Küsisin Tartu Uue Teatri värske lavastuse „Tõde ei anta kellelegi andeks” lavastustrupilt mõned küsimused vahetult pärast teisipäevast läbimängu. Esietenduseni oli siis jäänud veel kolm päeva…

Küsin hakatuseks selle traditsioonilise küsimuse, et kuidas sündis lavastuse idee?

Tormi Torop: Tegin eelmisel aastal Kink Kongis lavastust „Võinuks minna ka teisiti” ja minu kauaaegne sõber Mari Nurk tuli seda vaatama. Jäime pärast etendust juttu ajama ja sealt see mõte veerema hakkas. Kasutasin selles lavastuses samuti muusikat ja sellest inspireeritult käiski Mari välja mõtte, et kas ma ei tahaks Milli Vanilli lugu lavastada. Tal oli aastaid tagasi plaan seda ise teha, mina ja Kristian Põldma pidime mängima, kuid kuidagi jäi see mõte soiku. See idee on mulle algusest peale meeldinud ja nii otsustasingi selle ära teha. Hakkasin vaikselt tiimi kokku panema, läksin oma mõttega Ivari (Ivar Põllu – L.P.) jutule ja Ivar ütleski, et tee ära!

Kuidas kujunes selline eriilmeline trupp? Kuidas te siia projekti sattusite?

Madis Mäeorg: Oi, see on pikk lugu… Tormi lihtsalt pöördus ükshaaval kõigi poole ja nii see on läbi aja kujunenud.

Veiko Porkanen: See oli mõned päevad enne „Armastan! Armastan! Armastan!” esikat Vanemuises, kui Tormi saatis mulle sõnumi, et tal on mulle üks jutt. Kristian Põldma, kes sellest projektist esmalt osa võttis, pidi tervise tõttu välja jääma ja Tormi küsiski, kas ma saan appi tulla. Mõtlesingi siis, et why not! Kui ma kuus aastat tagasi Tartus õppisin, oli Tormil juba inspiratsioon ja suur tahtmine teatrit teha. Müts maha selle ees, tüübil on pidevalt mingi värin ja suur ambitsioon sees. Ikka täielik kultuuriinimene. Ja nii ma tulingi heast südamest asjale vastu. Tulin siis siia ja esimese päeva õhtuks oli mõte täiesti koos, ma ei saanud mitte midagi aru, mida me siin teeme. Oleme siin nüüd tasakesi nokitsenud ja vaikselt on asjad kohale jõudnud.

Kaisa Selde: Mind kutsus Kristjan Rohioja, kes on lavastuse koreograaf. Olen temaga enne koos laval tantsinud ja erinevaid projekte teinud.

Tormi: Ühtlasi on ta (Kristjan Rohioja – L.P.) ka teine lavastaja. See on oluline fakt, mida ära mainida, et see lavastus ei ole ainult minu lavastatud.

Millest see lavastus räägib? Mis teid siin kõige rohkem kõnetab?

Tõnis Parksepp: See räägib sellest, kuidas inimeste ettekujutused ei vasta kunagi tegelikkusele.

Tormi: Keegi ütles Facebookis lavastuse evendi all ägedalt, et „Oh, keegi lõpuks jutustab Milli Vanilli tragöödiast.” Selleks ajaks olin ma juba nii palju uurinud, proovinud ja saanud aru, et Milli Vanilli tragöödia on selles, et see ei ole tragöödia. See on Antsu ja Vanapagana lugu, kavalat siin Antsu ees ei ole. Rumal-Ants ja Vanapagan, selline lugu.

Vaatasin just teie kontrolletendust ja lisaks sellele tungis minu jaoks tugevalt esile meeste ja naiste temaatika…

Veiko: Kõik Tormi luhtaläinud suhted on siia sisse pandud. (Kõik naeravad)

Kaisa: Õhtuti kui meil proov lõppeb, näen ma Tormit pidevalt kusagil aksi vahel nutmas. Kogu oma suhtetraagika on Tormi siia pannud. Ja ka rõõmu – üks koht on rõõmus.

Tormi: Mhmh, aitäh! Kui mõelda, et kuidas keegi võib seda lavastust tõlgendada, siis tõesti võib siit mingi meeste ja naiste teema välja lugeda. Kui see vaatajat sellisena rahuldab, siis on ju äge – vist.

Veiko: Ma arvan, et mõnes mõttes võib see ju olla ka võrdõiguslikkuse tükk. Et me tõstatame naist. Asja eest ka muidugi. Naisi peabki kiitma, ilma nendeta ei oleks ju meid.

Mulle pigem tundus suisa vastupidi, et te ei tõsta naist vaid hoopis madaldate mehi.

Tormi: Aga kuhu see patriarhaalne ühiskond meid viinud on? Mitte kaugele. Siin me oleme, aga ega me õnnelikud ei ole. Ehk ongi vaja suunamuutust?

Teil on väga intrigeeriv lavastuse pealkiri. Kuidas selle tõe, valetamise ja andeksandmisega ikkagi on? Miks tõde andeks ei anta?

Madis: Ega päris iga tõde vist ikka ei andesta jah. Selliseid asju on, see ei ole tühja öeldud lause.

Tõnis: Tihti võib tõde lihtsalt teha inimestele rohkem haiget ja see ei ole alati midagi head, mida me tahaksime kuulda. Näiteks kui keegi osutab meie mingisugustele puudujääkidele või vigadele. Keegi ei taha ju seda kuulda. Kuigi see on tõde, me ikkagi solvume selle peale ja tõmbume eemale. Kõik rõhutavad seda andestamist, kuid minu jaoks on huvitav siin just see tõe pool. Mis see tõde on ja mis see vale on? Sellest kõik algab ja siis alles tulevad need suhted – andestamised ja mitteandestamised juurde.

Kaisa: Ma ütleks, et kuigi tõe ütlemist ei anta sageli andeks, on tõe ütlemine ikkagi seda väärt.

Tormi: No kurat, ei ole üldse nõus. Aga sellepärast mul ongi hea meel, et meil on siin selline seltskond koos.

Kui palju te olete ise siin prooviprotsessi käigus nendel tõe ja vale teemadel juurelnud? Kas olete enda jaoks mõne uue tõe avastanud?

Tormi: Eks me rääkisime ja meenutasime päris mitmeid seikasid, kus tõde ei anta andeks. Kas siis iseenda isiklikust elust või mõne oma sõbra või tuttava näitel.

Tõnis: Pikki arutelusid, et mis see tõde on ja kes seda valdab, on meil prooviprotsessi käigus olnud korduvalt ja korduvalt. Aga mina ei tõstaks mitte niivõrd seda teemat esile kui just meie suhtlust ja arutelu. Meist keegi ei saa panna näppu peale ja öelda, et mingi lavastuse osa on nüüd ainult tema idee. Ma arvan, et meil kõigil on olnud huvitav just eelkõige uute inimestega koos töötada ja see ongi olnud meie projekti kõige suurem pluss. Mina olen enne ainult Madisega koostööd teinud ja teised on minu jaoks täiesti uued inimesed. Kõigi nende inimestega, kelle Tormi on siia kokku ajanud, koos töötamine on olnud rikastav.

Tormi: Lavastuse igas stseenis on meie kõigi isiklik ja konkreetne jälg olemas. Võib-olla on see igal pool nii, kuid mul on ikka väga hea meele, et siinses lavastuses on see niiviisi läinud. Võiks öelda, et demokraatia on kunstis teatud piirides ikkagi võimalik.

Kas teil oligi plaanis teha uus Vanapagana-lugu või juhtus see iseenesest tööprotsessi käigus?

Tormi: Kui ma õigesti mäletan, siis ühel hetkel rääkis Tõnis sellest paralleelist ja hiljem rääkis Kaisa samamoodi. Otsest plaani seda siia sisse kirjutada küll ei olnud. Ma ei tea, kas see paralleel nüüd tingimata tekib, kuid kui see korra välja öelda, siis tundub see küll väga loogiline.

Tõnis: Neid pisikesi detaile, mis sellele justkui viitavad, ei maksaks üle tähtsustada.

Aga mida maksaks tähtsustada?

Tõnis: Ma arvan, et seda suhtlussituatsiooni, mis naistegelase ja poiste vahel välja kujuneb. Samuti seda, kuidas need tüübid omavahel suhestuvad. Võti on pigem seal. Publik peab ise vastama küsimusele, et kes selles kõiges siis süüdi on – need tüübid ise või hoopis naine? Kes on siin ohver ja kes hakkab sümpatiseerima?

„Tõde ei anta kellelegi andeks”

Laval: Madis Mäeorg, Veiko Porkanen (Vanemuine), Kaisa Selde (NUKU)
Lavastaja: Tormi Torop
Dramaturg: Tõnis Parksepp
Koreograaf-lavastaja: Kristjan Rohioja
Kunstnik: Keili Retter
Valguskunstnik: Taavi Toom

Esietendus 19. septembril 19.00. Etendused 21./ 28. / 29. / 30. september 19.00.