On juba aastaid kestnud traditsioon, et üheks päevaks kogunevad inimesed ühise katuse alla vabatahtlikkuse mootoril toimivasse mõttekotta, kus püütakse luua paremat ühiskonda, rohelisemat keskkonda ja elamisväärset tulevikku. 9. mail Kumus toimunud TEDxTallinn oli juba kuues üritus samanimelisest üritustesarjast ja erinevatelt eelnevatest seminaridest ei kandnud see läbivat teemat, vaid koosnes teemaplokkidest, mis liikusid matemaatikast muusikani, rahvapärimusest tulevikutehnoloogiateni, linnaruumist välispoliitikani.

Mis teeb mõttekojad oluliseks?

Me kuuleme enda ümber pidevalt ühiskondlikke arutelusid innovatsioonist – seda nii poliitilises, kultuurilises kui ka ettevõtluse kontekstis. Inimest kannustab uueihalus. Kui uurida, mida innovatsioon täpsemalt tähendab, siis ütleb lihtne definitsioon, et see on moodus leida parem viis millegi tegemiseks. Selleks, et tekiks innovatsioon, tuleb olla kursis ühiskonna vajadustega, olemasolevate tehnoloogiate või viimaste uuringutega – kokkuvõtvalt: hoida pidevalt kätt pulsil.

TEDx pakub seda võimalust rohujuuretasandil. Kokku tuuakse oma ala spetsialistid ning asjadest räägitakse põhiväärtuste pinnal, ja seda arusaadavas keeles, inimeselt inimesele. Tihtipeale juhtub nii, et teadus eksib iseenda tähenduste ja süsteemide padrikusse. Inspiratsioonikojad aitavad meil end lahti raputada iseenda eksistentsi mullist, milles oleme harjunud kulgema, loovad peas uusi sünteese ja ärgitavad positiivset ja elutervet uudishimu. Või siis näiteks veenavad, et kõik on võimalik ja miski pole kättesaamatu, kui teed oma asja hästi.

Käi ringi avatud silmadega

Rahvusvahelise menu leidnud illustraator Eiko Ojala peab näiteks mitut ametit, mis esmapilgul justkui üksteisega ei haakugi – lisaks illustraatoritööle veedab ta palju oma ajast looduse keskel. Eiko töötab RMKs ja tegeleb retkejuhtimisega, ehkki on illustraatorina piisavalt nõutud – tema kaastöid võib leida The New York Timesi lehekülgedelt ja tellimustöid New Yorgi hotelliseintelt. Oma ettekandes ütles Eiko, et tema edu on saatnud mõttetera, mis jälgib põhimõtet „Mõtet ei ole otsida tunnustust, mõtet on teha nii head tööd, et see leiab ise tunnustuse”.

Jaan Tätte juunior tutvustas publikule parmupilli kui süntesaatori eelkäijat, lõi vibreerivaid helisid ja võrdles nende kahe instrumendi helikõla moel, mille peale paljud arvestavasti poleks ilma otsese näpugaviitamiseta iial tulnud.

Armastatud semiootik Valdur Mikita üllatas oma käsitlusega Kalevipojast, mis oma teravalt teaduslikus, kuid mikitalikult mahlases marinaadis võttis lausa stand-up-komöödia mõõtmed. Väinämöinen, Vanemuine ning Võlur Gandalf tõmmati ühele liistule ning ilmutati varem märkamatuks jäänud paralleelid soome-ugri folkloori ja fantaasiakirjanduse vahel, tõestades, et ka rahvapärimust saab aina uuesti ja uuesti uutesse seostesse ning võrdlustesse paigutada ning rullida lahti värskendav ülevaade rahvuslikust identiteedist läbi klassikalise eepose uute tõlgenduste.

Indrek Park, kes uurib Põhja- ja Lõuna-Ameerika väljasurevaid keeli, jagas oma teadmisi väikehõimude keelesüsteemidest. Indrek tegeleb väikeste indiaani hõimude keelte kogumise ja talletamisega, luues keele säilimiseks vajaminevaid õpikuid, uurides selle grammatikat ja toimemehhanisme.

Cambridge’i haridusega, praegu ENS Lyonis matemaatika doktorantuuri tegev Juhan Aru, menuka „Matemaatika õhtuõpiku” autor, kes on võtnud oma missiooniks süstida inimestesse laiendatud arusaamist matemaatikast, viitas matemaatikale kui loomingulisele mõttetegevusele, mis ärgitab inimesi otsima lahendusi ja küsima küsimusi ning sooritas ettekande juhuslikkuse teooriast. Kõik ettekanded ärgitasid omal erineval moel vaatama ümbritsevat värske pilguga, mitte jääda kinni enda harjumuspäraste mustrite mugavustsooni.

Otsides ideedele struktuuri ja teadmistele selgroogu

Tehnoloogia õitsengu ja info lokkamise ajastul tuleb kaasaegsel linnainimesel meeletustes kogustes infot tarbida – tihtipeale rohkem, kui aju protsessida jõuab. Ühiskonnad ja kultuurid segunevad, kogukonnad suurenevad. Pidevalt tuleb tegeleda uue või võõra integreerimise, tolereerimise ja kombineerimisega. Üks asi on teadmisi sisse ahmida, teine asi neid korrastada ja rakendada, sest infokildude korrastamine ja erinevate valdkondade vahel sildade loomine on eraldi aega ja mõttemahtu nõudev protsess. TEDxi taolised üritused aitavad infomürast pausi võtta, süveneda ja näha kokkuvõtlikku ülevaadet uutest mõttevooludest, ideedest ja ühistest väärtustest.

Valdur Mikita TEDxTallinnal: