Valdur Mikita „Lingvistilist metsa” tuleks lugeda kui sünesteetiku (kreeka keeles syn ehk „koos” ja aisthesis ehk „tundmus”, „aimdus”) pihtimust.

Valdur Mikita
„Lingvistiline mets”
Grenader, 2013

Juba üsna teose alguses annab Mikita mõista, et tema maailmataju on tavapärasest mõnevõrra erinev ja selle raamatu näol on tegemist tema neljanda katsega seda mitmuslikku kujutluspildi nihestumist seletada (lk 24). Sünesteesia ehk mitmiktaju on iseenesest lihtsasti mõistetav, kui proovida mõelda, kuidas lõhnab valgus või maitseb sõna. Eri meeled on omavahel segamini paisatud, tekitades täiesti uusi tunnetuslikke aistinguid, mis loovad Mikita meelest aluse iga inimese privaatkeelele (lk 30). Tavaliselt ei oska aga keegi sellele tähelepanu pöörata.

Tajudes Mikita luulet, on mind alati paelunud tema vägagi isikupärase väljendusstiili (mis põhineb nii mitmetahulistel semantilistel süsteemidel) vajadus pakkuda lugejale tõlgendamiseks abikätt. Heaks näiteks sobiks tema luuletus „Sadav mees”(1), mis kujutab kaabuga mehe poolikut varju, kust pudenevad diagonaalselt välja samasugused pisimehed. Ühelt poolt on tegemist graafilise luulega, mille tähenduse aluseks on eelkõige pilt, kuid teisalt lisab luuletaja sinna pealkirja, mistõttu tõlgendusvariandid, nagu pissiv, poegiv, poolduv mees, kukuvad ära. Rääkimata veel individualistlikumatest lahtimõtestamisvõimalustest. Seega, kui Mikita paneb „Lingvistilises metsas” põhirõhu inimese sisekõnele, lisades, et viimane on loomuliku kõne osana seotud rohkem keele kognitiivse kui kommunikatiivse küljega (lk 205), siis ilmestavad tema kirjutised juba oma pelga olemasoluga vajadust leida lugejaga kontakti. Kuigi Mikita jaoks on põhimine väärtustada kultuuri ja looduse metsikut ala, võidelda mütogeograafilise mitmekesisuse kao vastu, pürgib temagi tekst lõpuks kultuuri keskmesse ning lubab endale kompromisse, mis hakkavad üllast eesmärki otsast närima. Sest isegi kui ta räägib, et mõistetav ja salapärane peavad omavahel tasakaalus olema (lk 153), koondab ta instinktiivselt tähelepanu teadvuse hämaratele aladele, püüdes just seda osa lugejale maakeeli (neljandat korda) selgeks teha. Seletades aga maagilist, on oht osa nõiduslikkusest ära kaotada.

Ometi jääb kuni lõpuni mulje, et Mikita ei väärata enda valitud käänulisel teel kordagi. Rohked kiiduavaldused ja raamatu kordustrükid, rääkimata kultuurkapitali auhinnast, näivad seda tunnet kinnitavat. Mikita esseistikat lugedes paistabki esmajoones silma tema oskus inspireerida. Nii Hasso Krull(2) kui ka Mihkel Kunnus(3) nendivad, et „Lingvistilise metsa” eesmärk ei ole pakkuda lugejale teaduslikku või akadeemilist maailmapilti. Mikita esseistika toob keskmesse maagilise ja müütilise mõtlemise, mis küll tavaarusaamu kummastab, kuid annab seeläbi inimeseks olemisele ka laiema toetuspinna. Mikita rehkendab, et „tõde teadmata suudab inimene kaunis hästi elada, ent kui temalt ära võtta müüt, siis ei ole elul enam mingit mõtet” (lk 100). Seetõttu ei maksa Mikita puhul kuigi palju argumendid, mis väidavad, et Euroopa keskpunkt ei pruugi sugugi olla Saaremaal Mõnnuste külas (lk 121), vaid hoopis Leedus, Valgevenes, Poolas või Saksamaal. Siinkohal ei olegi tähtis, mis see tõde tegelikult on, sootuks olulisemaks osutub see, miks Mikita niimoodi kirjutab.

„Lingvistilise metsa” pea igal leheküljel üritab Mikita väärtustada perifeeriat nimega Eesti. Varieeruvaid väiteid Eesti erilisuse kohta leiab ohtrasti. Selle kiituse keskmes on arusaam, et ilma perifeeriata, hämarate ning metsikute äärealadeta, ei saa kese püsida – kõik üheülbastub või hääbub. Erinevus aga loomulikult rikastab. Kui mõelda siinkohal ehk mitte kõige kohatumale võrdlusele, Richard Janno unustatud romaanile „Metsmees”(4), võib märgata, kuidas igasugused ääre-keskme suhted sõltuvad eelkõige vaatepunktist. Janno teose peategelane mordvalane Peedra kaotab just Eestisse, hõimuvendade juurde tulles enda identiteedi. Ta muutub eestlaseks, nagu Mikita hoiatab eestlasi muutuvat ühetaoliseks Lääne inimeseks. Kuid erinevalt Janno raamatust astub Mikita veel sammukese edasi, püüdes igasuguse identiteediloome (nagu keelekasutus) sügavamaid või ürgsemaid taustu avada. Ja üheks tähtsaimaks inimese ürgseks kannustajaks, meie perifeerse teadvuse reservuaariks, on mets (lk 66).

„Lingvistiline mets” on oma tonaalsuselt eelkõige irooniline esseistika. Eestlasi kujutatakse seal kui „metsa poole rahvast” (lk 20), kelle filosoofia on sündinud n-ö jooksu pealt (lk 179). Need ja paljud teised kulunud väljendid saavad Mikita tekstis värske sisu. Enamasti ongi öeldu ning mõeldu pidevas nihkes nagu Mikita isiklik minakogemus. Just sünesteetiline mitmiktaju viib Mikita rännakud minapiiridest kaugemale. See tähendab, et ta vajab loodusega pidevalt kontakti, mispärast metsast saab justkui inimeseks olemise mõtestamise metonüümiline (käe)pikendus. Nagu Mikita osutab, on oluline ehitada uuesti sild looduse ja kultuuri vahele (lk 206), sest ainult nõndaviisi saab inimteadvuse sügavamatesse soppidesse pääseda. Olgu selleks puudest sugenev onomatopoeetiline laul või looduses liikumisest tekkiv teadvuse kiirendi, mis paneb inimese lendamise tunnet kogema – esmatähtis on suhe loodusega. Suhe, mis kandub lõpuks kujundlikult sinnamaani, et mets ning teadvus muutuvad sünonüümideks. Põhimõtteliselt alati kui Mikita räägib metsast, kõneleb ta samal ajal metafoorselt inimteadvusest. Ja iga kord kui ta kirjeldab sünesteetilist maailmataju, hakkab mets tervikuna või üksikud puud tähistama midagi hoopis muud – näiteks neumasid (lk 216). Mikita jaoks ei ole mets lihtsalt koht, kus kasvavad puud, vaid sellest saab eluviis.

Mikitalik maailmapilt esitab aga lugejale üsnagi valitud detaile ja fakte. Esmatähtis on luua nende põhjal midagi toetavat eestlaseks olemisele. Olgu selleks Kalevast pärit merevaik, Odini haud Osmussaarel või aatomiku seiklused Paldiskis. Mikita suudab ikka ja jälle jätta mulje Eestist kui asjade (perifeersest) keskpunktist. See sünekdohhiline liikumine, üksikult üldisele ja vastupidi, tipneb aga lõpuks sellega, et mets muutub lausa hüperbooliks – pühaks kirjaks, milles on kõik sees (lk 35). See tähendab, et Mikita ei pane lugejat mõtlema ainult enese piiratusest, vaid seab sinna kõrvale kaalukausiks looduse piirituse, mida rumal inimene oma oskamatusest kärpinud on.

Kui nüüd mõelda Mikitat kõige enam mõjutanud juudi mõtlejatele (lk 69), siis tähelepanelik lugeja on ehk märganud siingi kirjatöös ühe juudi koolmeistri selgeid allhoovusi. Kuid erinevalt kasvavast trendist ei hakka ma teda liiga kergekäeliselt mainima. Oluline on vaid see, et tema ideed on aidanud mul valgustada Mikita tekstivõsa põhilist keset – kujundlikku mitmekesisust. Ja see kujundlik mitmekesisus jõuab Mikita tekstis lõpuks sellise tasandini, mille võib kokku võtta katakreesina. Ühelt poolt on katakrees katkine troop, see sama rohkelt tsiteeritud „lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud” (lk 7), mis oma sisemise vastandlikkusega lõhestab lugeja kujutluspilti millegi väga konkreetse (kuuri) ja abstraktsega (lõpmatusega). Teisalt tasuks aga Mikitat vaadelda mitte eraldiseisva nähtusena eesti kultuuriruumis, vaid kunnuslikult öeldes geeniusena, kes asetub Uku Masingu, Jaan Kaplinski ja Hasso Krulli arenguloolisse ritta.

Niimoodi ei tundu sugugi ootamatuna Krulli arvustuse lõpp, mis tõdeb, et eelnevalt tsiteeritud Mikita lause tõe ja müüdi vahekorrast oleks justkui Krulli enda öeldud(5). Ning nõnda hakkab see „Lingvistilise metsa” lõpmatusse avanev kuur paistma kõigi oma metsikustega mitte katkise, vaid mõjuvalt rikastavana. Kuidagi väga sarnasena paljususele, mida kannavad erinevad ainulisused. Mine tea. Kindel on igatahes see, et kui Villu kesalt karusena metsa poole kiikas, oli Valdur juba puu otsas hanitamas, meenutades meile kõigile, et ilma metsata poleks ka meid.