Samasooliste kooselu seadustamisest on Eestis kaua räägitud, kuid alles nüüd on hakanud jää liikuma. Paraku toimub protsess praegugi ühe teise seadusakti raames. Eesti poliitikud peaksid tunduvalt jõulisemalt samasooliste paaride õiguste eest seisma – ainult nii saame õnnelikuma ühiskonna suunas liikuda.

Perekonna mõiste ja pererollid on ajas muutuvad – käsitlus tüüpilisest ja alternatiivsetest perekonnamudelitest on asendunud arusaamaga perekonnamudelite paljususest. Pererollid pole vaid bioloogiliselt määratletud – sageli moodustavad ju perekonna inimesed, kes ei ole veresuguluses (isa või ema uus partner, kasuvanemad, kärgpered), ja see ei pruugi mõjutada kuidagi emotsionaalset lähedust ja toetust, mida perekond oma liikmetele pakub.

Samasoolised paarid ei erine seetõttu kuidagi oma olemuselt heteropaaridest ja nende õiguste ignoreerimine ei ole mõistlik. See, kuidas suhte reguleerimise võimalust nimetada, on pigem teisejärguline küsimus, oluline on selle võimaluse olemasolu, mis võib Eestis realiseeruda, kui riigikogu kiidab heaks kooseluseaduse eelnõu.

Rääkides samasooliste paaride kooselu reguleerimisest Eestis, ei toimu sisuliselt mingit ühiskonna ümberkorraldamist ega perekonna lõhkumist, nagu mõned kurjalt räuskavad rahvuskonservatiivsesse erakonda kuuluvad poliitikud püüavad väita. Inimesed, kes elavad siinsamas meie kõrval koos oma samast soost partneriga ja kasvatavad sageli ka ühiselt lapsi, on olemas ja nad ei kao kuhugi. Need inimesed soovivad elada oma elu praegu, mitte mingis abstraktses tulevikus, kus võib-olla on „ühiskond valmis” nende abieluvõrdsust aktsepteerima. Ja nende inimeste lugusid tasub rohkem kuulata.

Taolisi perekondi on Eestis mitmeid – tean seda, sest olen teinud mitmega neist intervjuusid, ja võin kinnitada, et need on pered nagu kõik teisedki, mis on ehitatud üles, tuginedes hoolimisele ja armastusele. Ainus erinevus on see, et riigi silmis on need pered praegu kusagil perifeerse nägemise piirialadel.

Üldjoontes hõlmavad perekonnad liikmetevahelisi suhteid, õigusi, kohustusi ja staatust ühiskonna silmis. Perekonna loomist peetakse loomulikuks osaks enamiku inimeste elukaarest. Ja peresuhete reguleerimist võimaldab abielu- või mõni muu sarnane leping, sest paraku on elu kaootiline ning ka kõige õnnelikumad kooselud võivad vajada ootamatul hetkel riigi tuge ja kaitset. Mõistagi ei garanteeri leping armastuse kestmist ja püsimist, küll aga kaitseb see nõrgemat osapoolt, kui partneriga midagi juhtuma peaks. Eestis on praegu arutlusel kooseluseadus, mis kataks paaride vajadused, kes ei ole mingil põhjusel soovinud või saanud abielluda. Õigus abielluda kuulub inimõiguste valdkonda – nii „Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon” (art 12) kui ka ÜRO „Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt” (art 23), millele Eesti on alla kirjutanud, tunnustavad seda õigust. Eesti põhiseaduses ei ole sellist põhiõigust sätestatud ja õigust abielluda reguleerib perekonnaseadus – samas on Eesti rahvusvahelistele lepingutele alla kirjutades seda inimõigust tunnustanud. Praegu valitseb Eestis olukord, kus seaduste ja tegelikkuse vahel on vastuolu ja teatud grupp inimesi on jäänud ilma oma õiguste kaitsest.

Sel kevadel oli põhjust rõõmustada kõigil, kes peavad võrdset kohtlemist oluliseks väärtuseks ja on jälginud debatti samasooliste paaride kooselu reguleerimise teemal. 17. aprillil esitasid 40 riigikogu saadikut riigikogule menetlemiseks kooseluseaduse eelnõu, mis võimaldaks nii sama- kui erisoolistel paaridel oma kooselu registreerida. Nii kaugele pole Eestis selle teemaga mingil veidral põhjusel varem jõutud ja see, milline valjuhäälne kiusamine (ma ei oska anda muud nimetust nähtusele, mis esineb kommentaariumites või filosoofilis-murelike aruteludena erinevates meediakanalites) on ka sel korral lahti läinud, paneb mind üllatuma. Häälte tugevus ei esinda mõistagi hüüdjate arvukust ja meie kultuuriruumis pole õnneks kombeks pidada debati võitjaks seda, kes kõige kõvemini karjub.

Demokraatia tähendab kõikide osapoolte sõnaõigust poliitika kujundamisel, eriti aga nende, kelle elu konkreetne otsus puudutab – see näitab reaalse vabaduse olemasolu. Kuigi demokraatias otsustab enamuse hääl, ei luba see unustada ka vähemuste olemasolu ja nende õigusi. Vähemuse eest seismine ei peaks aga olema demokraatlikus õigusriigis vähemuse enda asi. Eestis näivad aga põhjendused, miks abieluvõrdsust pole võimalik tagada, viitavat just olukorrale, kus seadusandja ei seisa väiksema grupi huvide eest, sest „enamus nii ei taha”. Poliitikud võivad küll omavahelistes vestlustes nentida, et usuvad võrdsusesse, ent avalikkuse ees häbenetakse kooseluseadusest rääkida, sest „Peeter poe tagant, kes mulle muidu hääle annaks, hakkab mind siis ju homoks pidama”!

Ma ei muretse selle pärast, et Varro Vooglaid või Priit Sibul või Erki Nool saavutavad ehk oma arusaamatu ristiretkega ühiskonna tagasipöördumise mingisse omalaadsesse eraldatusesse. Küll aga olen ma murelik, sest mulle tundub, et võimul olevad inimesed võivad oma tegematajätmistega väga palju kurja korda saata ja poliitiline tahtmatus ja huvipuudus põhjustavad paljudele kannatusi. Ma ei taha elada riigis, mille poliitikud häbenevad midagi, mis ei ole kaasaegses ühiskonnas häbiväärne. 24 aastat tagasi 17. mail eemaldas Maailma Terviseorganisatsioon homoseksuaalsuse rahvusvahelisest haiguste nimekirjast; Jeffrey Levine, USA suursaadik Eestis, ütles käesoleva aasta 17. mail toimunud rahvusvahelisel homo- ja transfoobia vastasel päeval USA saatkonnahoonel vikerkaarelippu heisates, et seksuaalne orientatsioon ei ole valiku küsimus. See, keda me armastame, ei ole poliitilise seisukoha näitamine ja isiklikke eelarvamusi, ükskõik kui tugevad need ka poleks, ei saa kasutada seaduse ees võrdse kohtlemise vältimiseks.

Ma tahan elada riigis, kus kodanikke koheldakse võrdselt ja kellegi väärikust ei alandata selle pärast, et ühel poliitikul, kelle häälel oleks olnud määrav tähtsus, oli häbi kooseluseaduse teemat endaga siduda. Minu meelest on häbiväärne hoopis see, et mingi osa peredest meie kõrval peab taluma põhjendamatult stigmatiseerimist ja kiusu, kuna mõni poliitik ei julge häälte kaotamise hirmus öelda välja õigeid asju ja selles suunas ka tegutseda ning taastoodab taolise käitumisega ebavõrdset ühiskonda, kus on lõppkokkuvõttes ka tal endal ja tema perekonnal halvem elada. Eesti poliitikud kardavad kaotada valijate hääli, ent unustatakse ära häälte võitmine. Mina ja mu sõbrad (nimetatagu meid siis milliseks põlvkonnaks tahes, sest vanuselt jagunetakse 10 aastat ühele ja teisele poole mu enda iga) oleme valijad. Me käime aktiivselt valimas ja valimata jätmist peetakse pigem halva hügieeni tunnuseks. Me jälgime nii sise- kui välispoliitikat ja oleme üpriski teadlikud erinevate erakondade ja kandidaatide lubadustest ja tegemistest ning üha enam toimub teadlik hääletamine nende kandidaatide poolt, kes näevad maailma paigana, kus kõigil on õigus olla õnnelik.

Ma tean kümneid inimesi, kes on loobunud IRLi poolt hääletamast, sest nende endi või nende sõprade perekonnad ei ole IRLi silmis õiguslikku kaitset ega riigi tunnustust väärt. Kui mõni erakond või poliitik oma potentsiaalse valija teisejärguliseks inimeseks taandab, oskab vähegi globaalselt mõtlev valija seda väga jõuliselt valimispäeval välja näidata. Ja kui selle poliitiku enda lapsed näevad kunagi vanu uudiseid sirvides fotot või lugu sellest, kuidas nende esivanem tituleeris kedagi seaduse silmis alamaks kodanikuks selle põhjal, kellega see inimene koos elas ja lapsi kasvatas, võib tal ehk isegi häbi olla. Aga tõenäoliselt kehitame me selle veidra vastasseisu üle tulevikus tagantjärele vaid õlgu ja näeme seda kui ajaloolist kurioosumit, mille osas ei oska ehk muud teha kui piinlikkustundega nalja heita.

Paari aasta eest kaitstud magistritöö kirjutamise raames intervjueerisin naisi, kes elavad koos samast soost partneriga ja kellel on peres sageli ka lapsed kasvamas. Neist lugudest selgus, et tuntakse väga tugevat vajadust seadusandluse järele, mis võrdsustaks samasoolised paarid heteropaaridega. Väga suureks argumendiks oli siinkohal nendes peredes kasvavate laste kindlustunne. Lapse huvide kaitse tuleb kooseluseadusest rääkides mängu olukordades, kus laps võib näiteks kaotada ühe vanema: kui bioloogiline isa või ema peaks surema, pole tema paarilisel lapse suhtes enam mingeid õigusi. Selle asemel et kiskuda laps välja tema sotsiaalsest keskkonnast, annab kooseluseadus võimaluse teisel vanemal, kes on lapsele ka seni kõige lähem hooldaja olnud, ilma lisaprobleemideta lapse kasvatamist jätkata. Paarid, kellega olen suhelnud, ei ole pidanud oluliseks varalisi küsimusi, vaid laste tuleviku kindlustamist, adopteerimisvõimaluse tagamist ja abiellumisvõimaluse olemasolu. Kooseluseaduse koostamist nähakse ühe võimaliku eelsammuna samasooliste paaride abielu lubamisele – ja taas leian ma, et taoline samm oleks ainuõige ja kaasaegses ühiskonnas igati normaalne. Kooseluseaduse olemasolu ning tulevikus ehk ka abieluvõrdsus näitaks uuringus osalejate meelest riigi toetust nende peremudelile ning muudaks pikemas perspektiivis ka ühiskonna üldisi hoiakuid ja suhtumist. Ühtlasi tagaks see psühholoogilise turva- ja kindlustunde enda ja oma laste tuleviku osas. Naised, kellega toona intervjuusid tegin, tundsid, et nad peavad väga palju laveerima ja erinevaid skeeme välja mõtlema, et funktsioneerida perekonnana samaväärselt kui näiteks heteropaarid, kelle puhul on mõlemal vanemal võimalik haigusleht võtta, lahutuse korral alimente saada jne. Kui võrrelda lapsi, kes tulevad heterosuhtest, lastega, kellel on kaks ema, siis suure tõenäosusega on heterosuhetes vähemalt mingil osal lastest vanemad abielus – mõistagi on ka väga paljud heteropaarid Eestis valinud vaba kooselu tee ja kasvatavad lapsi abielus olemata, aga geidel puudub praegu mõistlik legaalne võimalus oma kooselu registreerida. Intervjueeritutel oli oma olemasolevate ja tulevaste laste pärast hirm, et nad satuvad teiste pilke- või kiusamisobjektiks. Taolise suhtumise leevendamisel nähakse olulist rolli riigi otsusel samasooliste suhteid heterosuhetega võrdselt kohelda.

Perekonna olemasolu on seotud väga tugevalt sellega, kui õnnelikuks me endid peame – paarisuhtes elavad inimesed hindavad endid keskmiselt õnnelikemaks kui üksikud inimesed. Õnnelikud ja oma eluga rahul olevad inimesed loovad aga meile kõigile turvalisema keskkonna. Kui meil on võimalus asju paremaks muuta, siis tuleb seda teha. Intelligentsete inimeste arvamused ja hoiakud muutuvad uue teabe lisandudes. Ma loodan, et ükski poliitik, kelle häälest sõltub kooseluseaduse tulevik, ei tunne häbi, sest on maailmas midagi head korda saatnud – väga paljud on teie üle sel hetkel väga uhked.