töötav ärimudel tuleb reeglina ise luua. Temaga nõustub MTÜ Uuskasutus tegevjuht Katriin Jüriska, kes nimetab sotsiaalset ettevõtlust tõeliseks maiuspalakas ettevõtlusgurmaanidele: „Kitsaskohtade ületamisel, töötava ärimudeli leidmisel ja edukal rakendamisel ning piiratud ressurssidega toimetamisel tõelise edu saavutamine ning lisaks kõigele sellele ka ühiskonnas olulise probleemi lahendamine on kordades rahuldust pakkuvam ja mõjusam kui lihtsalt äri ajamine.”