14. ja 15. novembril toimub Tartus viiendat korda rahvusvaheline interdistsiplinaarne festival Hullunud Tartu, mis kannab sel aastal alapealkirja „Teatraalne”. Tartusse on oodata rahvusvaheliselt tuntud slam-poeete, eesti räppluuletajaid, hääleimprovisatsiooniga tegelevaid esitajaid; moderntantsu, performance’it ning teisigi teatraalsuse ning performatiivsusega laiemalt seonduvaid ülesastumisi. Ühtlasi jätkub kultuuribaaris Arhiiv prõmmluule ürituste sari TarSlämm.

Taas on kätte jõudnud november ning aeg on häälestada end interdistsiplinaarse festivali Hullunud Tartu lainele, mis saab tänavu märkamatult viieaastaseks. Või kas võibki öelda „märkamatult” sündmuse kohta, mis on jätnud Tartu hilissügisesse kirjandusellu ilmselt vägagi selgelt tajutava märgi? Festivali loomise üheks põhjuseks oli viis aastat tagasi (ning on jätkuvalt) talveunne suikuva Tartu kultuurielu elavdamine – eesmärk, mille ajel on nüüdseks Eestit külastanud terve hulk põnevaid välisluuletajaid. Värske ja natuke hullunud nurga alt on jõudnud avaneda mitmed eesti autorid ning lisaks on Hullunud Tartu ajanud võrseid ka Tallinnas ning partnerfestivali Runoviikko kaudu Soomeski. Vaid korra aastas aset leidva sündmuse kohta pole seda sugugi vähe.

Hullunud Tartu kui kohaspetsiifiline festival on toimunud praeguseks neljas erinevas asukohas: alustuseks Staadioni tänaval asuvas vanas psühhoneuroloogiahaiglas 2010. aastal, seejärel Tartu Ülikooli anatoomikumis Toomemäel, 2012. aastal Trüki- ja Paberimuuseumi (praeguseks samuti juba endistes) ruumides ning möödunud sügisel viimaks ka Tartu Ülikooli kunagises kirikuhoones. Kõik need kohad jäävad kirjandusürituste tavapärastest toimumispaikadest üpris kaugele – ja seda ka juhul, kui need asuvad linna südames. Konservatiivsema maitsega kirjandushuvilise võivad kummalisevõitu toimumiskohad ilmselt ka suisa eemale peletada, enne kui ta kava täpsemalt uurima jõuab hakatagi (tõenäoliselt leiaks ta sealt siiski mõne oma lemmikluuletaja nime). Eks Hullunud Tartu esita külastajale ka programmi poolest võib-olla natuke teistsuguseid nõudmisi, kui seda teevad näiteks laiema haardega Prima Vista või HeadRead Tallinnas – ometi tundub, et Hullunud Tartul toimub midagi erilist, midagi sellist, mille suhtes tasuks avatud olla nendelgi, kes on enda jaoks ammu selgeks mõelnud, milline üks korralik kirjandussündmus õigupoolest olema peab ning millist teksti ühelt „päris” kirjanikult oodata.

Üks põhimõtteid, mille järgi Hullunud Tartu festival igal aastal uue toimumispaiga ning teema valib, on esitada publikule võimalikult palju säärast, mida avalikkus pole varem kuulnud või näinud. Ühelt poolt on see tähendanud seda, et kavasse on haaratud nii sõnalisi kui muusikalisi esmaettekandeid, millest mõned on loodud just Hullunud Tartu festivali silmas pidades, näiteks Mart Siimeri kooriteos „Võrusse ehk Võrru” või Märt-Matis Lille „Hulluse hääbumine”. Teisalt on aga tegemist interdistsiplinaarse festivaliga, mis on saanud Hullunud Tartu puhul eelkõige selliste kirjanduslike ülesastumiste kuju, mida Eesti kirjandusfestivalide kavad tavaliselt ei sisalda – näiteks võiks siin tuua nii dadaistliku performance’i (kollektiiv DAstrugistenDA), hääleimprovisatsiooni (Roomet Jakapi), slämmluule (Ben Porter Lewis) või häälutuse (Luulur), ent miks mitte ka traditsioonilisema teksti ja heli kooskõlal põhineva esitluse (Carolina Pihelgas ja Sven Vabar) või poeetilise performance’i (Aime Hansen). Kui raamida kogu festival kõigele sellele lisaks ka nüüdismuusika ja kujutava kunstiga, asetub iga Hullunud Tartul esinev autor hoopis teistsugusesse konteksti kui see, milles teda on tavapäraselt võib-olla harjutud nägema. Seega, teatav eksperimentaalsus ja sissetallatud rajalt väljaastumine on Hullunud Tartu kaemiseks ning seal esinemisekski juba kontseptsiooni poolest ette kirjutatud.

Aga mida võiks sellises „hullunud” lähenemises siis ikkagi olulist leiduda? Kui vaagida küsimust autori – kunstniku, kirjaniku, teatri- või filmitegija – vaatenurgast, on sellise vaibiga festival eelkõige hindamatuks kohtumispaigaks, kohaks, kus saada sädet uuteks ideedeks, ehk nagu kommenteeris 2012. aasta festivali kunstnik Martiini: „Kui ta (Hullunud Tartu – M.P.) ei too kohe koostööd konkreetse järgmise teose näol, siis ta annab abstraktse säraka, inspiratsiooni, millest siis kas lood enda teosed natuke teisest vallast või siis leiad mingi uue nõksu, kuidas näha kellegi teise teost.” Ometi võiks aga üks festival olla ju enamatki kui lihtsalt kunstnike-kirjanike omavaheline kokkusaamispaik? Mida see kõik külastajale pakkuda võiks? Eelkõige ilmselt võimalust küsida, mida luule ja kirjandus endast üldse kujutavad – mida nad juba tähendavad ning milleks on neil potentsiaali veel saada? Hullunud Tartu ajendab oma kirjanduskogemust mõtestama ning kompama kollektiivselt aktsepteeritud arusaamade piire intensiivsemalt kui teised Eestis toimuvad kirjandusfestivalid, seades selliste küsimustega silmitsi ühtviisi nii osalejad kui ka publiku.

Mõistagi on sellise küsimusepüstitusega festivalil omad komistuskivid. Hullunud Tartu puhul oleks neist ilmseimaks tõenäoliselt iseenda kordamine, kui sellest saaks tuttav ja turvaline kirjandusüritus, mille puhul võib enam-vähem täpselt ette ennustada, mis, kus ja kuidas juhtuma hakkab. Praegu õnneks veel väsimuse märke aga täheldada ei ole. Seega, Hullunud Tartu saab novembris viieseks – ja seda suisa tuleks tähele panna. Selleks et oleks kergem end festivali lainele häälestada, palusime festivali programmis osalenud autoritel Aare Pilvel, Kristina Viinal ja Berk Vaheril põgusalt nelja eelmist aastat meenutada. Mida on aga oodata tänavuselt teatri- ja räpiteemaliselt Hullunud Tartult, tutvustab allpool kuraator Jaan Malin.

Hullunud Tartu 5 „Teatraalne”

Rahvusvaheline interdistsiplinaarne festival Hullunud Tartu tuleb taas, et pakkuda piire kompavaid elamusi piire kompavas novembrikuus. Festivalil astuvad nagu varasematelgi aastatel üles luuletajad, muusikud ja kunstnikud Eestist ning mujalt maailmast, paralleelselt leiab aset ka Hullunud Tartu meelest tema kõrvale sobiv performatiivse kunsti ülesastumine ning kui siiani on saanud näha performance’it, teatrit ja filmi, on tänavu jõudnud järg moderntantsu ja performance’i vahepeal kõikuva etenduse kätte.

Hullunud Tartu festival püüab pakkuda võimalikult elevat loomingut, mistõttu tundus juba aastaid, et siia peaks kutsuma ka tänavakunstnikud (keda esindas juba 2012. aasta festivali näitusel esinenud Edward von Lõngus) ning räpparid. Tänavu see siis lõpuks teostuma hakkabki. Üles astuvad sõnalised Chalice’ist Jürgen Roosteni, Pok’ist Asko Künnapi ja Triin Soometsani. Väliskülalisi on oodata Leedust, Soomest, Hispaaniast ja Indiast. Kunstnike taset hoiavad Elo-Mai Mikelsaar, August Künnapu, Ilmar Kruusamäe, Edward von Lõngus, Alice Kask, Kaarel Kurismaa ning KI:WA. Muuseas, see on esimene kord, kui Hullunud Tartu kunstiosa astub muude esinemiste juurest eemale, teise majja. Samuti on ka sel aastal oodata vähemalt ühe muusikapala esiettekannet (kooriteoseid on varem kirjutanud Manus Johannes Olesk, Mart Siimer, Märt-Matis Lill, Henri Käärik ja Liis Viira). Noore helilooja Liis Viira kooripala kannab ette mäluasutuste segakoor MaSk, endavalmistet muusikainstrumentidel esitab oma loomingut Silver Sepp. Hääleimprovisatsioonidega esineb aga ühendus AtgRuioFallA koosseisus Laura Remmel, Ivi Rausi ja Roomet Jakapi. Hullunud Tartu toimumise ajale on kavandatud Kaja Kanni performatiivne moderntantsuetendus Genklubis.

Paar sõna tänavustest väliskülalistest. Gabrielė Labanauskaitė, Darius Jurevičius, Zygimantas Mesijus Kudirka on Tartus esinenud ka 2012. aastal, koos astutakse üles nime all NUNU. Nende esinemises kajastub osalejate taust – visuaalia kasutamist mõjutab Dariuse edukus fotograafina, samuti on ta esimese ja seni ainsa raamatu autor, milles käsitletakse Leedus viljeldavat luuleprõmmu. Gabrielė doktoriõpingud on keskendunud lavalise loomingu narratiivsusele, Zygimantas paistab silma pühendumuse ja energilisusega, kusjuures seekord saab teda näha-kuulda ka üsna harjumatus rollis ehk DJna.

Dani Orviz on hispaania luuletaja, videokunstnik, näitleja ja esineja, kes on keskendunud viimastel aastatel enim esinemistele erinevates formaatides: poetry slam, teater, tänavalavastused jne. 2012. aastal võitis ta esmalt Hispaania rahvusliku luuleprõmmu ja siis Euroopa luuleprõmmu esivõistlused. Aastal 2013 sai ta kolmanda koha Pariisis peetud luuleprõmmu maailma karikavõistlustel.

Siddhartha Bose on Inglismaal elav, kuid Indiast pärit luuletaja, näitekirjanik ja esineja, kelle luulet on ilmunud nii Inglismaal kui ka Indias ning kelle looming ja esinemised on ulatunud ka USAsse.

Esa Hirvonen on luuletaja ja rännumees, kes on kodu leidnud Turu linnas. Ta korraldab iga-aastast peamiselt Edela-Soomes toimuvat festivali Runoviikko. Hirvoneni loomingus kostub tänase Turu luule kõige valjem ja omapärasem luulehääl. Tema tekste iseloomustavad kiired muutused ning ka teatav argisus. Aktiivse esinemise kõrval on Hirvonen ka oluline sealse piirkonna kirjanduselu korraldaja, juhatades Edela-Soomes tegutsevat ühendust Poetry Week.

Jaan Malin, festivali Hullunud Tartu peakorraldaja