Eksperimentaalkirjandus, eksperimentaalne kirjalik tekst või eksp?

Kindlasti on sellele kultuuriruumile abiks, kui siia satub mõni osav tähenduste ristumiskohtadel toimuvate peale- ja mahasõitvate voolude reguleerija. Teaduslikkuse huvides peaks rääkima eksperimentaalkirjanduse asemel eksperimentaalsest kirjalikust tekstist, mille puhul tekib tunne, et tegu on kirjandusega. Vältimaks mõistete kirjalik tekst ja kirjandus kooskasutamisest tulenevaid segadusi, on kasutusele võetud lühend eksp. Eksp on reeglina midagi mittekanoonilist ja statistiliselt ebanormaalset. Eksp testib loomuliku keele süsteemi, tähemärkide süsteemi ja kaanoni paindlikkust.

Ekspi tuleks käsitleda erinevuse, mitte alternatiivsuse aspektist. Miks taandatakse „erinevus” nii tihti „alternatiivsusele”, justkui see oleks eesmärk omaette? Alternatiiv võib olla valikuvõimalus, ent sellisena määratlemine annab signaali hierarhilisest mõtteviisist, millega keegi või miski tunnistatakse ülimuslikuks. See võib tuleneda küll kvantiteedist, kuna puhtstatistiliselt tarbitakse mingeid asju rohkem. Tarbimisväärtuse kaudu asetuvad paika ka kõik muud väärtused: on kümme valikuvõimalust, enim tarbitu on peavool ja ülejäänu on selle alternatiiv. Kui see üks võimalus on tehtud vastandumise pärast, siis on see alternatiiv, aga kui (mõtteeksperimendi käigus) ülejäänud üheksa ära võtta, siis muutub ka see üks mõttetuks. Järelikult ongi tema olemasolu õigustuseks vaid ülejäänud üheksa kontekst (peavool, kaanon jne), aga kui vaadata erinevuse aspektist, siis ei puutu need üheksa asjasse. Ühel on ka iseseisev väärtus, kuigi väga subjektiivne. Kontrastiprintsiip, binaarsed opositsioonid, lasteaed; teismikud, kes veebikaubamajast punkriideid ostavad, on alternatiivsed, sest juba paar aastat hiljem on nad sama paksud ja tebiilsed nagu nende vanemad, kelle vastu nad nii-öelda „mässavad”, ja jooksevad üles-alla põrgates mitte punk-kontserdile, vaid hulludele päevadele. „Alternatiivne” seega on turuloogika. Kui turgu ei oleks, kas siis meid ei olekski olemas? Need, kes kasutavad sõna „alternatiivne”, vaid aitavad kaasa turuloogika ainuvõimalikuks põlistamisele, sest turusüsteem püüab näidata, et need, kes 99% huvidele ei vasta, on haletsusväärsed luuserid, aga oma „suuremeelsuses” (ja vastava tarbijagrupi olemasolul) siiski jäetakse neile turuosa sildiga „alternatiivne”.

Tühjad tähistajad on kultuuritööstuse peamine produktsiooniharu. Kas või meedia ja poliitika näitel on kõigile teada selle hegemoonia. Isegi minevikumuusikast ja kirjandusest luuakse „tänapäevastatud” ja/või (aga mitte tingimata) digitaalseid tühivorme. Jah, „sügav pealiskaudsus” on oksüümoron ja antagonism, aga tühjade tähistajate juured ja mõjuväli on sügavamal kui pindpinevuses vorm.

Meile võib tunduda, et kunagised teksti ja helide (visuaalse kunsti suhtes jään siiski eriarvamusele) produktsioonimehhanismid, analoog, hands on, on samuti turvaliselt kaasajastatud ja seega produtseerivad tühikäiku. Pealispindne pealiskaudsus oleks vaid Disney’ muinasjutuadaptsioonid, tüüpnarratiivide taastootmine natukese roosamanna ja heteronormatiivse maailma kuulutamisega.

Kuulatagu nt kas või eesti kunagisi helikunstnikke, keda defineerisid analoog-sound, täpne kombineeritus, peaaegu et olematu, ent seda metsikumalt ületähistatu, olid nad siis rohkem ersatsid trendifetišid (bulgaaria basskitarr) või näited sellest, kuidas midagi algusest lõpuni algosadest kokku pannakse – Härmo Härmi kokkutinutatud Keldrilise Heli võimenditest, efektiplokkidest ja süntesaatoritest kuni Grünbergi ja Messi sümfoonilise proge salvestamiseni neljarealise makiga. Aga tõesti, isegi paadunud hipster ei viitsiks asendada iPhone 5 94. aasta Motorolaga. Seega püütakse analoogkõla, produktsiooni kõrvalprodukti, kas peita (hi-tech digi) või nostalgiliselt „alal hoida” (lo-fi, analoogmüra jms protsessorid). Nii Grünberg kui ansambel Radar kasutavad nüüd tehases valmis programmeeritud digitaalheli, mis on vaid kauge karikatuur nende omaaegsetest kõladest. Ent erinevalt kapriissetest ja salvestamatutest analoogmasinatest on need vaid ühe nupuvajutuse kaugusel.

Kvaliteeti ja väärtust hinnatakse kultuuris, seega ka kirjanduses nagu muuski kaubanduses, kokkuleppeliste standardite järgi. Eksp uurib ja kaaperdab standardeid heameelega (vaadake kas või Celer Tambre koostatud teost „Kõigi olemasolevate bändide nimekiri, vol. 1”), ent ekspi on ka teemadel ja tonaalsustes, mida tüüpiliselt kirjandusele sobivaks ei peeta: tükeldatud tekstuurid, kiirus, veidrad trajektoorid, teksti närvesööv ja paranoiline eneseteadlikkus, mis eristub eelkõige isehakanud uussiiruse sentimentaalsest ja vahutavast varjatud seksismist. Modernism ja postmodernism on läbi, originaalsus on aknast välja visatud, keel eksisteerib ja kirjandus on pigem selle olemasoleva keele manageerimine kui kirjutamine selle traditsioonilises tähenduses. Me kõik oleme kuulnud autori surmast, sellest hoolimata näeme ja kuuleme enda ümber pidevalt sadu autoreid. Autori muutumist individuaalsest geeniusest kääride ja skalpelliga varastatud tehnikuks või eksperimenteerijaks iseloomustab autori subjekti loodumine kindla diskursuse sees. Teadmist või muud resultaati ei produtseeri subjekt, vaid diskursiivne formatsioon, milles subjekt on ainult üks osa.

Keele ülim funktsioon ei ole tõestamine, kirjandus peaks olema keele- ja tekstispetsiifiline, vastasel juhul on see parasiteerimine klišeedel ja lugejate äratundmisrõõmule lõivu maksmine. Teie aju ajab inimnägusid ja jutte taga kõikjalt, kust võimalik – nagu koer mutte või face recognizer nägusid. Miks ei võiks neid eelsätteid hanitada ja lugude tekkimist otsida sealt, kus igasugune eeldus narratiivi tekkeks on kadunud või hävitatud, kus tekst viib lugeja piiriseisundisse ja tekkiv jutustus on juba tema aju ja teksti vaheline sisemine esoteeriline tegevus. Sellist teksti võib ka instrumentaalseks nimetada, kuna ta katalüüsib uusi teadvusseisundeid.

Sellest peale, kui ma seda lugu kirjutama hakkasin, on mulle tekkinud vars, krae ja kübar, ent mis kõige olulisem, ma olen ühendatud lugematu hulga teiste seentega. 1. lõigu 2. lause on kuni sõnani „ent” kirjutatud Jevgeni Zolotko projekteeritud ja ehitatud kirjutuspuldi taga. Käesolev artikkel on proid, kokku mutitatud näpatud tsitaatidest ja vestlustest, mille originaalide autorid on teiste hulgas andreas w, Erika Renel, Barthol Lo Mejor ja veel mõned. Iga lause, iga sõna, isegi iga kirjavahemärk või süntaksihäire võib olla kellegi teise öeldud. Ja juba lausutud teksti võib veel mõni nähtamatu autor omakorda ära rikkuda või ümber remiksida. Ja kõigist nendest punktidest võib siseneda kaotsiminekute risoomi või labürinti. Ole tähelepanelik jutumärkide suhtes – eriti siis, kui neid näha ei ole.