Kui noor inimene kasvab suureks, loetakse talle peale sõnad, mille järgi ta peab toimima. Samal ajal näeb ja kuuleb ta teiste tegusid ning need on talle eeskujuks. Mis saab aga siis, kui igapäevased tegemised ja kusagilt kõrgemalt kostuvad sõnad omavahel ei klapi? Kui räägitakse justkui üht, aga kõik toimivad ikka teisiti? Sel juhul muutuvad eeskujud mannetuks ning kuuldu tühiseks. Just selline tundub aga olevat kasvava noore inimese igapäev, milles ta on sageli üksi jäetud.

Siinse mõttearenduse tuumaks on valikute tegemine olukorras, kus sõnad rõhutavad vabadust valida, kuid teod seda ei toeta. Ühelt poolt on viimasel veerandsajandil suurenenud valikuvabadus (vabatahtlik keskharidus, valikained keskkoolis, erialavalikud ülikoolis, võimalus välismaal õppida), ent samal ajal on kasvanud ka rahulolematus ning kahanenud õpetajate autoriteet ja usaldusväärsus. Koolis paistab olevat rohkem valikuvõimalusi kui mõned kümnendid tagasi, ent miskipärast ei tundu need noori sugugi õnnelikumaks tegevat. Võimalikke põhjendusi on mitu: võib-olla ei teegi vabadus õnnelikuks, võib-olla ei oska noored õnnelikud olla või võib-olla on see valikuvabadus vaid näiline.

Osaliselt on noore valikuvabadus tõepoolest näiline. Sõnades rõhutatakse küll valikuid, kuid tähelepanu ei pöörata sellele, et noored ei ole oma valikutes kunagi täiesti vabad, vaid sõltuvad suurel määral oma sõpradest, vanematest, õpetajatest ja eeskujudest. Kusjuures kõik need olulised teised annavad sageli väga selgelt oma eelistustest mõista, suunates noort soosima üht huviringi või üht võõrkeelt teisele.

Sama näib kehtivat ka vastutuse osas. Sõnades pannakse kogu vastutus haridustee eest noorele, kuid ometi ei ole tal täielikku vabadust oma haridust korraldada. Teisalt jätab vastutuse selline asetus õpetajad ja vanemad justkui formaalselt sellest vabaks, sest sõnades räägitakse ja kirjutatakse vaid õpilaste valikuvabadusest ja sellega kaasnevast vastutusest. Tulemusena võivad õpetajad ja vanemad pakkuda noorele võimalusi ja suunata teda n-ö vastutusvabalt – sest lõpuks on see ju tema enda valik –, hoomamata, et võib-olla ei oska või ei tea noor, kuidas ette antud valikuvariantidest loobuda ehk kuidas öelda „ei”.

Formaalne individuaalse autonoomia väärtustamine pöörab noorte inimeste elu pahupidi. Raskusi süvendab veelgi tubliduse rõhutamine kodus ja koolis. Surve on suurem tublidele noortele, kes on teeninud mitme õpetaja tunnustuse ja ei soovi sest loobuda. Mida kauem tubliolek kestab, seda raskem on lahti lasta. Mida tublim on õpilane, seda enam otsib toetav õpetaja talle lisatööd, et noorel ometi igav ei hakkaks. Kõiges edukas olemine on kurnav ja kui see peaks ükskord vastumeelseks muutuma, avastab noor inimene end sundseisust: edasi minna ei taha, aga loobuda ei saa. Kui noor peab olema tubli kõiges, puudub tal tegelik vabadus seada prioriteete oma tahte järgi ja ta peab valima enda soovide ja teiste tunnustuse vahel. Taolises poolsunnitud olukorras ei ole ilmselt kuigi kerge.

Sõnades väärtustatakse vabadust valida, aga tegudes tunnustatakse siiski õpilasi, kes on ainele pühendunud ja tublid. Sõnades antakse mõista, et ole see, kes sa soovid, ent tegudes tunnustatakse vaid edukust. Ülikooli erialade osas on noorel lai valik, ent tegudega suunatakse tegema paremaid otsuseid, näiteks eelistama reaalaineid. Sõnades antakse noorele vabadus, ent tegudes järgneb igale valikule hinnang. Kogu selles mõjutatud vabaduse virvarris jääb noore inimese kanda vabaduse koorem – tema vastutab oma elu eest – ja kõiksugu mõjutajad, hindajad, kritiseerijad ja nügijad jäävad oma tegude tagajärgedest puutumata. Selline vastutuse asümmeetriline jaotus võib muutuda eriti kurnavaks, kui noor täiskasvanu järsku taipab, et need valikud, mille eest ta vastutust kannab, ei olnudki tema enda omad.

Eelnev seisukoht ei ole mõeldud absoluutselt üldisena, vaid tuleb jätta ruumi erinevustele: mõnele tõepoolest sobib selline isiklik valikute tegemine rohkem, teisele vähem. Viimastel on aga raskem otsustada ise oma hariduse üle olukorras, kus deklareeritav ja tegelik elu ei klapi. Sõnade-tegude vastuolu ei ole eriomane ainult valikutele ja vastutusele, vaid on laiem. Sarnane on lugu soorollidega, mille võrdsust taotletakse sõnades, ent tegudes taastoodetakse endiselt stereotüüpilisi hoiakuid(1). Ülikooli erialavalikul rõhutatakse sõnades valikuvabadust, ent samas nähakse probleemi selles, kui tudengid oma õpingud peatavad ja eriala vahetavad(2).

Üks võimalus kirjeldatud vastuolu ületamiseks on viia teod kooskõlla deklareeritavaga või, vastupidi, kohendada, mida sõnades kuulutatakse. Teine variant on kasvatada noortes sõltumatust ja toetada nende iseseisvust, et nad oleksid valmis tegutsema vajadusel vastuoluliste sõnade või tegude vastaselt. Kaasaegne väljakutse on likvideerida haridusest see keskne pingeallikas.