Kas naistesse suhtutakse ühiskonnas teisiti kui nendega samal ametikohal olevatesse meestesse? Kuidas mõista naise edasipüüdlikkust? Aga naise armastust? „Kuningannamängudes” uuritakse kolme erineva naise hingeelu, kes elavad maailmas, kus kuningannat mängib naine laval ühes stseenis ja kahe repliigi jagu.

Antti Mikkola lavastatud „Kuningannamängud” on lugu nüüdisaegsest naiseksolemisest. Kolm näitlejat (Karoliina Kudjoi, Antti Mankonen, Tanja-Lotta Räikkä) kehastavad kolme perekonda, milles iga naine tegeleb erinevalt oma soolisusele kindlaksjäämisega.

Karoliina Kudjoi mängib suurepäraselt poliitikut, kes tahab saada ministriks, žongleerides selle pinge all korraga ajakirjanike pealetungivatele ja šovinistlikele küsimustele vastamisega ning pingetega enda ja oma mehe vahel. Abikaasa püüab oma naist igati aidata, ent jääb võimuka poliitiku tallaaluseks, taludes sõimu ja peksmist. Poliitik on üle elanud rinnavähi ning kaotanud oma mõlemad rinnad – püüdes siiski esindada ennast kui naist poliitikas. Kuidas sellises olukorras mitte kaotada oma naiselikkust? Kudjoi tegelaskuju kogu oma paanitsemises ja mehepeksus ei tundu siiski eemaletõukav, vaid teda on võimalik mõista. Vaatajana võin endalt küsida, kas suhtun kodus vägivallatsevasse naisesse vähem hukkamõistvalt kui siis, kui sama teeks mees.

Ent mees sama teebki. Teine lugu on endisest suusatajast Jaanast (keda mängib väga peenelt ja õrnalt meesnäitleja Antti Mankonen), kes elab koos oma treeneri Erkkiga (keda mängib jõuliselt, pea jõmmilikult naisnäitleja Tanja-Lotta Räikkä). Jaana tahab ka poliitikasse minna, ent lööb poole peal kõhklema ning talub iseloomunõrkusest oma mehe tänitamist, vägistamist ja verbaalset paikapanemist. Erkki ja Jaana suusatajaminevikus on juhtum dopinguga, kus noorelt naiselt küsiti, kas ta on paremate tulemuste nimel valmis oma naiselikkusest loobuma. Peale hirmu tunneb Jaana suurt tühjust, mis üha süveneb, mida enam ta Erkkit kuulab. On huvitav ja kuidagi rahuldustpakkuv, et nii stereotüüpset „naisukest” on mängima pandud habetunud mees ning tema võimukat elukaaslast mängib hoopis naine.

Kolmas lugu on kõige segasem. Nelja lapse ema süüdistatakse oma mehe tapmises ning uurimisel on ülitähtsaks asitõendiks saanud tema suhe juhuslikult kohatud armukesega, kes võib olla politsei salaagent. Politseiuurija konkreetsetele küsimustele annab naine poeetilisi vastuseid, tundes, et ei armasta oma lapsi ega meest, kuigi on nõus nendega elama. Tema naiselikkust hakkab määratlema suhe armukesega.

Kõik need lood olid jutustatud keskealistest inimestest, kes on oma elus karile jooksnud ja rapsivad suvaliselt, et end uppumisest päästa. Noore vaatajana mõtlesin põhiliselt, et siin on ju kommunikatsiooni-error. Ma loodan, et mina suudan oma sõprade ja kallimatega säilitada piisavalt siira kontakti, et mitte paari aastakümne pärast avastada, et ma ei oska enam oma abikaasale öelda, mida ma tahan. Või kuulata, mida tema tahab. See on kindlasti raske.

Etenduse lõpus istub justkui uuesti sündinud naispoliitik taas jutusaate kaamera ees ning vastab küsimustele oma karjääri ja elu kohta, seekord rahulikult, enesekindlalt, peaaegu kivist pilguga. Nüüd on ta oma naiselikkuse omaks võtnud. Poliitik ütleb, et mina olen Viiva-Liisa, mina olen naine, emotsionaalne, irratsionaalne, impulsiivne… Ja selline ma olengi, võtke või jätke. Viiva-Liisa ütleb seda nagu enesekssaanult, nagu ta alles nüüd oleks endale oma tõelist mina tunnistanud.

Mis paneb mind taas küsima – kas naiselikkuse olemus ongi irratsionaalsus, suutmatus valitseda oma tundeid, ebamõttekate valikute tegemine? Kas iga naine on paratamatult selline? Kas need omadused tõlkuvad automaatselt naiselikkuseks või on siin kiirustatud järelduste tegemisega? Emotsionaalsus-irratsionaalsus-impulsiivsus ei tohiks olla omadustekompleks, mis seostub automaatselt naise või naiselikkusega, vaid eraldiseisvad tunnused, mida võivad omada mis tahes soost inimesed (arvestades, et me ei räägi siin binaarsusest – naine/mees, vaid spektrist, mis sisaldab ka transnaisi ja –mehi ning teisi soolisi enesemääratlusvõimalusi).

Etenduse ajal tõstatati olulisi küsimusi ka otseselt. Kas meespoliitikul palutaks ministriportfelliga seksikalt poseerida? Aga miks naispoliitikult palutakse? Mida peab naispoliitik tegema, et teda tõsiselt võetakse – kas üle elama rinnavähi? Mõlemad vaatused algasid etüüdidega näitlejaelust – miks on meesnäitlejal alati valida, kas teha aluspükstes laval kakerdades kometit või mängida ajaloolisi suurkujusid, ning miks on rollid naisnäitlejatele enamasti kas ajutu tibuke või masenduses kodus passiv agressiivne koduperenaine? Olulistele soolistele stereotüüpidele tähelepanu juhtivat etendust vaadates jäi mul endal siiski kripeldama, kas tegijad ja publik saalis ikka mõistsid, et siin jäi üks küsimus küsimata. On tore, kui me omandame kriitilise meele soolistest stereotüüpidest mõtlemisel, ent „naiselikkus” ja „mehelikkus” ei ole kivisseraiutud omadustekimbud, vaid see, millise tähendusega neid mõisteid täidetakse, sõltub inimeseti, kultuuriti. Naiselikkus ja mehelikkus võivad muutuda samamoodi piiravaks kohustuseks, kui neid omadusi liiga meelevaldselt soopõhiselt külge pookida.

Mul on hea meel, et selline lavastus meie kultuuriruumis olemas on. „Meie” all mõtlen Eestit ja Soomet, riike, kus inimesed saunast lumme hüppamise vahepeal ehk on tõesti võimelised kriitiliselt (ümber)hindama oma sisseküntud mõttevagusid meeste ja naiste kohta. Soome on siinkohal Eestist muidugi kõvasti eespool. Ning tore, et lavastus ei ole moraliseeriv, vaid toob valulised teemad lavale samuti meie kultuuriruumile seeditavas iroona- ja groteskikastmes. Lavastuses ei neutraliseeri tõsidus ja nali teineteist keskpäraseks ei-liha-ega-kala-kompotiks, vaid mõlemad skaalad säilitavad oma iseseisva mõju. Lõpetuseks kiitus (kiitos) festivali „Talveöö unenägu. Tõsised mängud” kuraatorile Paavo Piigile, kes on toob nii selle festivali raames kui muidu Linnateatrisse väga häid ja väga oluliste teemadega tegelevaid lavastusi.