7. septembrini on Eesti Kaasaegse Kunsti muuseumis avatud Rebeka Põldsami kureeritud näitus „Kõhe tunne?!”. Kohtusime ühe näitusel osaleva kunstniku Kadi Estlandiga, et rääkida veidi feministlikust kunstist ja käimasolevast näitusest.

Räägi alustuseks oma nimest – Kadi Estland pole ju su päris nimi.

Umbes aastal 2000, kui ma tegin Saksamaal Frankfurdis näitust, juhtus selline asi, et nimesiltidel läksid riigi- ja perekonnanimi vahetusse. Kõigile nii meeldis see nimi ja mingil hetkel ma harjusin ka ise ära.

Mõnes mõttes võin öelda, et see ongi minu enda tekitatud nimi mulle: ma ei kanna enda isa nime, vaid olen omale identiteedi ise loonud. Kunstimaailmas, kui sa vaatad Valie Exporti või Judy Chicagot, siis keegi ei tea, mis on nimed nende sünnitunnistusel. Ma arvan, et päris anonüümne netikommentaatori pseudonüüm see siiski ei ole, inimesed viivad ikka näo ja nime kokku, kui oled piisavalt selle nime heaks tööd teinud.

Sul on ka blogi, kus sul on päris palju kirjanduslikke tekste. Loed sa seda osaks oma kunstiloomingust või on kirjandus sinu jaoks kuidagi eraldi? Tegelevad need tekstid ju samade teemadega, mis sul kunstiloomingki.

Ma olen aeg-ajalt kirjutanud sahtlisse, aga enamik projekte on seal kuidagi reaktsioonilised. Kui ma alustasin, siis panin blogisse kõiksugu tooreid tekste, aga nüüd peamiselt neid, mis on jäänud avaldamata. Tegelikult olen vahepeal ka Sirpi kirjutanud. Blogi oli oluline, kui ma ei teadnud, kuhupoole ma edasi lähen, siis kirjutasin ka rohkem. Võibolla ma kirjutan veel.

Kas feminism oli sinu jaoks kunstis oluline juba enne Valie Export Societyt (VES), mis sai alguse 1999. aastal?

Ma olen lõpetanud EKA tekstiilikunstnikuna. Ma arvan, et see sai alguse juba rühmituste Käsitöösõbrad ning Töötud Armastajad aegu, mil hakkasime korjama igasuguseid rahvatikandeid ja rõivaesemeid. See oli 1990ndate asi – otsiti märke ja lugusid minevikust ja anti neile tähendusi. Tekstiilikunst iseenesest on juba naiste lugudega seotud, tihti tundmatute naistega. Keegi meist ei tea, kes on nende tööde autorid. Siis tuli VES ja suur avastus, et me teame väga vähe naiskunstnikest kunstiajaloos ja kui palju huvitavaid naisi on tegelikult olemas.

Kui palju on sinu enda arusaam feministlikust kunstist võrreldes oma loomingu algusaegadega muutunud on?

Ma arvan, et 2000. aastal oli see rohkem ideedepõhine, nüüd aga rohkem seotud reaalse eluga. Kui sa vanemaks saad, siis näed enda ümber rohkem: kuidas naiskolleegide elu läheb või kuidas ühiskond dikteerib naistele mingeid valikuid rohkem kui meestele. Ja muidugi: kui sa vaatad ka kunsti- või kirjandusvälja, mis on väga meestekesksed ja seda, et paljud väga andekad inimesed, kellega sa oled koos õppinud, kukuvad lihtsalt ära. Naised on sunnitud pärast pere loomist enam raha teenimise peale mõtlema, lisaks jäävad just nemad tihti lastega koju, mille tõestuseks võib vaadata vanemapalga statistikat. Ühiskond ja ka ma ise olen muutunud rohkem poliitiliseks.

Ka näiteks „Virginia Woolf sind ei karda” leht Facebookis, kus inimesed teevad väga teravaid tähelepanekuid igapäevašovinismist: kuidas käsitletakse näiteks naispoliitikuid või missugustesse sahtlisse erinevaid sugusid paigutatakse. Kindlasti ma toetan, et naisi oleks avalikus ruumis ja poliitikas rohkem. Usun, et tekib muutus.

Kas Koplis asuva projektiruumi Nancy Nakamura Ideederiiuli (NNI) kohta võib öelda, et see on poliitiline ettevõtmine ja keskendunud feministlikke ideid kandvale kunstile või sulle ei meeldi seda nii kitsalt määratleda?

Koplisse tulek oli poliitiliselt määratletud. See pole ainult ruum, kus teha näitusi, vaid seal toimuvad ka erinevad filmiõhtud, vestlusringid. Silmapaistvaid naisi pole vaja otsida, nad on olemas. Kui võtta viimane NNIs toimunud debatt – „Kuhu vaesed lähevad” – siis olin täiesti vaimustunud seal esinenud seltskonnast. Ma vaatan Liisa Pasti ja ei saa aru, miks „Kahekõne” saadet juhib Indrek Treufeldt. Poliitikutest loodan, et Oudekki Loone asub juhtima Keskerakonda. Meil ei ole võimekate naiste puudust.

Aga teiselt poolt, kuna selle koha nimi on Ideederiiul, siis ma ei välista huvitavaid meeskunstnikke.

Kuidas sinu jaoks Rebeka Põldsami näituse „Feeling Queezy?!” / „Kõhe tunne?!” kõheduse kontseptsioon tööle hakkas või kuidas sa sellele oma töös lähenesid?

Isiklikus plaanis ei ole ärevus mulle võõras – mõnel hommikul oled nii üksi, et ei suuda kõndida. See oli suures osas Rebeka valik ja mina tegin seda, mis mulle nagunii oluline on. Rebeka ei teadnud viimse momendini, mida ma sinna saali lõpuks ehitan. Aga see kontseptsioon iseenesest on üles ehitatud ikkagi hirmu ületamisele. See on mõnes mõttes positiivne stsenaarium: kõik, kes on ühiskonnas rõhutud, võiksid enda eest välja astuda. Teiselt poolt ma arvan, on see ka turuühiskonna juhtlause – me kuuleme ju iga päev, et inimesed, võtke endale riske. Need, kes riske ei võta, on ise süüdi, ongi luuserid. Ja need, kes kaotavad, jäävad võlgu maksma. Seega sellel näitusel on ka teine pool. Mul oli seal ainult üks varasem töö – juuksepikendused, mida ma natuke muutsin. Teised asjad said suures osas kohapeal ehitatud. Mul oli küll kõhe tunne, et kuidas see välja kukub. Enam-vähem kõik asjad, mida ma teostes kasutan, on leitud. Isegi juuksepikenduste jalad on kuskilt laost üle jäänud.

Kui ma käin ringi, siis mulle jäävad mingisugused objektid silma ja ma ühendan nad pärast kuidagi omavahel. Ka selle näituse puhul olid mul mõned asjad peas, mida ei suutnudki viimaks enam leida. Näitusel on üks fiboplokkidest töö, mis on seest voodertatud svammidega. See on ühelt poolt minu enda kogemus, selline terapeudi ukse taga olev rõõmsavärviline koridor. Aga teisalt see materjalivalik peegeldabki seda, et on ühelt poolt selline väline ja suur hästimakstud töö ja siis selline pehme ja raske nähtamatu töö. Võid teha eluaeg rasket tööd, aga ühel hetkel kukuvad need svammid sulle pähe – ja see võib juhtuda kõigiga.

Viimati oli mul kõhe tunne laulupidu vaadates – varsti on meil iga aasta laulupidu ühiskonnas, kus puudub solidaarsustunne, kus valitsev ideoloogia toetab tugevat indiviidi, rääkimata soorollidest, mida paljude laulude sõnad toetavad ja mis on pärit kiviajast. Kui me üksteisest hooliksime, siis me ei arvaks, et inimesed, kes meie järel koristavad või meile kaupa müüvad, väärivad palka, millest pole võimalik ära elada.

Mulle tundub, et su looming tegeleb küllaltki kõhedate teemadega ka laiemalt, väljaspool seda näitust. Võtame näiteks sinu töö „Mehed vägistavad naist”, mis toob kokku naiselikuks peetava õrna tikkimismeediumi ja vägivaldse teema.

Mul on tunne, et midagi ei saa teha mitu korda, ka siin riiulis (NNI). Ma näen ühiskonnas mingeid märke ja panen need kokku, väärtusliku materjali vähemväärtuslikuga, või miksin kirjanduses argikeelt tsitaatidega kõrgkultuurist. Mu sõbranna ütles, et praeguse näituse väljapanek on humoorikas. Mulle tundub, et irooniast jääb väheks, ja terav nali on osa mu käekirjast. Ma pean oluliseks, et vaatajal tekiksid peas mingid seosed. Ma ikka päris seda ei tee, mis ainult mulle arusaadav oleks. Võibolla maksan sellele vahest lõivu ka, et kõik on liiga selge. See on risk.

Rääkides tsitaatidest ja miksimisest – sul on hetkel avatud ka isikunäitus „ALISHA BAG. Andke meile homne!”, Alex Katzi maalide repronäitus, mida saab näha Paljassaare Sotsiaalmajas veel 30. augustini. Millest see idee alguse sai?

Idee sai alguse Tatjanalt, kes sotsiaalmajas süüa teeb. Ta uuris, kas me ei võiks teha mingit ilusat näitust. Nüüd on meil aastane projekt, kuhu maalin igal aastaajal Alex Katzi maale. Praegu on suvi, järgmine on sügisnäitus. Igal tööpäeval kella kaheni on kõigil võimalik neid vaadata.

Hetkel on käimas ka projekt Kopli Kullo, mis pakub kunstiringi vormis tegevust vähekindlustatud peredest ja lastekodust lastele. Mida sa sellest ettevõtmisest loodad?

Räägime nädala aja pärast. See on mulle endale ka väljakutse. Mäletan, kui olin lastekunstikooli õpilane Pärnus ja Tallinnast tuli meile loengut pidama Eha Komissarov…Kui midagi, siis loodan, et lapsed jäävad mäletama meid ja mina õpin nädala lõpkus ära nende nimed: Masha, Dasha, Varvara, Anton… ja teised pseudonüümid. Me kohtume veel.