;paranoia veerg. Kiri: näppamine ja nihe
Lugemisaeg 5 minMüürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostööveerus on seekord teemaks kirjasõna kõrvaldamisakt ja sellega kaasnev tähendusnihe.
Alguses oli nihe
Ma tõstsin oma prillid otsaesisele ja unustasin nad sinna. Kui tahtsin lugeda, ei näinud ma enam sõnagi, sest ei leidnud prille. (Miks, pole siinkohal oluline.) Prillide asukoha nihkumine mõjus nagu sümboolne näppamisakt. Ja pole teada, kas selle taga oli kuri demiurg või vemmalsäär-trikster.
Enne algust oli sõnatus
Kui ma ei näe enam sõnagi, ei saa ka väita, et alguses oli sõna. Kui alguses poleks sõna olnud, siis ei saaks ka öelda lauset „alguses oli sõna”. Seega see väide ei räägi meile maailma loomisest ega anna maailma kohta muud infot kui seda, et keel kehtestab oma ainuvõimu. Ja nii räägivad see väide ja ka see keel ainult iseendast. Keel on nagu maailma külge kleepunud parasiit-limukas, tema piir külgneb maailma piiriga, aga tema keskpunkt on kõikjal (kontrollimata väide). Ent saates korda kirja, sõna ja/või kirjasõna kõrvaldamise akti – näppamise – toimub tähistaja nihe olematusesse või pahupidi olekusse.
Pahupidi kiri
1844. aastal kirjutas Edgar Allan Poe detektiiviloo „Näpatud kirja juhtum” (pannes sellega enda teadmata aluse kaasaegsele kriminullide traditsioonile). Harrastusdetektiiv Auguste Dupin analüüsib kuningannat kompromiteeriva kirja (mis annab ministrile tema üle võimu) kadumist ja jõuab järeldusele, et kiri on peidetud ja sealjuures mitte keeruliselt, vaid lihtsalt. Ümbrik on pahupidi pööratud ja visatud hooletult kirjahoidjasse ministri kabineti kõige nähtavamas kohas. (Nagu ka mu prillid ei ole silmadest tegelikult väga kaugel.) Nutikas Dupin oli eeskujuks nii Arthur Conan Doyle’ile Sherlock Holmesi loomisel kui Sigmund Freudile psühhoanalüütilise meetodi väljatöötamisel (nende koondkuju omakorda on Umberto Eco „Roosi nime” peategelaseks).
Puuduoleku sümbol
Teine psühhoanalüütik Jacques Lacan arendas terve oma seminari näpatud kirja teemal, luues psühhoanalüüsist radikaalselt värske teooria. Poe teksti kasutades seletas ta Freudi mõistet Wiederholungszwang (kordusautomatism). Automaatne kordus, mida Freud seostas teadvustamata ihaga, ilmneb inimeste puhul, kes otsivad jätkuvalt endale suhteid, kus neid kuritarvitatakse, või kes alustavad projekte neid iial lõpetamata. Lacani jaoks on taolises kordusaktis keskne roll tähistajal. Tähistaja on loomu poolest puuduoleku sümbol, st tähistaja representeerib meile alati midagi muud. Oluline ei ole iseenesest mitte tähistaja, vaid see, mida ta representeerib. Sõnad on tähistajad, sõnad koosnevad kirjatähtedest ja ka Poe lugu räägib kirjatähest (inglise ja prantsuse keeles on „täht” ja „kiri” üks ja sama sõna). Kuna tähistaja on puuduoleku sümbol, peidab ta surma meie eest ja hoiab seda samas meie ees, kuna surm on samamoodi see, mis jääb elust väljapoole, ent samas on kogu aeg olemas.
Las nüüd uräädnik tuleb, kurat
Kiri on kui allegooriline puhas tähistaja, mis on olemas pahupidi pööratud kujul, ent libiseb ilma nutika analüüsita eest. Kiri tähistab tõde ja tõe omamine annab võimu. Tähistaja koht on ettemääratud sümboolse süsteemiga, milles sellega toimuvad pidevad nihked. Ajaliselt on Poe ja Lacani vahel ka Jüri Parijõgi, üks (Mati Undi väitel) täpsemaid eesti kirjanikke, taolist motiivi kasutanud. 1926 ilmunud raamatus „Semendivabrik” peidetakse jutustuses „Poissmeeste kasarm” keelatud puskar veeämbrisse – „No las nüüd uräädnik tuleb, kurat!” – ja juuakse seda urjaadniku pilgu all ning viidatakse sellele takkapihta veel kui viinale. Ent Parijõe urjaadnik on ilmselt Poe politseiprefekti järeltulija.
Tõe näppaja
Lacan ignoreerib kirjanduslikku konteksti ja idealiseerib kirja kui tähistajat, väidab Jacques Derrida. Tõendades, et kirja tähendus puudub, teeb Lacan sellest ilmaolemisest endast kirja tähenduse. Selles intertekstuaalses hooramises on tegu analüütilise akti analüütilise akti analüütilise aktiga. Juba Poe oli intertekstuaalne – novelli moto, Senecale omistatud epigraaf „Nil sapientiae odiosius acumine nimio” („Tõe seisukohalt pole midagi jälestusväärsemat kui kavaldamine”), on ilmselt Poe enda väljamõeldis. Ja mitte kirja sisu, vaid selle varjatud asukoht (ja asukoha nihkumine näppamise läbi) on see, mis sündmusi valitseb. Kiri ei funktsioneeri nagu tähendus, tähistatav, vaid kui tähistaja, mis toodab teatavaid efekte. Näpatud kiri muutub võimu tööriistaks ja võimusuhete tähistajaks. Michel Foucault on täheldanud seoses oma biopoliitika ideega, et inimese elu on üha rohkem hõlmatud võimumehhanismidesse ja seostesse, kus kesksel kohal on võim. Seda kesksust kiri tähistabki.
cmd+x
Mõned aastad tagasi esinesin Viinis Secessionis ja sirvisin backstage’is adresseeritud, ent laiali saatmata tühjade ümbrike virna (kõik art world’i prominendid ilusti reas). Nähes USA kontseptualistile Joseph Kosuthile adresseeritud ümbrikku, näppasin selle automaatselt. Samasugune range ja kontseptuaalne akt, nagu Kosuth neid ise tegi ja teeb. Kosuthi kunst oli, ja on, väga tautoloogiline, iseendale viitav. Kunst oli, ja on, tema jaoks filosoofia jätk ja analüütiline tegevus. Ühe teksti, kirja kõrvaldamine, cmd+x ja sellest toimumata jäävad protsessid ehk sisuline tühik, mille olemasolu ei panda tähelegi. Mõnda aega seisis ümbrik tühjana, siis sai ta ka sisu – võltsisin filmis „Hukkunud Alpinisti hotell” inspektor Glebski taskusse poetatud prantsuskeelse anonüümkirja.
Nullklaasidega prillid
Vaatamine on näppamine. Me omistame tähenduse vaadatavale, või kirjale, mida me loeme. Kui prillid on otsaesisel ja me kirja ei näe, siis ei saa me tähendust omistada. Me ei saa seda näpata enda ajusse, me ei saa kuritegu korda saata. Me ei saa võimu kehtestada. Viitan siinkohal ka kahele Hanno Soansi teosele: „Haridus on vargus” ja „Varastatud raamatute kogu”. Viitan siinkohal ka sellele, kuidas Psaiko ja Mehis H. varastasid hullumajast ühe patsiendi maali.
Need minu prillid on muide nullklaasidega.