„Vanem. Paksem. Tigedam” on hea pealkiri. Uudishimulik lugeja võiks ehk küsida, millele Rein Raud viitab: kas eneseiroonilisusele, ajas muutuvale heaoluühiskonnale või on pealkiri hoopiski lihtsakoelisem ja mittemidagiütlevam, kui keegi arvata oskab?

Rein Raud
„Vanem. Paksem. Tigedam”
Mustvalge Kirjastus, 2013
165 lk

Tegemist on lühijuttude kogumikuga, millest leiab muinasjutulisust, absurdsust, muret tänapäeva ühiskonna ja elukommete pärast, huumorit ning kindlasti ka raualikku filosoofiat. Ehk selliste märksõnade toel saakski loetut kõige üldsõnalisemalt iseloomustada.

Samas tundub juttudevahelise ühisosa leidmine keeruline. Tegelased näivad juhuslikult valitud inimestena, kelle reaalsete tegemiste ja fantastiliste läbielamiste vahele on piiri tihti keeruline tõmmata. Mis siis päriselt juhtus? Ilmselt polegi seda võimalik teada saada, sest tekstid lõppevad ootamatult ja mõnel juhul suisa segaselt. Kogumikus on ülekaalus lood, mis oma iroonilisuses ja mängulisuses suunavad tähelepanu ühiskonna veidrustele. Autori mure tänapäeva inimeste pärast on selgelt tuntav. Tekstidest kumab läbi mõnetine huumor, ent alatoon on tihtilugu siiski murelik. Samas ei jaga Raud „vana, paksu või tigedana” õpetussõnu, vaid jääb hinnangutes vihjavaks. Lugu „Elavatelt surnutele”, milles räägitakse tutvumisportaalilaadsest internetikeskkonnast, kus on võimalik surnud inimeste piltidega punkte teenida ning seeläbi edetabelisse tõusta, on selles osas ehk kõige läbipaistvam. Samasse kategooriasse võiks panna ka „Mis ei tapa” ning „Kivi”, mis oma siiruses, paratamatuses ja otsekohesuses kõige liigutavamana mõjusid. Lugemise aga muudab tihtilugu keerulisemaks – ent samas ka huvitavamaks – just see, et jälgida tuleb mitut tasandit korraga.

Kogumikus leidub samas ka jutte, mis mõjuvad oma sisu ja ülesehituse poolest lihtsakoeliste ja etteaimatavatena. Näiteks räägib „Lehv” loo kahest õest, kelle eluteed on vaatamata ühesugusele välimusele ja oskustele absoluutselt erinevad. „Revanš” kirjeldab loomise ja loomevarguse vahelist õhukest piiri ning kaldub ehk mõningal määral ka liigsesse moraalitsemisse. Mõtisklus „Igavik ja varjud” näitab aga kätte selle, mis ammu kõigile nähtav, viidates, kuidas ajaloost tuntud ja teenekad isikud siiski sageli oma inimlikkuses tagaplaanile jäävad.

Raua kirjutamisstiil on enamasti ladus ja voolav, kõlades tekstide spontaanse sisuga hästi kokku. Tundub, et autor kirjutab täpselt sellest, millest ta parasjagu mõtleb, ja täpselt sellisel viisil, nagu hetkel heaks arvab. Kogumiku muudab eriti huvitavaks aga see, et muinasjutuliste ja jutustavate tekstide vahele on pikitud lühikesi isiklikku laadi filosoofilisi esseesid, näiteks „Jutustus tavalisest inimesest”. Ehk selles peitubki Raua tekstide peamine võlu – kirjutatud on kõigest sellest, mis keelel ja meelel, ning seda on tehtud lihtsalt, arusaadavalt ja mõtlemapanevalt.

Teisisõnu on „Vanem. Paksem. Tigedam” igati kaasahaarav ja mitmekülgne, sisaldades nii keerulisemaid kui ka lihtsamaid mõtisklusi. Olles ise õpetaja, ei saa ma kõrvale jätta ka mõtet kasutada tekste gümnaasiumis, arendamaks õpilaste moraali- ja eetikataju ning lihtsamate filosoofiliste tekstide tunnetust. Ei tea, kas Raud ise sellest teadlik ongi, et ta päris vahva toetava õppematerjaliga hakkama on saanud.