„Pikk tee alla” („A Long Way Down”, 2014, Inglismaa ja Saksamaa). Režissöör Pascal Chaumeil, stsenarist Jack Thorne, Nick Hornby raamatu ainetel, osades Pierce Brosnan, Toni Collette, Imogen Poots, Aaron Paul, Sam Neill jt. 96 min.

Romaanikunsti Olümposelt vaadates võib Nick Hornby paista umbes nagu omal ajal Raimond Kaugver: tõsiseltvõetavuse piiril või väljaspool seda. Mõlemad on liiga kerged, ajalikud ja argielulised, aga ka ülemäära edukad ja populaarsed, et kuuluda kuhugi mujale kui meelelahutuse, ajaviite ja olmekirjanduse valda. Tõeline vaimuaristokraat säärase lugejasõbraliku, laia publiku poolt armastatud kirjanduse külge ei puutu. Bestseller, see kõlab ju banaalselt, peaaegu nagu sopakas või naistekas. Lihtsa lugeja elu on selle võrra kergem, et ta ei pea pidevalt pingutama, tõestamaks iseendale ja teistele oma rafineeritust. Klassikast igaviku otsimise kõrval saab ta rahulikult rõõmu tunda tänapäevasusest ja moodsast koomikast, mida on rohkem lootust leida Hornbylt kui näiteks A. H. Tammsaarelt või Thomas Mannilt, kes kogu oma ajatus üleelusuuruses kuuluvad juba kadunud maailma. Sellisele auditooriumile pakub Hornby lisaks lugemismõnule terast vaadet inimeseks olemisele ja toimetulemisele uue sajandi uljas ilmas.

Literatuursetest titaanidest meenutab Hornby vaimukas käekiri ehk enim Milan Kunderat. Taustsüsteemid on erinevad – Kunderal klassikaline euroopa kultuur, Hornbyl popkultuur –, kuid kumbki kirjutab omal moel haaravalt ja säravalt teravmeelses vormis tõsistest asjadest. Kuigi Hornby pole kaugeltki masendav ega rusuv, kuulub tema lemmikteemade hulka depressioon.

„Pikk tee alla”, mis nagu teisedki Hornby romaanid, on ka eesti keelde tõlgitud, algab nelja mustas masenduses oleva tegelase uusaastaöise kohtumisega pilvelõhkuja katusel, kuhu nad on kogunenud oma elu vabatahtlikult lõpetama. Väga filmilik stseen, kuid nagu Hornby ise on märkinud: sellega loo filmilikkus suuresti piirdubki. Edasine toimub valdavalt enesetapjate peades ja vestlustes, kinolikku dünaamikat napib. Küllap johtub siit osa Pascal Chaumeil’ loodud adapteeringu probleemidest, kuid ebaõnnestumise põhjusi tuleb ilmselt otsida mujalt. On ju kolm varasemat Hornby-ekraniseeringut – „Fever Pitch”, „Elu edetabelid” ja „Ühest poisist” – kirjanikule omase sisekõne- ja dialoogikülluse ning sündmustevaesusega märksa paremini toime tulnud. Neis linateostes on Hornby tõsielulisust tublisti lahjendatud ja tegelaste vigu mahendatud, nii et osalt võivad põhjendatud olla etteheited muinasjutulises ilulemises à la Richard Curtis („Notting Hill”, „Ainult aja küsimus”). Siiski tunduvad kõik kolm filmi siiani piisavalt värskete ja omanäoliste romantiliste komöödiatena, ja õigupoolest võib ka curtislikkus suure osa romcom’i publiku jaoks kõlada mitte niivõrd etteheite, kuivõrd komplimendina.

Chaumeil’ „Pikk tee alla” püüab samuti turvalise curtislikkuse poole, kuid kukub läbi nii selles kui hornbylikkuses. Suitsidaalselt tüütu film venib nagu tatt ja selles puudub igasugune säde: pole ei romantikat ega realismi, ei psühholoogilist läbinägelikkust ega märkimisväärset vaimukust. Ükski neljast peategelasest ei paista elusana, ükski neist ei suuda äratada ei empaatiat ega isegi mitte huvi oma käekäigu vastu – ka mitte autorilähedased, Hornby isikliku elukogemuse põhjal kirjutatud karakterid: viljatute looja-ambitsioonidega maadlev JJ ja puudega last kasvatav Maureen. Hornbyt selles äparduses küll süüdistada ei saa. Tugevaid ja kogenud näitlejaid küllap ka mitte. See, et heast raamatust on ekraanil saanud ilmetu ja igav sült, on ilmselt eeskätt ikka stsenarist Jack Thorne’i ja lavastaja Chaumeil’ teene, kes mõlemad on küll vilunud telefilmide ja seriaalide vallas, kuid algajad mängufilmi alal.

Võiks veel edasi norida, et miks filmi produtsent, kirjaniku abikaasa Amanda Posey võttis lavastajaks Luc Bessoni ammuse assistendi Chaumeil’, kes iseseisva režissöörina alustas oma karjääri ühe käesoleva kümnendi tühiseima, läägeima ja lamedaima romantilise komöödiaga „Südametemurdja” („L’arnacoeur”) – aga no tühja tost, vahet pole. Aps on tehtud, kits kärneriks pandud, kirjanikule ja raamatule ülekohut ja antireklaami tehtud. Õnneks on vähemalt publikul võimalus seda klimpi vältida ja vaadata mõnda teist, õnnestunumat Hornby-filmi.

Hornby-filmide edetabel:

1. „Ühest poisist” („About a Boy”, Chris ja Paul Weitz 2002)
2. „Elu edetabelid” („High Fidelity”, Stephen Frears 2000)
3. „Fever Pitch” (David Evans, 1997)
4. „Haridus” („An Education”, Lone Scherfig 2009)
5. „Fever Pitch” (Bobby ja Peter Farrelly, 2005)
6. „Ühest poisist” („About a Boy”, seriaal 2013…)
7. „Pikk tee alla” („A Long Way Down”, 2014)

Rohkem Joonase filmiarvustusi loe siit.