Lauri Pilteri värske jutukogu keskendub autori varasemast loomingust tuttava Airootsi-nimelise kirjakoha ning sellega seotud tegelaste kujutamisele.

Lauri Pilter
„Vilekoor ja teisi jutte”
Tuum, 2014
152 lk

Lauri Pilteri autobiograafilisi ääremaa-maastikke kaardistav raamat „Vilekoor ja teisi jutte” astub nõtkelt eesti proosakirjanduse uusimasse tulva, milleks on enamasti perifeerse kodukandi maastike ja elanikkonna läbikirjutamine paljuski dokumentaalsete ja omaelulooliste ülestähenduste kaudu. Sääraseid raamatuid on juba grupeeritud Pilterile lisaks Õnnepalu, Sommeri, Kasemaa ja Kiluski toel. Antud juhul erineb küll Pilteri fookus teistest selle poolest, et lugusid ei jutustata mina-vormis – ühisosana matkib ent kolmandatest isikutest kõnelev jutustaja-hääl siiski äratuntavalt kirjaniku eluloost võrsuvat, nüüdseks juba läbi nelja Pilteri proosaraamatu kulgevat vaatenurka ning õige lõpuks jõutakse „Vilekooriski” mina-vormis pihtimuseni. Ometi on ühe autobiograafilise „mina” kujunemisloo ja hingemaailma avamise (millest andis paraja annuse Pilteri dekaadi eest ilmunud debüütteos „Lohejas pilv”) asemel saanud „Vilekoori” eesmärgiks kõneleda – kohati õige distantsitundlikult – teistest, täiesti tavalistest ja lihtsatest inimestest seoses ääremaa-maastikega, maalides nappe, ent mõjusatest pisiasjadest ja iseäralikest juhtumustest tulvil olustikupildikesi mäletamisväärsetest lähikondsetest, kellest enamik paigutatakse elama Airootsiks nimetatud piirkonda. 24 jutukest ja kaht lisapaladena ilmnevat luuletust raamib küll Laratsi-nimelise noormehe (kelles tunneme muidugi ära kirjaniku) vaate- ja tunnetusväli, temale omistatud detailitaju ning tähenduslike motiivide kirjanduslikud kujutused, kuid „Vilekoori” haare on juba avalooga sellest avaramaks seatud: „Ja Larats otsustas kirjutada toonastest ja praegustest elavatest oma elus” (lk 10).

Esmalt aga tuleb jõuda kohta. Kohale. Nende toonaste ja praeguste inimeste askeldustest, loomustest ning sättumuslikest eripäradest jutustamist rütmistab esimesest loost alates koht: Eestimaa servaala maastik ja loodus, mereäärne ilmastik. Hajusaid nõksatusi tegevustikule annavad ka ühendusteed kas siis valla- või maakonnakeskusega, millest esimese nimepidi väljaütlemisest hoidutakse juba „Lohejast pilvest” tuttava hillitsetusega, teine aga on tähistatud enamasti fiktiivse ja varasemastki tuttava toponüümiga Hoosal (kuid linn esineb ka oma õige nimega nii Pilteri varasemas loomingus kui kõnealuses raamatuski, vt lk 53–54). Ehkki „Vilekoor” söödab lugejaile teiste hulgas ette väljamõeldud kohanimesid, ei võõrita kohanimede ümberütlemine tegelikest maastikest. Raamatus kauni väljamõeldisena Airootsiks nimetatud kirjanduslikus paigas on üheselt äratuntav Noarootsi poolsaar, rannarootslaste kunagine asuala, mille sügavikest nopib ärksam vaim tänini muinasskandinaavia hingust, nagu näitab ka „Vilekoor”. Sellest ümbruskonnast, kus paikneb ühtlasi Pilteri enda lapsepõlve mängumaa ja suvekodu, on ta kord toponüümse muundamiseta, kord jällegi samasuguse nimeteisendusega kirjutanud oma kõikides raamatutes. Sedapuhku aga on ruumilised esitused varasemast kompaktsemad ja maastikutunnetused selgelt kontsentreeritud: rõhk asub poolsaare päris serva jäävatel Einbi ja Österby küladel, mille puhul ei ole toponüümne mängulisus rakendunud. Nii õõnestatakse tegelike kohanimede literatuurse teisendamise pidamist mingiks subjektiivseks seaduspäraks ning lubatakse Airootsis (ja ühes loos ilmselt laiemat ala markeerivas Aibumaas) näha tähendusliku mentaalse ruumi või sisemise kaardi koondnimetust, milles geograafiline Noarootsi on sulanud ühte subjektiivsete aegruumi piiritlemiste, isiklike rõhuasetuste, mälestuste, tunnete ja hingeeluliste motiivikestega. Sarnast sihipärase omailma loomist reedab ka autobiograafiline minategelane Pilteri eelmises raamatus: kui paarikümne aasta eest ette võetud põgenemiskatse ühe Muinas-Eesti kihelkonnaga samanimelisse Valgatabalvesse, „kus kõneldakse lõunakorea keelt”, ebaõnnestus, „[s]iis tegin ma oma Valgatabalve Airootsist”.(1)

Geograafilisest paiknemisest tingituna põlistavad kirjeldused Airootsit põliselanikest tühjeneva ähmase ääremaana, kindlalt piiritlematu ja otsekui olematu paigana. Selline kohakujutus on ühest küljest tõepoolest saanud juba kirjanduslikuks trendiks, teisalt aga on see reaalset eeskuju silmas pidades siiski paratamatus: Noarootsi oli kunagi saar, mis aegamisi maismaa külge kasvas, ja maastik reedab siiani jälgi kunagisest eraldatusest mandrist (lk 9), nõukogude ajal aga oli tegemist rangelt valvatava piiritsooniga, kuhu pääses üksnes lubadega. Ometi on „ääremaade ääremaa” – „iga ilmakaare poolt vaadates” (lk 13) – võluv mitte üksnes distantsilt ja ajutiselt (nagu sealsetele suvitajatele), vaid tõesti ligitõmbav vahest just oma ebamäärasuse, „ähmase omanäolisuse” (lk 13) ja literatuursete impulsside tõttu. Perifeeria võlu ja kütkestavus annavad loova raami, millesse poetunud tavaliste teeäärte, kraavide, võpsikute, läheduses loksuva mere ja naabrite peenramaade üksikasjalikud kirjeldused ülenevad subjektiivsetest emotsioonidest kantud maastikukaardistuseks, kusjuures kirjeldushoogudes tegevustik enamasti tardub, lastes tundlikul kujundikeelel mõjuda puhtalt. (Kui köitev ikka oleks jäätee kiiskava lumelagendiku pikaldane kirjeldamine, kui seda ei nimetataks ülevalt valgeks stepiks? Nt lk 129.)

Intiimne maastikukaardistus hargneb aga kirevate portreelugudena Noarootsi-Airootsi „sirgjoonelistest inimestest”, kes „olid elanud ja teotsenud, kandes elukoormaid ja püüdes pead püsti hoida” (lk 10). Lähe, kust hakkavad võrsuma mõlgutused „toonaste ja praeguste elavate” üle, asub teiste autobiograafiat topograafiaga siduvate teostega võrreldes lausa ootuspäraselt surnuaias – just poolsaare keskele jäävas Noarootsi kiriku aias „noorusmälestusi täitvate maameeste kalmusid” vaadates tärkas Laratsis, „siia maetud kadunute võrd- ja koondkuju nende nooruse õitseajast” (lk 10), soov nendest inimestest kirjutada. „Jah, surmgi ei raiu meist kohta välja,” on aastate eest kirjutanud üks lugupeetud kirjandusprofessor. Nõnda saavad omale kirjandusliku hingamise näiteks rannarootsi juurtega endine põllumees, traktoristist külanaaber ehk Veemees, napsilembene abimees, tragi ja uuendusmeelne Siberis sündinud eideke, peenraid ja banaane hindav põliselanikust naabrinaine, Laratsi (ja samahästi Lauri Pilteri) enda vanemad ja vanavanemad. Nende igapäevaelu juhtumuste ja toimetamiste kaudu saame aimu ühe väikese maakoha väikesest minevikust, muutuvatest maastikest, suursugusest loodusest, olmemuredest, püsivatest kommetest, kusjuures Pilteri kirjeldused hoiavad muu hulgas au sees nüüdseks täiesti iganenud oskusi (nt vikatiga niitmine). Ühtlasi pole ükski ääremaa eluoluga vältimatult kaasnev häda või viletsus osutunud ülemäära kirjeldamisväärseks – tähelepanu on suunatud sisemisele soojusele.

Siin peitub oluline kokkukõla Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailmaga”, muu hulgas ka seetõttu, et perifeeria maastike ja kogukonna foonil vilgub ilukirjanduse ja isiklike mälestuste põimingus ka ühe Laratsi-nimelise poisi lapsepõlv ja noorukiaeg. Kuid Pilteri kaduva maaelu hümn ei kulge niivõrd esemeti ja ajalooliselt laiaplaaniliseks ülevaateks, vaid keskmes on mingi kindel eripärane seik kellegi elust või mõni silmatorkav omadus, tööstiil või tõekspidamised, mille kirjeldamisest kooruvatest väikestest ja võluvatest lookestest igaüks täiustab kirjaniku sisemist Airootsi kaarti. Muidugi on „Vilekoori” tegelasi ja tegevusi tutvustatud lugejaile juba Pilteri proosadebüüdist alates, enamasti on muutunud küll nimed, kuid samaks on jäänud tegelaste silmapaistvad tunnusjooned ja askeldused, millest nii mõnigi on uude raamatusse kandunud koguni üsna muutumatus lausestuses. Nii võiks ju „Vilekoori” pidada juba läbikirjutatu tihendatud kordamiseks, Pilteri varasemast loomingust tuntud situatsioonide ja kujutamisviiside korrastatud, sedapuhku küll lugejaid nörritavast vaatepunktide vahetumisest, aegruumilistest hüpetest ja faulknerlikest lausehiiglastest puutumata ümbertöötluseks. Ent „Vilekooris” pääseb uudse aspektina mõjule just terviku määramine paikkondlike kütkete kaudu: kõikide, ka Airootsist kaugel elavate tegelaste omavaheline seotus mängitakse välja suurejoonelise lihvitusega (nt Tallinna elanikest jutustav „Kosta” visandab lühibiograafia Laratsi vanaisast), mistõttu ühtlase joonega raamatuks seotuna kujunevad varemgi trükis ilmunud novellid märksa tähendusrikkamaks – targu on ilmumisandmed jäetud märkimata.

Kui linnaelu kutsub esile selliseid muljeid, nagu „[t]ühjusetunne tsivilisatsioonis, juhtumite vaesus, eristuvate isikupärade nappus” (lk 54), siis „Vilekooris” avaneva perifeeria olustik pakub vastupidiselt täiusetunnet tühjuses: tokerjalt ääremaalt on üles tähendatud selle eredaimad erisused ja väikesed väärtused, mille tundlike põimimistega luuakse suursugune kuvand ühest pealtnäha perspektiivitust ja eriti talviti hääbumishõngulisest maailmast, mille elusust hoiab nüüd alal see lüürilistest kirjeldustest, empaatiast ja soojast nostalgiast tulvil raamat.