28. jaanuarist 1. veebruarini vältava filmifestivali DocPointi programmi sirvides võib kohati tunduda, nagu oleks Tartuff kolinud pealinna ja keskendunud dokumentaalidele – niivõrd palju armastust mahub viie päeva sisse. Armastust võib leida pea igast filmist, olgu selleks siis raugematu patriotism või jumalaarmastus, kirg vanaaegsete kunstiteoste vastu, Volkswageni hipibussis tuuritavate Ameerika folklauljate armastus muusika vastu, vabasurma valinud belgase Nathani kiindumus sõpradesse või Venemaal tagakiusatud LGBT-noorte vankumatu usk, et armastust pole võimalik riiklike käskude-keeldudega reguleerida. Suurem osa DocPointi filmidest üllatab oma läbinägelikkusega, tuues ekraanile kaadreid, mis ei suudaks enam huvi äratada, kui need oleksid mängufilmist. Siinkohal valisime välja viis vintskemat dokkarit, mis äratavad talveunest ning panevad mõtlema elu ja armastuse üle.

„Keldris”

„Im Keller” (Austria, 2014). Rež Ulrich Seidl. 85 min

Kui eestlaste keldrid varjavad enamasti juurikaid, ridamisi erinevate aastakäikude moosi- ja mahlapurke või mõnda kihvtisemat jooki, siis Lääne-Euroopas funktsioneerivad keldrid nagu riidekapid, kust võib iga hetk välja kukkuda mõni soovimatu luukere. Erilise kolinaga on need välja kukkunud austerlaste hoiuruumidest, kui nullindatel tulid järjepanu ilmsiks kaks juhtumit, kus noored neiud olid aastaid keldris vangistuses viibinud. Austria režissöör Ulrich Seidl on võtnud kaamera ja külastanud oma kaasmaalaste keldreid, et saada aimu, mis väikekodanlike majapidamiste põranda all võib peidus olla. Tulemuseks on grotesksete kangelastega film, milles figureerivad natsisümboolikat austavad pillimehed, sadomasohhistid, prostituudid, kitsasse puuri suletud alasti naised ja veidi suuremasse puuri suletud madu ühes teda uudishimulikult silmitseva valge hiirekesega. Seidli läbitungiv kaamerasilm austerlaste varielu jäädvustamisel juba ei halasta, tekitades soovi ka eestlaste keldreid ja pööninguid sama põhjalikkusega kaardistada.

„Kristus elab Siberis”

(Eesti, Soome, 2015). Rež Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaar. 85 min

Käesolev aasta tõotab olla eesti filmiringkonna jaoks eriti viljakas – linastub terve trobikond põnevaid mängufilme, animatsioone ja dokumentaale. Kohalikul dokfilmimaastikul idanevaga võib tutvuda juba DocPointil, mille programmist leiab neli uut tõsielufilmi: „Vaikuse kutse”, „Impromptu”, „Prügi mahapanek keelatud” ja „Kristus elab Siberis”. Võrratu muusika ja ereda koloriidiga „Kristus elab Siberis” on festivali avafilm ning eesti linateoste valikust siinkohal ehk tähelepanuväärseim. Viiepäevase rongisõidu kaugusel tsivilisatsioonist, keset ürgloodust ja tuult, elab vissarionlaste kommuun, mille keskmes on Õpetaja Vissarion – uuestisündinud Jeesus Kristus. Ülejäänud maailmast tagasitõmbunud inimeste elu ja uskumusi vaadeldes tutvub vaataja kolme lapse ja nende emaga, kes aastaid tagasi haaras oma võsukesed ja jättis ususektiga liitumiseks enda abikaasa ning elu Peterburis. Näeme, kuidas järelkasvust kujuneb sild tavailma ja ususektis elajate vahel, kui nüüdseks vissarionalsest kellalööja Dimitriga abiellunud naise endine mees ja laste bioloogiline isa võitleb laste tagasisaamise nimel. Aastate pikkuse töö tulemusena kõrgub „Kristus elab Siberis” kui pühendumuse etalon – üks lavastajatest, Arbo Tammiksaar kolis koos oma abikaasa Tuuli Roosma ning kaksikutest poegadega ligi aastaks Siberisse, et oma uurimisaluste tegemisi jäädvustada. Vissarionist ning tema jüngritest on vändatud tõsielufilme ja reportaaže varemgi, mis on aga põnev just selle linateose puhul, on võib olla ehk professionaalne kretinism, millega eestlastest filmitegijad oma eelkäijatele silmad ette teevad.

„Citizenfour”

„Citizenfour” (USA, UK, Taani, 2014). Rež Laura Poitras. 114 min

Ameerika sõjas terrorismiga on kõik vahendid lubatud. Režissöör Laura Poitras pole pärast 11. septembri terrorirünnakuid sõja portreteerimisel hoidnud võitjate poolele. Vastavasisulise dokumentaalfilmide triloogia esimene osa, Oscarile nomineeritud „Minu riik, minu riik”, oli empaatiline sissevaade Iraagi arsti argipäeva. Teises osas pealkirjaga „Vanne” andis Poitras hävitava hinnangu Guantanamos kinni peetavate kohtuprotsessidele. Triloogia viimases osas tuleb Poitrase moraal eriti selgelt esile – ülemaailmses terrorivõitluses pole võitjaid, me kõik oleme midagi kaotanud. Kasutajanime Citizenfour taha varjunud Edward Snowden arvas, et tema võitleb võitjate poolel, kuni avastas, et võidu saavutamiseks tuleb hüljata privaatsus ja leppida orwelliliku jälgimisühiskonnaga. NSA viljeletavad praktikad sarnanevad paljuski Foucault’ panoptikoni kirjeldustele. Nende praktikate paljastaja, Poitrase filmi peategelane Snowden elab väikeses Hong Kongi hotellitoas. Klaustrofoobiline õhustik ja Snowdeni paranoiline jälgimishirm moodustavad düstoopilise reaalsuse, millega tutvumise järel võib vaatajatel tekkida vastupandamatu soov kustutada oma sotsiaalmeedia konto, visata ära mobiiltelefon ja suhelda edaspidi üksnes salvrätile kirjutatud sõnumite kaudu.

„Beltracchi – võltsimise kunst”

„Beltracchi – Die Kunst der Fälschung” (Saksamaa, 2014). Rež Arne Birkenstock. 102 min

Läbi nelja aastakümne kestnud hindamatute kunstiteoste võltsimine kulmineerus viis aastat tagasi suurimaks skandaaliks, mis rahvusvahelises kunstiringkonnas pärast maailmasõda on toimunud. Saksamaal resideeruv Wolfgang Beltracchi on tunnistanud end 14 maali autoriks, mis kopeerivad 20. sajandi alguse meistrite töövilju. Tegelikkuses hinnatakse tema võltsitud tööde hulka isegi sadadesse, Beltracchi pintsli alt tulnud maale arvatakse rippuvat nii muuseumites kui rikaste hedge-funder’ite kodudes senini. Käesolevas dokumentaalis särab vastu selgete ja hiilgavate silmade mees, kes, selmet tekitada pahameelt, äratab aukartust ja hämmastust võimsa ande ees. Koos oma naisega, lendlevate juustega vapustavalt ilusa Helenega, moodustavad nad ekstrentrilise paari, kes on teeninud elatist võltsitud kunstitööde oksjonitel ärimisega ning peene käsitöö tulemusena omavad villasid, luksusautosid, jahte… „Beltracchi – võltsimise kunst” ei vääri eraldi ära märkimist DocPointi kavas mitte ainult tänu visuaalsele apetiitsusele, mõnusale huumorile ning sütitavatele persoonidele, kellega ekraani vahendusel kohtume, vaid ka sügamatele mõttekäikudele. Kui kunstiteose võltsimise tase on originaaliga äravahetamiseni sarnane, mis on siis lõpuks oluline – kas kunstiteose enda ilu või see, kes selle lõi?

„Hõbevesi, Süüria autoportree”

„Ma’a al-Fidda” (Prantsusmaa, Süüria, 2014) Rež Ossama Mohammed ja Wiam Simav Bedirxan, 92 min.

2011. aastast tänini kestvat Süüria kodusõda kujutav dokumentaal on kogumik filmilõikudest ja fotokollektsioonidest sadadelt inimestelt, kellest mõned on oma loo jutustamise käigus ka hukkunud. Üle üheksa miljoni inimese kodudest tõrjunud ning ÜRO andmetel 200 000 surma põhjustanud ning sama suure hulga poliitvange nõudnud konflikti raamistamine ühesse dokumentaali ei ole lihtne ülesanne. Diktaatorliku presidendi Bashar al-Assadi eel valitses 30 aastat tema isa ning nüüdseks 15 aastat riiki oma käpa all hoidnud al-Assadi režiimi all olev Süüria on endiselt kui nõiakatel, kuhu on elama jäänud ainult need, kes seal on sündinud.

Kodusõja puhkedes Prantsusmaale emigreerunud süüria filmirežissööri Ossama Mohammediga võttis ühendust endiselt kodumaal elav noor naisfilmitegija Wiam Simav Bedirxan. Nende koostööst sündis lüürilisi unistusi ning võigast reaalsust siduv tõsielufilm, mis vormus tõeliseks õudustekroonikaks, ent oma raugematus elujõus siiski mitte testamendiks mässajatele. Intiimsed kaadrid süürlaste mõtetest ja tunnetest toovad pigem kaastunnet ning aitavad muidu väljakannatamatult kohutavaks kujunevat filmi edasi vaadata.

„Hõbevesi, Süüria autoportree” maailmaesilinastus toimus Cannes’i filmifestivalil, kus selle autorid kohtusid päriselus alles esimest korda – Bedirxanil oli õnnestunud oma kodulinnast põgeneda ning siiski jõuda ka oma filmi linastusele. Filmis ühendatud südamekeeli kraapivad kaadrid varieeruvad kvaliteedilt, mõned on professionaalsemalt üles võetud, teised enam pikseldatud pildiga, ent kõik kõnelevad armastusest oma kodumaa vastu.

DocPointi programmiga tutvu täisulatuses siin.