Mullu märtsis toimunud Tallinn Music Weeki vestlussarja „TMW jutud” esimese paneeli „Promootorite maailm” esimese poole pealkirjaks oli „Suvest suveni”, vestlusjuhiks esimest korda moderaatori tööd prooviv Siim Nestor. Kohal viibisid Aarne Valmis, Andreas Lukin, Paul Pihlak ja Daniel Pandre. Jutt käis suvetuuridest Eestis – millal nad siin siis hoo sisse said ja kuidas kauboikapitalismi ajal rokkisid ja arenesid; muuseas ilmnes mitmeid olulise tähtsusega erinevusi tänapäeva festivalide ja tolleaegsete tuuride juures, mis puudutasid masside suhtumist poliitikasse, sotsiaaliasse ja meediasse.

Kõik fotod: Aarne Valmise erakogu

Kus võivad olla meil toimuvate suvetuuride juured? Kas nõukaajal võis toimuda midagi sarnast?

Aarne Valmis: Margus Turu oli 90ndte alguses kõikse võimsam tegija, miks mitte ka 80ndate lõpus, sest kooperatiivide tegevus oli juba 1985-87 lubatud. Ja siis oli 1988. või 1987. aastal Margus Turul Kuldse Trioga üks selline tuur, mida mina tahtsin kangesti ise teha. See oli erakordselt rahvarohke üritus. Pirita jõekäärus, Janeki autost müüdi pileteid üle 15 000, need said kolm korda vahepeal otsa ja umbes 500 inimest sai pärast tasuta sisse. Sellest võibki rääkima jääda…

Paul Pihlak: Kui algsest ideest rääkida, siis see ei ole vabas Eestis välja mõeldud asi. Bändid nagu näiteks Apelsin käisid juba ammu igal pool olmasolevaid kohti pidi ringi. Selline n-ö ärimudel oli olemas, eraettevõtlus võttis selle hiljem üle. Olen isegi enda käest küsinud, kas meie keerasime perse kogu Eesti muusika – nagu mõned kipuvad arvama. Aga kui lugeda nt biitlite, rollingute või Zeppelini memuaare, siis 60ndatel ja 70ndate alguse USAs nimetati selliseid üritusi paketituubliteks. USA-tuurid olid Briti bändide müügiedule väga olulised. Näiteks ükskord sattus zepimehele partneriks Jefferson Airplane, aga sageli oli nende paketituuride näol tegemist millegi väga õudsega Briti bändide meelest, a la samal tuuril astus üles mõni mõõganeelaja või habemega naine. Eks meiegi võtsime, mis oli võimalik. Aarne seda alustas juba Nõmmiku ja operetiartistidega.

A.V.: Seal oli erinevaid variante. 1987 ja 1986. aastal olid mul ka mingid punkbändid. See tundus kõik nii jube, et ma mingil hetkel panin poe kinni ja tegin Nõmmikuga – tundus palju turvalisem. No seal oli määramata olukord kogu aeg. Vanema Õega näiteks, kui kontsert hakkas kell üheksa õhtul, pidi hommikul kell 11 juba kollase bussiga välja sõitma, et jõuda 100 km kaugusele. Sõideti mööda linna ja otsiti maju, kust õigeid inimesi peale võtta. Mobiile ju ei olnud. 8-9 tundi võtts see aega. Ja palju koormust sai ka maks.

Aga millal klassikalised suvetuurid pihta hakkasid, millal meil muusikabisnes toimima hakkas – ennekõike Onu Bellaga?

A.V.: Mina hakkasin Onu Bellaga koostööd tegema siis, kui tal karjäär juba mõningal määral seljataga ja „Ma võtsin viina” väljas, aga palju kontserte toimus rublaaja lõpus. Aga rääkides tuuridest – tänapäeval nimetatakse nelja kontserti juba tuuriks. 90ndatel kestis enam-vähem viisakas tuur 16-18 päeva, pikemad tuurid olid 20 päeva ja üle selle. 12-päevase tuuriga hoobelda ei sobinud. Mäletan, et kui 1997. aastal oli Smilers meil siin tuuritamas ja kuulsuse tipul, siis Salleri soomlastest bändikaaslased olid meeldivalt hämmingus, et meil kestavad tuurid 16 päeva jutti. Soomlased olid harjunud mängima nädalalõppudel ja nad imestasid, et meil on ka esmaspäeva õhtul rahvast nagu murdu. Üks põhjus, miks meil rahvas kogu aeg kohal oli, seisnes traditsioonilises mõtlemises – suvel peab ikka mingil tuuril ära käima.

P.P.: See asi hakkas meil võimas välja nägema alles Joala, Linna-Retsi ja Mäksiga aastal 1995 või 1994. Sellel samal tuuril koos Smilersiga (1997) – ma leidsin isegi selle plakati üles, aga kaasa ei hakanud tooma, tulin bussiga – olid ülajäänud artistideks Jam ja Üllar Jörberg. Peale hämmingu, et meil on tuurid 16 päeva pikad, tundus soomlastele kogu see kompott väga uudne.

Aga et siit loogilisemat arendust tekitada: see oli võimalik mitmel põhjusel. Laulmist ei saa võtta majandusest täiesti eraldi. 90ndate teisel poolel polnud meie rahvas veel puhkusereiside ja kinnisvaralaenude sõltlane nagu praegu. See raha, mis oli meelelahutuse jaoks, tuli meil lihtsalt kokku korjata. Igasugused festivalid on tekkinud hiljem, sel sajandil (välja arvatud Beach Party, hõikab keegi – toim.). Nüüd on igas linnas laat, mis annab festivali mõõdu välja, aga siis ei olnud väga validagi, kus oma meelt lahtudada. Tuldi terve perega, söödi šaslõkki ja vaadati, kes parasjagu laval on.

Nüüd aga sellised tuurid nagu krokodillide tuurid, tsirkusetuurid jne? See jääb nüüd muusikast kaugele, aga…

P.P.: Tegelikult ei jää. Kui nüüd rääkida show business’i ajaloost Mandri-Euroopas, siis algaski kogu see asi sellega, et raekoja platsil tõmmati keegi oksa või näidati habemega naist. Meel sai lahutatud. Krokodillid on muhedad.

A.V.: Kui üheksakümnendaid vaadata, siis suhteliselt hull mõõde on see, et ühte või teist tuuri käis vaatamas 5-10 % teenivast elanikkonnast. USAs ei ole see isegi tehniliselt võimalik.

Millega te tegelesite? Milliste artistidega on keegi teist tuuril käinud?

Andreas Lukin: 90ndatel tegelesin päris palju ansambliga Terminaator. Aarne või Marguse korraldatud tuuridel olen käinud. Ise tegin samal ajal Beach Party festivali. Sättisime tuurigraafikud nii, et Beach Party kontserdid jääksid tuuride graafikusse, et Beach Party artistid saaksid tuuridel ka esineda.

Olen aru saanud, et 1980-90dnate tuurikorraldajad olid enamasti vähemalt peamise artisti mänedžerid ka.

A.L.: Nii kukkus välja jah. Ja suved lõppesid Topeltlöögiga – Turu ja Aarne panid oma parimad artistid kokku ja andsid Topeltlöögi. See käis päris kiiresti: paari nädalaga pandi tuur kokku, kui nähti, et artist on edukas.

A.V.: Mingiaeg saime Turuga aru, et ei ole mõtet konkureerida, vaid teha üks üritus kahe peale. Topeltlöök oli see, kui artistid olid suvel juba ühe tuuri Eestile peale teinud. Esimene löök oli juunis, kui inimesed said aru, et suvi algab ja peaks kuhugi minema. Topeltlöök oli siis augustis, kui inimesed said aru, et suvi saab otsa – peaks kuhugi minema.

Tänapäeval peab korralikul kodanlasel olema koht, kus ennast näidata. Aga 90ndatel oli tuuride juures tähtsam ka see sotsiaalse suhtlemise võimalus. Igaühele oli midagi suupärast ja midagi vaadata. Artistid ei olnud ainus põhjus, miks kontserdile minna. Näiteks mu oma poeg tahtis, et ma ta Turu korraldatud Kuldse Trio kontserdile sebiks: Trio talle ei meeldinud, aga sõbrad läksid. Sotsiaalne roll on nüüd taandumas ja olulisem see, kes ja kus esineb.

Ja artistid, kellega sina oled koostööd teinud, on sageli edetabelites number ühed olnud.

A.V.: Pigem, jah, tuleks otsida neid nimesid, kellega ma pole koostööd teinud.

SN: Aga Daniel, sina oled nii korraldanud kui esinenud ja mõlemat samal ajal teinud.

Daniel Pandre: Ma olen see hakklihamasina produkt, kes sattus esimest korda sõitma koos Onu Bella, Vello Orumetsa, Oleg Sõle ja kellegagi veel tuuril „Jah! Show” aastal 1992. See jäi mällu terveks eluks. Aga tuurikorraldamisega puutusin kokku esimest korda 2005. aastal The Sunis mängides ja seda korraldades, hiljem Ott Leplandiga ja Vallatute Vestidega.

P.P.: Minul on suvetuuridega asja vaid niivõrd, kuivõrd sai koos Aarne Valmisega Smilersi Eesti-invasioon läbi viidud. Hiljem sai jätkatud Ultima Thule ja Music Seifiga. Olen osanud jätta asja katki õigel ajal.

Kas on olemas ka mingi tuurikorraldajate salajane ümarlaud, kus lepite kokku kuupäevad või loobite üksteisele kaikaid kodaratesse?

A.V.: Ei, mingit ümarlauda ei ole. Isegi mitte kandilist pole. Praktikas on nii, et osa promootoreid arutavad omavahel läbi, aga osa neist ei aruta. Mina olen sellesse faasi jõudnud, et minu poolest võivad tuurid kokku langeda, aga peaasi, et nad ühe platsi peal samal kellaajal ei toimu. Jama, kui esinejad üksteisele kätte kostavad. Näiteks Rakveres on üleval lossihoov, all see laululavaauk. On olnud asju, mis algavad samal ajal ja kostavad üksteisele.

P.P.: Minul on meeles, et Margus Turuga ikka rääkisime palju asju läbi. Mitte armastusest, vaid pigem mõistlikkusest – meil polnud mõtet üksteist ära süüa. Samas kontrollisime, et uued konkurendid ei saaks lisanduda või kosuda.

A.V.: Võib ju vahel rõõmu tunda, et konkurendil läheb halvasti, aga see on lühiajaline rõõm, sest kui konkurent teeb viletsa kontserdi, ükskõik mis aspektist, siis tuleb see automaatselt endale tagasi. Inimesed teavad, et selle ühe artisti kontsert oli halb, seal oli vets umbes või midagi muud taolist, ja ei tule su kontserdile.

Näiteks klubipidudel on väga tähtis, kes on ürituse promootor või korraldaja. Võibolla suvetuuride plakatitele oleks ka tarvis panna info, et inimesed teaks, kes korraldab.

A.L.: Praktikas see vist väga hästi ei toimiks.

P.P.: Peaks täpsustama, et halva mulje jätmine oli küll asi, mille vastu sai igal moel võideldud just sellepärast, et see kontserdikorraldus oli nii anonüümne. Olen ajakirjandusele isegi konkurendi numbreid suuremaks-paremaks valetanud, et Õhtuleht ikka loo üles krutiks.

Kas piletihinnad on enam-vähem ühesugused?

P.P.: Kunagi nad olid. 90ndatel oli midagi muud ja nüüd midagi muud. Aga hinnapoliitikas suuri erinevusi kunagi pole olnud, pigem euro siia-sinna.

Millised olid peamised erinevused tuuridel enne ja nüüd? Millal oli üldse suvetuuride kõrgaeg, 90ndatest alates kuni praeguse majanduslanguseni?

A.V.: Viimased 15 aastat on teatud ajakirjanikud rääkinud, et suvetuuride aeg on läbi. Tegelikult on näha, et rahvas ikka käib ja väga hästi. Tõsi küll, inimsed on hakanud valima. Tagasihoidlikuma ja edukama tuuri vahe on ka muutunud. Kindlasti sõltub väga palju sellest, kui palju Robbie Williams või mõni muu lääne artist raha ära korjab, palju häid kontserte toimub välismaal. Tänapäeval on meelelahutust nii palju, ka sport, ja raha sellele läheb rohkem.

D.P.: Väiksemaid ringreise on lisandunud märkimisväärselt. Üritusi toimub oluliselt rohkem kui kümme aastat tagasi. See ongi erinevus, et nüüd on üritusi rohkem ja väiksemate platside peal, erinevamates kohtades. Osatakse valikuid teha ja paljusid asju ollakse ka juba näinud. Meelelahutusele kuluv rahahulk on palju suurem.

A.V.: Kui võtame kinokülastused, teatri ja kontserdid, siis esimesel kohal on ikka kinokülastused, siis on teatrid ja alles kolmandal kohal kontserdid. Kui kinokülastajaid on umbes miljon aastas, siis teatris käib umbes 200 000 ja siis kontserdikülastajaid 800, see on paari aasta tagune info, aga proportsioonid vast sarnased.

Mis on peamised erinevused korraldamise osas 90ndatel ja praegu? Näiteks – mindi tuurile nende artistidega, kellel uued plaadid väljas? Kas praegu samasugune skeem?

A.V.: Kadunud Margusel oli hea süsteem, ta suutis oma autosse mahutada kolm bändi…

P.P.: Suurim erinevus, mis välja paistab, on produktsioonis. Kui käisime laululavadel, kus lava tuli astmetele püstitada, siis pidime sobitama lava nii, et see ümber ei kukuks. Rakveres oli mingi puust asi.

A.V.: Rahasumma, mis läheb tehniliste lahenduste peale nüüd, on hoopis teine. Helitehnikutel on ka praegu olulisem roll. Erinevustest veel mainiks sisulist poolt: tänapäeval on raske panna kokku kolm täiesti vastandlikku bändi. 90ndatel sai panna Reet Linna ja Night Light Duo korraga lavale. Kohale tuli kolm põlvkonda korraga – igale maitsele midagi, nagu laadakontserdil. Konkurentsi väga ei olnud.

Toitlustajad olid ka nõus isegi igavamate artistide eest maksma, et nad tuuril esineks, sest nende müük oli esinemiste ajal suurem. Aastatel 2001-2003 ei teinud Eesti teatrid korralikke suveetendusi, suur turg oli ripakil. Selle vaakumi täitsid Maie ja Valdur. Nüüd tehakse suviti isegi paremaid tükke kui sügisel. Nüüd on turg ka killustatum ja on raske sellist kompotti maha müüa. Inimene ei tule naljalt kontserdile, kui neljast artistist ainult üks talle sümpatiseerib.

D.P.: Üks tohutu erinevus oli meediakasutuses. Praegu võib hea meediakajaga palju ära teha, aga see ei garanteeri edu. Tol ajal oli meediakaja standardsem ja konkreetsem ning sa teadsid, mis tulemused sellel on.

Plakatitel ja plaadiümbristel oli palju sponsorite pilte jne.

P.P.: See on sama oluline erinevus nagu meediakasutus. Enamik suitsu- ja alkobrände on nüüdseks oma sheerid n-ö kätte võideldnud ja nad jagavad ennast teistes kohtades. Sellel kujul sponsorlust enam eriti pole.

Võtaks asja kokku. Milline on olnud teie suurim altminek? Teadagi ilm, aga näiteks kava kokkupanek vms?

P.P.: Suvetuuridest festivalide juurde minnes oskasin kaotada rohkem kui mu kodu maksab. Uskuda, et ühed ja samad bändid lähevad peale igal pool samamoodi, on altminek. Suvetuuridel Ultima Thule ja Music Seifiga oskasin valida jäleda nädalalõpu, mis oli hästi külm. Aga on õnneks asju, mida saab reguleerida ka samal päeval. 90ndatel olid lepingud rohkem õhku kirjutatud ja inimesed mõistsid. Näiteks ühel suvel Topeltlöögiga Rakveres arvasime et kontsert jääb ära, sest lauluväljakul oli vesi põlvini, korraldasime igasugu tsirkust, et pidu ära pidada.

D.P.: Raha on võimalik kaotada ka väga hea ilmaga. Näiteks väga kena suveilmaga on Viljandi tühjaks sõitnud. Loogikat või rusikareeglit väga ei ole. Mõjutegureid on lisaks ilmale ikka palju. Midagi eelmisel aastal ette plaanida ei ole mõtet: ikka tuleb asju, mida ei ole võimalik ette planeerida.

A.V.: Mina olen kaotanud raha kahel juhul: kui ma olen tuurile läinud väga hea artistiga, kes veel ei ole kuulus, aga vara veel, ja siis nende artistidega, keda enam poleks pidanud tuurile võtma. Ilmadega väga kaotanud pole, pigem artistidevalikuga. Näiteks, kui teeme kümnepäevase tuuri ja sama artist üritab enne veel esineda kohtades, mis meie tuuri peopaikade lähedale jäävad. Turg on selliseks asjaks ikka piisavalt väike. On olnud selliseid tuure, mille artistidevalik ei ole olnud väga meeldiv, aga on olnud väga hea käive ja vastupidi – artistid on head, aga käivet pole või on miinusmärgiga. Aga parim variant on see, kui need kaks, hea artist ja hea müük õnnestub kokku saada. Seda juhtub kuradi harva.

A.L.: Minul promootorina on olnud suurim pettumus viimane Beach Party. Tekkis negatiivne sünergia: kõik Euroopa festivalid sattusid samal nädalavahetusele, mistõttu me ei saanud ühtegi head headliner’it. Teine põnts, mis pani pallina veerema negatiivse piletimüügi, oli meedia vastutöötamine. Ilm ka.

Aitäh teile. Šašlõkist ei jõudnudki rääkida, tund on päris lühike.