„Kinotripp” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda kaugete paikade filmielust. Seekordne „Kinotripp” viib kadedust tekitavatele radadele Praha linnas, kus filmi saab nautida, õlu näpus, rannatoolis ja muudes põnevates kohtades.

Liisa PoolSeisan pool tundi enne seansi algust koos kolme eesti tüdrukuga Bio Oko baar-fuajees, rahvast on palju ja valitseb üleüldine sagimine. Tšehhikeelne paber piletikassa klaasseinal võiks tähendada, et kohad algavale filmile on otsa saanud, kuid keeleoskuse puudumise tõttu ei ole me selles täiesti kindlad. Kelleltki küsida ei ole me veel jõudnud. Ootamatult astub meie juurde võõras tšehhi poiss ja pakub kahte üleliigset piletit. Mõned tema sõbrad jätsid viimasel hetkel tulemata. Võtame pakutud piletid vastu, kuid olukord ei ole sellega veel lahendatud: istekohti on kaks, meid neli.

Abivalmis kutt seletab oma pisut puises inglise keeles, et ei ole hullu, ta läheb toob saalis istuvatelt sõpradelt nende piletid, millega me saame sisse minna. Selline piletite taaskasutus tekitab küll küsimusi, kuid otsustame, et kaotada pole midagi, proovime! Hetk hiljem on noormees rebitud piletitega tagasi ja ulatab need meile. Lähen ostan koos sõbrannaga baarist õlle, et sellega põhjendada, miks meie piletid juba kontrollitud on – baari minekuks tuli ju saalist uuesti lahkuda. Piletikontrolörid ei teinud meie saali sisenemisel teist nägugi ning nii me võtsimegi kohad sisse, et vaadata filmi, mille kohta me ei teadnud enne esimeste kaadrite ekraanile ilmumist mitte midagi.

Publiku seas väga populaarseid „pimekohtinguid” filmidega korraldatakse Bio Okos igakuiselt (üritustesari Blind date with Oko). Sissepääs filmile on tasuta, mistõttu tulebki vähemalt tund enne algust kohale minna (või loota heale õnnele). Maksmine toimub südametunnistuse alusel pärast filmi lõppu, kui saalist väljudes jäävad tee peale annetuste kastikesed. Süsteem pidavat töötama nii, et kui vaataja on üllatusfilmi juba enne näinud, siis võib ta esimese viie minuti jooksul saalist lahkuda ja saab baarist kompensatsiooniks tasuta õlle. Selle paikapidavust ei oska ma kinnitada, sest jäin ise koos meeldiva filmiga saali. Minu „pimekohtingu” linateoseks osutus Noah Baumbachi „Frances Ha” (2012), mis kuulus ka möödunud aasta PÖFFi programmi.

Bio Okos muudavad filmivaatamise tavapärasest põnevamaks sealsed istmed. Nimelt on esimesel real võimalik lamada riidest rannatoolides ja end eriti mugavalt tunda. Tõeline puhkus. Neljal õnnelikul on aga privileeg võtta koht sisse saali paremas ääres seisva kollase kabrioleti istmetel ja kujutleda end drive-in-kinno. Suuresti selle tõttu ongi Vltava jõe vasakul kaldal Holešovice linnaosas asuv Bio Oko tuntud kui Praha „kõige hipsterim kino”.

Suvehooajal töötavas MeetFactory välikinos olid samuti vinged istumisalused: rannatoolid, hiigelsuured kott-tooli moodi padjad ja minibussi katusele paigutatud istmed, mis loovad hubase boheemlasliku atmosfääri. Igal nädalal on oma teema (nt „jäine”, „deep”, „deeper”, „the deepest”, „mänguline”, „julm”), millest lähtuvalt on valitud kolm filmi. Publik saab Facebookis hääletada, millist neist ta näha soovib, ning kinoekraanile jõuabki publiku lemmik. Hääletuse tulemusel sattusin vaatama „Nümfomaani” täispikka versiooni. Jäime filmile 15 minutit hiljaks, kuid meid lubati ikkagi saali (kahe hoone vahelisele siseõuele) ja tehti 30 krooni allahindlust, sest pidime kassa juurest endale tooli ise kaasa võtma. Kohad olid juba täis, kuid põrandaruumi veel jätkus. Bring-your-own-chair-allahindlus tähendas, et „Nümfomaani” mõlema osa vaatamise eest tuli tasuda vaid 80 Tšehhi krooni ehk kolm eurot. Sedapuhku saime igati tavapärase seljatoega tooli, rannatoolides lebamise eesõigus on varajastel saabujatel.

MeetFactory polegi tegelikult kino, vaid Genialistide Klubi meenutav kultuuripesa, kus toimuvad näitused, loengud, kontserdid, etendused, peod ja kõikmõeldavad muud sündmused. TutvumisTehase asutajate ja arendajate hulka kuulub tšehhi kaasaegse kunsti üks tuntuimaid nimesid David Černý, kelle loodud skulptuure võib silmata mitmel pool linnapildis. MeetFactory tasub külastamist juba üksnes teistsuguse Praha-kogemuse tõttu. Lühikese trammisõiduga on võimalik sattuda Karli silla ümbruse turismikeerisest keset eimiskit. Selles äärelinna kummastavas industriaaltühjuses asub maja, mille välisfassaadi küljes ripub erkroosa autokere ja saali laes istub ehmatavalt reaalne inimfiguur. Teekond sinna on nagu uitamine mõne Õunpuu filmi kaadrites.

Praha suured kobarkinod ei eristu Hollywoodi uusloomingu ning popkorni ja Coca-Cola müümisega millegi poolest teistest omataolistest Eestis. Piletihind on neis umbes 170 Tšehhi krooni (kuus eurot), mis on kallim kui mitmetes pisemates ja märksa mõnusamates kinodes, kus võib pileti saada umbes nelja euro eest. Kobarkinod on siiski populaarsemad kui art house’i tüüpi kinomajad, sest kinos käiakse peamiselt meelt lahutamas ja selleks sobib popkorni kõrvale pakutu hästi. Raha, mis väiksemates kinodes odavamate piletite või julgema filmivaliku tõttu pooltühjast saalist saamata jääb, teenitakse baarist. Lisaks Bio Okole kuulub hubane baar ka teiste indie-kinode Kino Aero ja Světozori juurde, kus käiakse sageli istumas ka ilma filmile minemata. Saalis õlle joomine on loomulik osa filmivaatamisest ning see, et õlu on seal odav, ei vajagi ilmselt mainimist.

Kahe saaliga Světozor asub otse kesklinnas Vaclavi väljaku ääres, seega pole seda keeruline leida. Selle juurde kuulub filmipood Terryho ponožky / Terry’s Socks (viide Terry Gilliamile), kus müüakse DVDsid, plakateid (mille valik on muljetavaldav), erialast kirjandust ja muud filmitemaatilist nodi. Otse üle tee asub Lucerna Palace, mis on suur art nouveau stiilis hoone, mis peidab endas mitmeid poode, kohvikuid-restorane, muusikabaari ja ka kino, mille saal meenutab oma suursugususe poolest pigem rahvusteatrit. Světozori ja Lucerna saale kasutatakse nende keskse asukoha tõttu sageli festivalifilmide näitamiseks.

Prahas toimuvad filmifestivalid oma suuruselt küll Karlovy Vary festivalini ei küüni, kuid pakuvad sellele vaatamata põnevat programmi. Eestlaste rõõmuks näidati viimati Febiofesti raames Ilmar Raagi „Kertut”, mille puhul oli saal minu nähtud seansil küll paraku pooltühi. Ma ei olnud sugugi ainuke eestlane, kes oma kohalikud sõbrad eesti uuemat filmikunsti vaatama oli toonud. Žižkovi linnaosas (kesklinnast umbes 20-minutilise trammisõidu kaugusel) asuvas kinos Aero toimub näiteks Shockproof Film Festival, mille programm kompab „hea maitse” piire, ekspluateerib ühiskonnas tundlikke teemasid (vägivald, seksuaalsus) ja näitab filmimaailma „teistsugust”. Programm on veider, šokeeriv, ebamugavust tekitav ja selgelt ebatavaline. Filmidele tehakse sissejuhatused ja neile järgnevad arutelud, seega publikut ei visata pea ees tundmatusse, kuigi ka selle festivali programmis on üks „pimekohting”. Julgetele pakub see närvikõdi kindlasti.

Kirjeldatud art house’i kinode programm koosnebki suures osas erinevatest teemaõhtutest, minifestivalidest ja muudest kultuurisündmustest, mis teevad neist ühes kino juurde kuuluva baariga pigem kultuurikeskused. Tšehhi õlut soovitan ülehinnatud vanalinna baaride asemel nautida hoopis rannatoolis koos hea filmiga.