Disainiteadlikkus liigub positiivses suunas, väidab tootedisainer Martin Saar ja ONEMANDUO asutaja, kuid disaineri väärtustamises on endiselt pikk tee minna nii tarbijate kui tootjate teadvuses. Disaini hindamine võib aga olla laiemas plaanis suureks konkurentsieeliseks.

Kirjelda natuke oma tausta ja seda, kuidas sa disainini jõudsid. Miks otsustasid minna õppima Ameerikasse?

Kasvasin üles Kuressaares Saaremaal. Väikse poisina puutusin alatasa kokku ise oma kätega valmistamise ning meisterdamisega. Minu isa tegeles mööbli ning paatidega. Käisin temaga kaasas ja teinekord nokitsesin ka ise.

Kui Tallinnasse elama asusin, siis Vanalinna Hariduskolleegiumis õppimine pani mu loovuse kindlasti veelgi enam liikuma. Gümnaasiumi lõpukuudel ei olnud mul tegelikult kindlat visiooni, et nüüd lähen näiteks juurat õppima ja minust saab kindlasti jurist või midagi muud samalaadset. Pigem olin pisut mässumeelne, selline „vastupanuliikuja”. Ligikaudu pool aastat enne kooli lõpukella jõudsin järeldusele, et proovin minna õppima välismaale. Nii tegingi. Proovisin saada sisse ühte USA prestiižseimasse disainikooli ja see õnnestus. Olin fotograafiaga ka varem tegelenud, seega asusin tudeerima just seda valdkonda. Samas tundsin, et otsene koostöö modellidega ei ole päris minu teema.

Pigem tahtsin ikkagi valmistada füüsilisi asju, oma kätega ja iseseisvalt. Seetõttu soovitaski mu õppejõud mul Suurbritanniasse ühte ülikooli kandideerida. Üks asi viis teiseni ja nii asusingi Londonis toote- ja kaasaegse mööbli disaini õppima. Kohe hakkas meeldima ja kolm aastat möödusid kiirelt.

Mis sind pärast õpinguid Eestisse tagasi tõi?

Kandideerisin Inglismaal pärast ülikooli lõpetamist mitmesse kohta ja käisin ka intervjuudel. Saatuse tahtel ma soovitud ametipositsioonidele ei saanud ja pärast nelja aastat oli tekkinud ka tugev koduigatsus. Jah, ma igatsesin Eestit. Nii ma kodumaale naasingi. Mõnda aega mõtlesin, mida teha. Kaalusin, kas minna palgatöötajaks või teha kohe n-ö oma asja. Esmalt otsustasin palgatöö kasuks ja arendasin ühe tunnustatud Skandinaavia valgustitootja heaks. Olen neile selle võimaluse eest väga tänulik, sest see andis mulle reaalsed oskused, kogemuse ja aimduse, kuidas kogu see telgitagune töötab. Seejärel sain sisse Aalto ülikooli, mille kõrvalt planeerisin ka enda ettevõttega tegeleda. Lõppkokkuvõttes võttis aga enda brändi arendamine nii palju aega, et ülikool jäi tagaplaanile.

Kuidas tekkis ONEMANDUO?

ONEMANDUO asutasin, sest olin saavutanud kindlustunde. Ma teadsin, et saan hakkama. Tekkinud olid ka esimesed koostööpartnerid, näiteks Borg, kes mulle tuule tiibadesse andis.

ONEMANDUO nimigi viitab, et mina kui üks osa sellest ettevõttest teen koostööd paljude erinevate osapooltega – sellest sünergiast sünnibki duo. Seega ei ole ma enda ettevõttes üksi. Tänu sõpradele, koostööpartneritele ja toetajatele see bränd eksisteeribki. ONEMANDUO on loominguline disainiettevõte, mis keskendub tootedisainile, kuid ei ütle ära ka muudest põnevatest projektidest, nagu graafika, mis on mind alati huvitanud ja millega ka igapäevaselt kokku puutun. Lisaks pakuvad huvi erinevad sisekujunduslahendused.

Omades välismaal tegutsemise kogemusi, kuidas sa tajud disaineri rolli praeguses maailmas või konkreetsemalt Eestis?

Välisettevõtted on disaineri rolli juba mõnda aega väärtustanud ja saanud aru selle tähtsusest, Eestis on tegemist pigem viimaste aastate suundumusega. Disaineri ja disaini olulisust innovatsioonis ja äri arendamises ei ole selles kõige õigemas võtmes veel päris omaks võetud. Selleks et seda kõike õigesti tabada ja luua õige toode, on tarvis inseneri ja disaineri koostööpunkti. Samas on just nende kahe koostööosa minimaalne, sest paljud ettevõtted ei saa seda finantsiliselt endale lubada. Pigem oodatakse praegu, et disainer mõtleb kõik algusest lõpuni välja, või kasutatakse inseneri disainerina, mis ei väljendu pahatihti aga loomingulise ja väliselt atraktiivse tootena.

Disaini mõistetakse erinevalt ja disain kui selline ongi lai valdkond. Oluline on aru saada, mis kontekstis disainitakse, millised on tegelikud vajadused, milliseid probleeme soovitakse lahendada – just seda ei osata Eestis hinnata. Korralik disain ei ole ka kiirtöö, see nõuab aega ja süvenemist.

Mis innustab kaasaegset disaini ja mis vaevab? Kas tajud mingisuguseid iseärasusi ka eesti disainimaastikul?

Tänapäeval tituleeritakse disainiks ka see, mis tegelikult seda ei ole. Disainiks peetakse enamasti vaid välist olemust. Funktsionaalsus on sageli täiesti unustatud. Minu jaoks peavad aga väline vorm ja funktsionaalsus käima käsikäes. Vastasel juhul ei ole tegemist disaini, vaid heal juhul stiliseerimisega.

Kaasaegset disaini innustab ilmselt tohutu konkurents ja seda olenemata valdkonnast. Seega ollakse sunnitud enda tooteid arendama, et need oleksid kasutajasõbralikumad, mugavamad. Motiveerib kindlasti ka see, et tarbija on teadlikum taustast ja kvaliteedist. Vahepeal oli see arusaam tarbijate teadvusest minu meelest kadunud. Õnneks kasvab disainiteadlikkus nii tootjate kui ka tarbijate seas. Samas peab sellega järjepidevalt tegelema, et mõttemustrid juurduks aina rohkemate tootjate mõttemaailma ning suhtumisse.

Kodusel disainimaastikul on levinud disainer-tegija lähenemine ehk disainer loob ja disainer ka teeb. Ettevõtteid, kellele disainiteenust osutada, on Eestis vähe ja seega ongi tekkinud olukord, kus disainer ise teostab enda ideed ja proovib valmis loomingut ka ise müüa.

Tootjate ja disainerite koostöö on alles lapsekingades. Kumbki osapool ei ole veel väga harjunud ning ei osata enda võetud rolli eest vastutada. Olen teinud koostööd erinevate Suurbritannia brändidega, nagu SCP, Ercol, Suck UK, mistõttu olen näinud, milline saab olla tootja ja disaineri perfektne koostöö ja millised nüansid mängivad efektiivse koostegutsemise puhul rolli.

Mis sind disainimisel mõjutab ja impulsi annab?

Ühest vastust impulsi saamise osas ei ole. Tootja/tellija antud tööülesanne on juba oma olemuselt see, mis mõjutab. Samuti koostöövorm tellijaga. Üldiselt inspireerib mind kogu meie ümber olev maailm, nii enda kogemus kui ka teiste kogemus ning looming, sh nii tootedisain, graafika kui ka arhitektuur.

Ühele probleemile võib tulla mitu vastust ja need tekivad olenemata situatsioonist. Probleemiga tuleb lihtsalt süstemaatiliselt töötada ja ühel hetkel tuleb ka lahendus. See võib sündida n-ö loogilise tulemina, kuid ideaalseks vastuseks võib olla ka juhuslik uitmõte.

Millest saab alguse üks toode ja milline on sellele järgnev protsess?

Toode peaks ideaalis saama alguse vajadusest. Kuigi mõeldes vajaduste peale, on meil suuresti ju kõik olemas. Seega tuleb arutleda, kuidas on võimalik olemasolevat paremini realiseerida.

Minu puhul saabki toode üldiselt alguse tootjapoolsest lähteülesandest ja vajadusest, mis tuleb läbi töötada. Selle läbi töötatud materjali põhjal tuleb teha järeldused. Vaatan, mida on juba tehtud, ühtlasi uurin ka teisi valdkondi ja tooteid. Hindan kogu pilti laiemalt. Mul tekib oma arusaam ja mõte sellest, milline võiks olla loodav toode. Seejärel teen visandid. Korduvalt. Ja nii valmivad erinevad variandid, mida testin väikeste mudelite näol ja 3D-visuaalide põhjal. Ma pean nägema, kuidas toode enda kujult proportsioonide osas toimib ja kas funktsionaalne pool töötab harmoonias vormilisega. Seejärel jõuan prototüüpimiseni, mille käigus parendan tavaliselt toodet veelgi ning elimineerin vigu. Mitmed ja korduvad prototüüpimisfaasid päädivad lõpliku tootega – sellega, mis sobib kliendile.

Oluline on mõelda ka protsessile kui tervikule – kas klient peab ise toote kokku monteerima, millises pakendis toode kliendini jõuab jne.

Millise enda disainitud toote protsess on sulle eredamalt meelde jäänud?

Kõige eredamalt on meeles kaks toodet: Dos-à-dos ja Rapide. Dos-à-dos eelkõige seetõttu, et selle isikupära ja olemus on tulnud absoluutselt teistsugusest tootest – armutoolist. Dos-à-dosi näol on aga tegemist kiiktooliga, mille põhiidee on sama kui loveseat’il, samas on kasutusotstarbe puhul toime teine. Aga mõlemad toimivad kahe inimese koostegutsemisel. Nii Dos-à-dosi prototüüpimine, taustauuring, õigete proportsioonide leidmine kui valmistusmeetod jäid mulle eredalt meelde.

Koostöös Borgiga valminud tugitool Rapide on olnud pikalt arenduses, seda on palju korrigeeritud ja muudetud. Ja iga kord on see justkui uuesti sündinud. Kindlasti ei ole see olnud lihtne toode. Aga aeganõudev arendamine on muutnud tooli vaid paremaks. Kui toote juures midagi ei toimi, siis tuleb leida uusi võimalusi parendamiseks, mitte leppida vigadega – just see mõttemall peaks iga disaineri ja tootjaga arendusprotsessi vältel alati kaasas käima.

Millega sa praegu tegeled ja kuhu edasi liigud?

Olen seotud mitme head disaini propageeriva projektiga ning osad neist realiseeruvad loodetavasti juba sel aastal.

Lisaks teen koostööd paari eesti mööblitootjaga, kellega ka „duot” jätkan. Need projektid on olnud ääretult erinevad ja järgmise aasta alguses näevad ilmavalgust ka uued tooted, mille kliendid loodetavasti hästi vastu võtavad.

Tuleval aastal tahan vaadata rohkem Euroopa ja maailma suunas, et seal jalg ukse vahele saada. Eestis tegutsemine on olnud korralik tausta loomine, millega minna ka rahvusvaheliste brändide jutule. Kahtlemata ei ole see kerge, aga kõik on võimalik. Mulle meeldib alati öelda ja mõelda, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

ONEMANDUO kodulehe leiab siit.