24. augustini oli Tartus avatud Maria Arusoo kureeritud näitus „Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist”, mille üks osa oli Kaisa Eiche ja Urmo Metsa avaliku ruumi installatsioon „KIIK”.

Tartu raekojaplatsil otse linnavalitsuse ees asuv „KIIK” peaks paljudele linnakodanikele südamesse ja pähe minema, olen selles täiesti veendunud. Minu arvates on „KIIK” üks kõige selgemaid ja lihtsamaid kujundeid, mida annab küll seostada inimsuhetega laiemalt, aga ennekõike (eks autorid viita sellele) linnaruumiga. „KIIK” esitab muu hulgas hästi põhjendatud küsimuse, kas linnaplaneerimises on võimalik leida veel mingeid lähenemisi lisaks praeguseni küllalt levinud doktriinile, mis annab eesõiguse kiirendusele, massile ja amplituudile? Just need karakteristikud sunnivad suurt hulka inimesi valglinnastuma. Linnas teenivad nad endale hüved, mida kaenla all hoides pendeldavad iga päev mitu korda edasi-tagasi maa vahet. See mass, mis üritab oma autodes linnast igal õhtul ja hommikul võimalikult kiiresti läbi tungida, on nii suur, et langetab sealse elukeskkonna kvaliteeti. See jõud on nii suur, et rebib asula kude. Agul, vähemalt laiguti, kolib kesklinnale üha lähemale.

Kogu selle suhteliselt kiire, suure amplituudi ja võrdlemisi suure massiga pendeldamise asemel võiks ju elada töökohale lähemal. Mis peamine – ei pruugiks pidevalt jõuga teiste inimeste nina alt läbi lõigata. Jah, ka kõige väiksemad kõrvaltänavad ja -teed kipuvad juba pigem mööduma. Järjest vähem on radu, mis kuhugi viivad. See on oluline eristus. Teisisõnu, kedagi ei ole enam kuskil, kõik lähevad igalt poolt võimalikult hoogsalt mööda.

Tartu Linnavalitsus keeras teose asjakorralduskriitilisele alatoonile peale vinge lisavindi: teos küll lubati, aga kiik peab suurema osa ajast ketis olema. See asjaolu viitab otseselt tendentsile, et kõigile veidigi keerulisematele probleemidele kiputakse rakendama keelamismenetlust. Nii hõlbus, nii oivaline – keelamine lahendab probleemid. Pentagonkiige puhul ei ole võimalik saata iga kiikuda soovijat enne kõikvõimalikele katsetele ja väljastada talle hiljem vastav lubatäht. Küll aga saab keelata. Jääb küsimus, kas nii tegutsetakse rahva tervise või linnavalitsuse maine nimel, aga sellele pole mõtet keskenduda. Tunduvalt märgilisem on, et kodanikku alahinnatakse. Kui üldse kuskil, siis just selle kiige peal peaks oht haiget saada ja teha olema niivõrd ilmne, kokkupõrke vältimatus lakkamatult otse silme ees, et ka kõige hoolimatumast kodanikust võib uskuda, et ta ei unusta hetkekski, et võib teistega kokku põrgata. Hoolivatel inimestel on väga selge ja lihtne võimalus oma kaaskiikujaid pidevalt hinnata: kui tegemist on jõhkardi(te)ga, siis saad sa oma kiige peatada, enne kui nemad suudavad sulle otsa sõita – kiigega kiirendamine ei toimu ühe edasi-tagasi liikumisega, peatumine on palju lihtsam.

Kujutlegem, et kiiged oleks olnud kogu aeg lukust lahti. Kui nüüd keegi saanukski haiget, siis tõenäoliselt oleks see olnud tema jaoks pigem õpetlik ja julgen uskuda, et siiski mitte väga konte murdev. Õpetus kogu eluks: püüa jälgida, et su liikumisjoon ei lõikuks agressiivse võõra omaga. Jäta endale aega pidurdada või kiirendada. Tegelikult ma tõesti ei usu, et seal midagi väga hullu oleks juhtunud, aga veidi õelutsedes võib öelda, et linnavalitsus ehk just seda kartiski – inimesed proovivad koos kiikuda, leiavad, et tuleb teistega arvestada, ning piirduvad veidi väiksema hooga kui ülevõllikiigel. Tegelikult arvestatakse vastase taseme ja valmisolekuga päris tipuni välja. Keegi ei ürita igas trennis kõiki võimalikult kiiresti nokki lüüa. Maailmameistritel poleks sel juhul sparringupartnereid. Miks peaks koosliikumiste võlu jääma arusaamatuks kiikujale, kel, erinevalt poksijast, polegi võimalust teisi üle trumbata?

Kiikumine on väga mitmes mõttes oivaline tegevus. Väidan koguni, et see on teatud mõttes aja peatamine. Kõikvõimalike pendlite kõige suuremaks väljakutseks on tavaliselt just aeg: kellade pendlid lubavad iga takti ajal hammasrattal ühe hamba jagu edasi liikuda; Focault’ pendel joonistab ringe ja tõestab, et maakera pöörleb; Edgar Allan Poe ähvardab oma väljamõeldud tegelast pendli liikumisest tulenevate pöördumatute tagajärgedega. Kõik need (edasiliikumine, edasiliikumine koos kordumisega, juhtunu pöördumatus) on aja aspektid. Minu sisemine aeg jääb tavalisel kiigel kiikudes üpris aeglaseks, peaaegu seisma.

Igavikufaktor muudab kiiged ja kiikumise hirmus romantiliseks. Hing saab rinnast valla, lendab üle latvade. Külakiigel saad ennast uputada ihaldusväärse inimese silmade merre (või otsida nägemust tema pluusikaelusest). Igal juhul on kiikumise igas korduses koguni kaks punkti, kus pendel peatub. See on võimas. Pentagonkiik sisemise aja peatamist tõenäoliselt ei võimalda, sellel kiikumine nõuab liiga palju tähelepanu, liiga suurt keskendumist.

Kiikumine, ma nüüd liialdan veidi, koosneb kolmest osast: kiirendusest, kiirusest ja kahetsusest. Nende kordumine on etteaimatav, aga tundub, et kiikuv inimene ei õpi. Seega, tema jaoks aeg teatud mõttes seisab. Mujal võib see küll edasi liikuda, aga kiikuja ignoreerib seda. Kiige lukustamine on eriti pöörane ja tähendusküllane tegu – aja peatamise (painutamise?) masinat püütakse seisata. Paraku edukalt.

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et aheldatud versioonis seda teost siiski praktiliselt ei olegi olemas. Seda on raske märgata ja möödujal on veel raskem selle tähendusi välja nuputada. Selle töö puhul peaksid tähendused ise näkku hüppama. Hüppaksidki. Kindlasti hüppaksid, see on osa selle kiige koodist.