Müürilehe festivalil üles astuv kollektiiv räägib Tallinna kuulsaima magalarajooni mõjust oma muusikale ja sellest, kuidas neil näitlemisega lood on, ning meenutab oma kirevaimaid esinemispaikasid.

Foto: Tõnu Tunnel

Foto: Tõnu Tunnel

2003. aastal Lasnamäe paneelikate vahel Magnum PI ja Boomi eestvedamisel tegutsemist alustanud räpiduo Gorõ Lana ei osanud tollal ilmselt aimatagi, et mõned aastad hiljem tehakse fännibaasi poolest silmad ette ka riime tulistavatele kohalikele MCdele ning täidetakse saalid paksult nii eestlastest kui venelastest koosneva publikuga. Nüüdseks on duost saanud viiemeheline grupeering, kuhu kuuluvad lisaks asutajaliikmetele veel Photoindustries, MfLef ja MoiCirk, kes on üheskoos hakkama saanud juba kolme plaadiga (viimane neist sel aastal ilmunud „Mesi”), vallutanud nii mõnedki keldrid ning teinud kaasa hiphopmuusikalis „Inside + Out”. Müürilehe küsimustele vastasid Magnum PI ehk Pavel ja Photoindustries ehk Roman.

Kuidas te enda jaoks üldse räpi avastasite?

Pavel: See oli vist Roman, kes seda mulle tutvustas. Kui me Beastie Boysi kuulasime, olime ikka päris tatikad.

Roman: Tol ajal oli räpp meil ikka põhiteema. Tantsisime noorena breiktantsu ja see pani ikka väga suure rõhuga maitsemeele paika. Kuulasime b-boy funk’i ja kõikvõimalikke miksteipe, mille hulka mahtus ka räpp.

Milline see räpiskeene Tallinnas oli, kui Gorõ Lana tegutsema hakkas? Olete maininud, et üheks suurimaks eeskujuks oli teile samuti pealinnas tegutsenud räpigrupeering Davlenie Zhizni.

R: Jaa, tegemist oli siis jumala staatuses bändiga, mis jõudis enamasti ainult vene hiphoppi kuulavate inimeste kõrvu. Me tundsime neid, aga vaatasime neile ikka alt üles. Nad tegid pidusid, lasid albumeid välja, esinesid ja osalesid MC-battle’itel. Vene hiphopiskeene oli igatahes väga lai.

Kes teile eesti tegijatest sümpatiseeris?

P: Sel ajal ei teadnud me eriti kedagi. Meieni jõudis ainult A-Rühm.

R: Muusikat oli palju raskem hankida ka. Eestlased käisid küll venelaste pidudel ja vastupidi, aga sellist konkreetset kuulamisvõimalust ei olnud. Enamasti läks asi ikka nii, et venelastel oli omaette muusika, eestlastel oma, aga mingil hetkel see muutus. Me saime tuttavaks Põhjamaade Hirmu ja Tommyboyga. See oli suur samm edasi. Sellega seoses tutvusime rohkem ka eesti hiphopiga ja see hakkas meile kõvasti rohkem meeldima kui varem.

P: Nemad kutsusid meid esinema ka. See oli siis, kui Mustpeade Majas toimus selline üritus nagu StereoTunnel. Umbes 2005. või 2006. aastal.

Teie esimene ülesastumine olevat aset leidnud ühes Lasnamäe baaris, kus mõni aeg hiljem pomm plahvatas.

P: Siis tegime me veel Boomiga Gorõ Lanat kahekesi. Selle baari nimi oli… issand… (Jääb mõtlema)

R: Jumbo.

P: Ei olnud Jumbo. Diiva oli. Seal toimus räpikontsert ja umbes nädala pärast pandi sinna pomm. See oli jah imelik aeg seal Lasnamäel. Pae tänaval pommitati ju ka.

R: Neid keldriesinemisi oli ikka jõhkralt. Haapsalus oli meil üks kõige underground’im pidu, kus kõik ainult lällamas käisid ja kus oli tihti tehnikaga probleeme. Sinna kutsuti ka erinevaid esinejaid Tallinnast ja see toimus veel kuskil kooli keldris. Täiesti mitteametlik pidu.

P: Isegi baari ei olnud. Pilet üritusele maksis 15 krooni ja seda ei pidanud maksma kohe. Kui korraldaja su käest raha küsis, aga sul seda polnud, lasi ta su ikkagi peole ning pidi järgmine päev külla tulema, et summa sisse nõuda. (Naeravad)

Te olete eestlaste hulgas ikka väga populaarsed, hoolimata sellest, et räpite vene keeles. Mis te arvate, mis selle põhjuseks on?

R: Selle põhjus on see, et me teeme head muusikat (naerab). Ma olen üldse täheldanud, et venekeelne hiphop läheb eestlastele peale. Võib-olla on selle voolavus kohati sujuvam kui eestikeelse räpi puhul, aga eks see on maitse asi ka. Ma ei tea, kuidas see niimoodi kujunes, aga tore on igatahes.

P: Muidugi mängib selles väga suurt rolli see, et Põhjamaade Hirm ja Genka meid push’ima hakkasid. Aga samas jah, kui me halba muusikat teeks, siis me ju inimestele ei meeldiks.

Olete ka mitmeid kordi välismaal esinenud. Kuidas sealne publik on?

R: Me olime isegi üllatunud, kui Ukrainas käisime. Inimesed teadsid sõnu ja karjusid kaasa. Mõnes kohas on muidugi natuke külmem, teises soojem vastuvõtt. Mõnikord lihtsalt ei teata meid. Soomes oli mõne laivi ajal nii, et Gorõ Lana, mingi suvaline bänd. Valgevenes, Lätis ja Leedus oleme ka käinud. Venemaal – Moskvas, Peterburis.

Te olete mõlemad Lasnamäel elanud. On sel kohal teie jaoks kuidagi mingi eriline inspireeriv mõju ka?

R: Mina elan siiamaani seal. Ma arvan, et Lasnamäe on üldse väga paljusid muusikuid inspireerinud. Mitte ainult hiphopi vallast. Seal oli kunagi isegi üks konkreetne kant Katleri juures, kus elas hästi palju muusikuid.

P: Üldse palju fotograafe ja videotegijaid.

R: Gorõ Lana esimesed videomaterjalid olid ka väga Lasnamäega seotud. Paneelikad ja värgid. Muidugi, kui sa oled väike poiss ja sulle meeldib räpp, siis on sind ümbritsev keskkond suur osa sellest. Paneelikad, laiad püksid ja tobi ees.

Lugesin, et olete kirjutanud loo tapja-valvurist. Kuidas sellised karakterid sünnivad?

(Naeravad)

P: See on hästi vana lugu. Meil olidki kunagi imelikud lood ja tahtsime erinevaid stoorisid jutustada.

R: See oli vist esimese albumi peal, mis sai valmis, aga mida keegi välja ei lasknud. Meil on väga hea meel, et seda ei juhtunud.

P: See andis meile aega nii-öelda küpseda.

R: Meil vedas, et poisid said alguses väga palju sahtlisse kirjutada. Ei olnud seda kihku, et peame kohe näitama, mida me teinud oleme. Väga paljud tüübid tegid tol ajal ühe träki ja tahtsid selle kohe kuskile üles toppida. Said suures osas negatiivset vastukaja ja lõpetasid oma tegevuse väga varakult.

Foto: Tõnu Tunnel

Foto: Tõnu Tunnel

Te osalesite hiljuti ka hiphopmuusikalis. Kuidas teid sellesse kaasati?

P: Meile pakuti, sest selle filmi režissööril oli vaja räpibändi.

R: See oli meie sõber ning tegemist oli tema koolitööga. See oli lahe. Pavel on kohati paksuke seal. (Pavel purskab naerma.)

P: Näitlemise ja koreograafia osad olid kõige raskemad. Me ei ole selles ju professionaalid.

R: Mina olin seal ainult muusikaliselt. Näidelda ma ei oska ja olen veits häbelik ka.

P: Igor (MoiCirk – toim.) oli meil üllatavalt hea näitleja.

Mis teil praegu käsil on?

R: Joome õlut. (Tõstab enda ees olevat õlleklaasi.)

P: Meil on uut materjali, aga suvi on raske aeg, mil stuudios käia. Nii palav on ja keegi ei viitsi. Muidu olen ma palju uusi sõnu kirjutanud ja muusika on olemas. Lihtsalt on vaja lindistada. Ma arvan, et teeme mingi viis lugu, mis on juba põhimõtteliselt peas olemas. Vaatab, kas sellest tuleb siis EP või kauamängiv.

Kas teil omavahel lahkarvamusi ka tekib?

R: Mõni armastab ilgelt vana kooli, teine tahab uue kooli asja teha.

P: (Tögades) Roman ei käi proovides… Isegi laividel ei käi enam viimasel ajal. Hakkas plaate mängima hullult ja nüüd teda kutsutakse igale poole mujale.

R: Misasja? Ühel ei käinud ainult.

Mis te muidu hipster-räpparitest arvate?

R: Näiteks kellest? Tommy Cashist?

Nojah.

P: Mulle on selline muusika täiesti võõras, aga ka hipster-räppi on erinevat, mis pole nii hullult selles teemas sees. Samas olen ma selle suhtes positiivne.

R: Jaa, peab olema natuke varieeruvust ka.

P: Mulle käib rohkem pinda see, et vana kool tuleb jälle tagasi. Boom bap on nii populaarne. Inimesed ei viitsi ilmselt uusi asju kuulata. Kuigi palju on uut kraami ka, millega katsetada.

R: Ma arvan, et kõigel on oma koht. Mida rohkem erinevaid stiile, seda parem.

P: Meie uus materjal sisaldab võib-olla natuke vähem džässi ja rohkem elektroonikat, aga see ei tähenda, et see mingi kosmiline muusika oleks. See on ikka räpp. Ilmselt mitte nii klassikaline lihtsalt.

R: Meil on jah ikka mingi joon olnud ees, mida me proovime lõhkuda.

P: Ma ei tea, kas see kuulajatele meeldib või mitte, aga ma arvan, et praegu on õige aeg seda teha.

R: Kõik on vanemaks saanud. Keegi ei viitsi enam mingeid piire jälgida, ega taha ka.