Üpsilonide hulka kuuluv Müürilehe sotsiaaliatoimetaja tundis ennast puudutatuna, kui teda ja tema kujutlusvõimeta eakaaslasi süüdistati igavas vingumises. Selleks et oleks võimalik poes riidest kotiga orgaanilisi porgandeid edasi osta, pani ta kirja järgmised read.

Viimastel kuudel on kohalikus kultuurimeedias võimendunud debatt selle põlvkonna väärtuste üle, kes on kasvanud üles vabas Eestis ja jõudnud nüüdseks ikka, kus võiks esimesi suuri tegusid oodata. Selles diskussioonis on aga kõlama jäänud, et nn Y-generatsioonilt polegi mõtet midagi erilist loota, sest maailmamuutmine pole enam trendikas(1) ja ärksam osa noortest tegutseb pigem lokaalsel, mitte enam globaalsel tasandil(2).

Kuigi seni avaldatud mõttekäikudes on nii mõndagi, millega võib nõustuda, tekitab artiklites antud diagnoos minus vastumeelsust. Ma ei taha uskuda, et laulva revolutsiooni laste suurim vastuhakk toimus ajal, mille nad veetsid emaüsas. Revolutsiooniline meelsus on üpsilonide seas siiani säilinud, kuid valitud taktikad on teistsugused. Gramsci terminoloogiat kasutades on alanud pikk positsioonisõda domineeriva hegemoonia kukutamiseks.

Esiteks tuleb loomulikult nõustuda levinud väitega, et Y-generatsioon pole sugugi homogeenne. Madis Järvekülg alustab oma arutelu sama tõdemusega, kuid tema monismi eitamine lõpeb dualismis, s.t luhtub. Nihilistide ja pragmaatikute eristamine võib sobida Järvekülje mõttekäigu toetamiseks, kuid pole mingit põhjust eeldada, nagu oleks tegu kahe peamise mentaliteediga. Tasub vaid meenutada teist üldtuntud fakti üpsilonide kohta – nad hindavad üle kõige eneseteostust –, et näha Järvekülje eristuse sobimatust. Tõsi, lokaalsel tasandil kogukondlike probleemide lahendamine pakub teatavaid eneseteostusvõimalusi, kuid noorte ambitsioonid ei piirdu sugugi kultuurikvartali või Uue Maailmaga. Nimetus Uus Maailm märgib minu meelest suurepäraselt globaalset mõõdet, mida paljuski kogukondlikud algatused endas sisaldavad. Samuti on Tartu Kultuurikvartali laiemaks missiooniks maailma muuta, olgugi et vahetu tegevus on kogukondlik.

Pigem on tegemist strateegilise otsusega pidada globaalseid võitlusi lokaalsel, mõnikord suisa individuaalsel tasandil. 21. sajandi aktiivse kodaniku võitlusvahenditeks on jalgratas, second-hand-riided, kodupeenral kasvatatud juurviljad, kommuunid, omaalgatuslik meedia ja kriitiline mõtlemine, mis tema valikuid suunab. See on vaikne partisanisõda globaalse kapitalismi mängureeglite muutmiseks, kusjuures aktivistid on praegu võitmas mitut lahingut. Võtame näiteks transpordi. Industriaalühiskonnas oli majanduse mootoriks autotööstus ning eduka ärimehe sümboliks Henry Ford. Nüüd on Ameerika tööstuse kunagine lipulaev hädas sellega, kuidas veenda noori auto vajalikkuses. Statistika näitab, et langenud on nii autojuhilubade, autoomanike kui ka autoga läbitud kilomeetrite arv nooremas vanusegrupis(3).

Auto omamise asemel on taaskord trendikas jalgrattaga sõita, ühistransport on Ameerikas populaarsust kogumas(4) ja uue alternatiivina on tänu nutiseadmete levikule arenenud välja autojagamissüsteemid nagu Zipcar. Loomulikult võib tuua välja väga erinevaid põhjuseid alates kõrgetest naftahindadest ja lõpetades õppelaenudega, mis takistavad noortel vähemalt USAs auto kasuks otsustamist. Majanduslike tegurite kõrval kumab otsuse tagant siiski läbi revolutsiooniline väärtusnihe – noored hindavad jagamist omamisest tähtsamaks.

Sama tendents avaldub Uue Maailma puhul, mida reklaamitakse üha kallinevatele kinnisvarahindadele vaatamata kui boheemlaskommuuni. Ilmselt leidubki seal kortereid, kus elavad koos sõpruskonnad ja isiklik tuba on luksus, mida tuleb jagada tihti mõne välismaalt saabunud matkaselli või ülikoolilinnast pagenud semiootikuga. Kõige ehedamal kujul esineb ükskõikne suhtumine omandisse squatter’ite puhul, kes hõivavad mõne mahajäetud maja, et asutada sinna kommuun. Valitseva ideoloogia silmis parasiteerivad hõivajad kellegi teise omandit, olgugi et valduse juriidiline omanik ise maja vastu huvi pole tundnud. Anna Haava squat’i näitel kristalliseerus uue ja vana mõtteviisi vastasseis mõni aeg tagasi ka Eesti avalikkuses.

Ameerikas on Y-generatsiooni hääbuv omanikutunne loonud juba täiesti uusi ärimudeleid. Miks peaks minu voodi seisma kasutuna ajal, kui ma ise Euroopas rändan? Selle saab rendile anda, kusjuures pole vahet, kas olen ära pool aastat, kaks kuud või kaks päeva. Airbnb on üpsilonide seas väga glamuurne „hotelliteenus”. Kommuunid, jagatud põrand ja voodi – kinnisvaraturg, mis on samuti traditsiooniliselt majanduskasvu panustanud, kiratseb uutes oludes. Seega on indiviidi tasandil tehtud valikud andnud tugeva põntsu tarbimisühiskonnale. Loomulikult luuakse uusi ettevõtteid, mis noorte tarbimisharjumusi – või oleks õigem öelda jagamisharjumusi? – kõige efektiivsemalt ära kasutavad, aga rollid on vahetumas: ihasid ei kujunda mitte globaalne majandus, vaid võrgustunud ühiskonna loogikaga kõige paremini kohanenud aktiivsed kodanikud, kes pole sugugi väsinud globaalses mastaabis mõtlemast.

Kuigi Gustav Kalm soovib valitsevat kapitalistlikku ja „pseudodemokraatlikku” maailmakorda radikaalselt muuta, näeb ta ainsa lahendusena revolutsiooni, kusjuures Kalm on veendunud, et 60ndate ülemaailmsed tudengirahutused olid oma olemuselt siiramad ja tagajärgedelt edukamad kui Occupy liikumine või araabia kevad. Domineerib arusaam, et vanasti oli rohi hipide jaoks rohelisem. Ent vastupanukultuuri ajaloos tuhnides tuleb ilmsiks, et radikaalselt teistsuguste ühiskonnamudelite praktiseerimine isoleeritud kommuunides lõppes parimal juhul vaikse hääbumisega, halvimal haaras ohjad mõni Charles Mansoni tüüpi vaimuhaige. Jõhkrate vägivallailmingute tõttu kaotasid kommuunid radikaalsuse tulipunktidena ka oma esialgse külgetõmbejõu ning hilisemas faasis on hipikultuuri pooldajad soovinud neid salata või nende rolli mahendada. Oma spetsiifiline külgetõmme on radikalismil alati olnud, paraku reinkarneerub Charles Manson liiga tihti Jüri Lina kehastuses.

Tagasilöökidele vaatamata püsis nonkonformism seksikas ja cool. Isegi nii cool, et vastupanu suudeti valutult kapitalistlikku ihadevõrku kodeerida ja maailma mõjukaimaks brändiks muuta. Apple ja Steve Jobs selle omaaegse juhina representeerisid 60ndate mässumeelsust, muutes kapitalismi ka selle kõige tulisema kriitiku jaoks esteetiliselt talutavaks. Manson ja Jobs esindavad vastupanuliikumise jaoks kahte ummikteed, mille pingeväljas tänapäeva noored on sunnitud opereerima.

Küllap on Kalmul õigus, kui ta väidab, et radikalismi väline kuvand ei kütkesta noori piisavalt, küll aga eksib ta, järeldades sellest, et Y-generatsiooni näol on tegemist passiivsete vingujatega. Kalm ei soovigi analüüsida kriitiliselt noorte tarbijakäitumist, nimetades riidest kotte ja orgaanilisi porgandeid indulgentsideks, mis lubavad meil tarbimisühiskonnas süümepiinadeta elada. Žižeki tsiteerimine on loomulikult popp, kuid Starbucksi näidet tuleks minu meelest teisiti tõlgendada. Mille tulemusena on üleüldse õiglane kaubandus tekkinud? Turuloogika ütleb, et kus on nõudlus, sinna tekib ka pakkumine. Vaadates Y-generatsiooni tarbijakäitumist, võib täheldada kasvavat nõudlust eetilise kapitalismi järele. Tarbijatel on tekkinud üha rohkem survevahendeid kapitalismi mängureeglite muutmiseks. Kui arengumaade põllumeestele jagab Starbucks praegu veel üksnes kopikaid, siis mõnes teises eluvaldkonnas on innovatsioon olnud kiirem.

Kickstarteri näol on tegu platvormiga, mis vabastab artisti vahemeeste „maffiast”, tuues kunsti tagasi varauusaegse patronaažisüsteemi juurde. Ainsa vahega, et seekord on lahkeid patroone rohkem ja nad pole nii isepäised. Õiglase kaubanduse peamiseks konkurendiks on kerkinud kaubaringid, mis toovad värsked talutooted toidulauale. Hipide kogemusest on õpitud – kapitalismi kukutamiseks ei pea New Mexico kõrbes massiliselt küttide ja korilaste eluviise matkima. Loosungid olid 60ndatel vägevamad, kuid praktikad jõuetumad. Kõrbes antikapitalismi oaasi loonud naivistlikud noored pagesid sealt peagi, laskmata oma tarbimisharjumusi saadud kogemusest vähimalgi määral mõjutada.

Minu jaoks on vastuvõetamatu nii Järvekülje kui Kalmu seisukoht, nagu oleks üpsilonid minetanud naiivsuse ja kaotanud oskuse unistada. Kollektiivseid utoopiaid on küll vähemaks jäänud, mis on andnud põhjust rääkida kujutlusvõime kriisist, kuid süüdi on siin ilmselt meeletu tehnoloogiline areng, millega tulevikuvisioonid ei jõua sammu pidada. Vahe on ka selles, et 60ndatel arendas militaartööstus avangardseid tehnoloogiaid avalikkuse eest varjatult, mis lõi viljaka pinnase fantaasiale. 21. sajandil on taustsüsteemiks DIY-kultuur, s.t naiivsete mõttemängude objektiks on ulmeromaanide asemel prototüübid ja ärimudelid. Kultuurilise kapitalismi „vinged vidinad” on osavate kasutajate käes juba praegu revolutsiooni teenistusse rakendatud.

Y-generatsiooni näol on tegu naiivsete ratsionalistidega, kelle kujutlusvõime ei ole huvitatud uue utoopilise ühiskonnakorra visandamisest, sest keskendutakse kehtiva ühiskonnaversiooni apgreidimisele. Individualiseeritud ja ratsionaliseeritud võitluste paljusust saadab aga endiselt naiivne meelestatus, et parem maailm on võimalik.

1. Gustav Kalm „Miks ei ole lahe maailma parandada?”, Sirp 27.03.2014.
2. Madis Järvekülg „Y-generatsiooni pained”, Sirp 13.02.2014.
3. Derek Thompson, Jordan Weissmann „The Cheapest Generation”, theatlantic.com.
4. Jon Hurdle „Use of Public Transit in U.S. Reaches Highest Level Since 1956, Advocates Report”, nytimes.com.