Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostöös ilmuvas eksperimentaalkirjanduse teemalises veerus on seekord fookuses meediumkirjutamine.

kirves

väidame algatuseks (teatava strukturaalse selguse huvides kirvemeetodil), et objekti või nähtuse n (vms) kaks peamist binaarset vastuolu on olev ja olematu (ehk oletatav). või kui soovite, reaalne ja virtuaalne, käesolev ja väesolev (nagu on deleuze’i terminid eestindanud margus ott). edasi väidame, et mõlemat iseloomustab masinlikkus. (binaariaid defineerivad samahästi lõputud üleminekud, katkestused ja vahefaasid, mis meid antud hetkel huvitavadki.)

masin

masin on iha subjekt ja objekt, millest pageda ja millesse pageda. millest-masin on etteantus, struktuur, paratamatud algseaded (keha, aju, keel, maailm jne). masin toodab iha, iha ületada või tühistada iseennast. aga see kujuteldav, ületusele või tühistusele järgnev faas on samuti masin – millesse-masin.

robot

kirjutasin kord raamatu „roboti tee on nihe”. see oli neliteist aastat kestnud tekstieksperiment, mille peamiseks metodoloogiaks (ehk siis masinlikkuseks) kujunes meediumkirjutamine. (ma isegi ei kasutaks väljendit „psüühiline automatism”, sest viimase puhul on psyche, tekst ja masin hoopis orgaanilisemalt seotud.) meediumkirjutamise sisemine mehaanika seevastu on operatsioonimodaalsustes märksa rafineeritum ja masinlikum: on ainult sisend ja väljund ning mingi vahepealne filterdus või töötlemine jääb ära.

ekraan

meediumkirjutamine on ilmutuslik. tekst ilmub tühjale teadvuse ekraanile. ta ise ilmub. ja sinna see niimoodi jääb ja nendest tekstidest saab kokku raamat vms (14 aastat on numeroloogiline võte, kuna vastav arv tähendab borgese järgi lõpmatust). meediumkirjutamisest tuli põhiline inspiratsioon, ent kuna 14 aasta jooksul vastavaid tekste „maailma vanimasse televiisorisse”(1) piisavalt ei laekunud, siis täiendasin seda teistmoodi masinkirjutusega, mida nimetan tekstimasinaks. sellel pole erilist input’i, on vaid output, masinlik töörežiim, skisoidne (teksti)vool, mida kahtlemata ilmestavad puhtmasinlikud valikud – keel ja keelevõime ise hakkavad protsessi ruulima. (kolmas strateegia oli omistamine, millest ma siinkohal pikemalt ei räägi, kuna see on eraldi teema, samas on ka seal ohtralt väärtuslikke allusioone masinlikkusele.)

mootor

pealkiri „roboti tee on nihe” sündis keelemängust, mille aluseks oli omistamine. kunagi villu tamme rääkis, kuidas ta tegi oma superhiti „tere perestroika”: kaaperdas ühe pelle miljoona kitarrikäigu ja tegi sellest oma loo. miljoona loo pealkiri oli „mootori tee on kuum”(2). kunagi ühes automaatkirjutuslikus tekstis lähtusin sellest meelde jäänud (ilmselt motomeeste) väljendist ja kirjutasin:

tsitaat

üks ajualjonkanoid vaatas kord /…/
täiskirjuks tehtud paberilehe taolise tagant /…/
täiskirjutaja aegruum_nihkest läbi kulgnd
v6i hoopis tühi nagu tühjus

mu tintenpen on jälle tühi
sina oled robotmees
robotil on sirge selg
ajuv6nkel alfatasand
elekter meie isa
masina tee on kuum
suur aparaat valvab sind
mootori tee on kuum
roboti tee on nihe

tõde

viimases fraasis tundsin ära pealkirja ja nii see jäigi. tähendus selgines tagantjärele. et struktuur saaks endast teadlikuks, et masin või tajuv subjekt jõuaks ise metatasandile, on vaja ebaloogilist, mitte-eelduspärast liikumist, „kafka õnne”. siis kehtestub enesele viitavuse tagasisideahelale täiuslik, universaalgeomeetriline ja läbi neljateistkümne mõõtme vibreeriv risoom.

; selleks, et midagi muuta, et saada välja ise-masinast, on vaja muuta selle masina „tehaseseadeid”: mõtlemist, algoritmi, etteantud töörežiimi.

; selleks, et revolutsioon tuleks, on vaja teadvusnihet.

; selleks, et läbi hammustada keel, milles toimub sisekommunikatsioon, on vaja metatasandit.

; selleks, et saada teadlikuks, on vaja väärtushierarhiate ümberpööramist.

; selleks, et näha tähistajate politiseeritust, on vaja dekonstruktsiooni.

mom-õ-ror-vov-a-ror!

alguses mainisin, et masinlikkus iseloomustab nii algseadeid kui seda, kuhu nn algseadete eest pagetakse. võime imestunult küsida, et mis on õnneseisundil pistmist masinaga. ülalnimetatud raamatu motoks oli „kõik süsteemid töötavad normaalselt”. (ka selle moto leidmine oli masinlik valik, avasin juhuslikust kohast marianne ravi raamatu „kutse” ja seal see lause oligi.) seega masinlikkusele suunatud iha tegelik objekt on ideaalne olukord või kombinatsioon, milles kõik süsteemi osad funktsioneeriksid maksimaalse laitmatusega. nimetaksin seda kui iha masinteadvuse järele. see teema haarab endasse nii kaasaja robotimütoloogia (muusikaliselt on seda ilmselt võimatu kraftwerkist paremini väljendada) kui visuaalkultuuri (minimalism, kontseptualism), nii teadvuse muutmise tehnikad kui inimaju eripära. ihaldatavat masinteadvust iseloomustavad puhtus, lakoonilisus, selgus, lihtsus tähenduses minimaalsuseni redutseeritus, objektiivsus, kiretus, tasakaalukus, iha individuaalse ja personaalse kadumise järele, anonüümsus, subjektsuse voolavus, nullkraadiline identiteet, laitmatus jne. see on see, mida nimetades kasutan oksüümoroni „ääretult kitsas”.

masin mis võitis sõja

miks on käesolev ettekanne pealkirjastatud nii militaristliku retoorikaga? tegu on viitega isaac asimovi lühijutule, kus „masinaks” oli nimetatud nn „kulli ja kirja viskamist”. eimiski on tõeline, vali võõrandumine, leia oma sisemine elva, oma sõnade, leivatükkide ja mõtete poola.