Tartus Vabakunna valimisliidus nime teinud Siim Tuisk ja Gea Kangilaski kandideerivad sotside nimekirjas Riigikokku. Gea parteikuuluvus on omamoodi katse, kas ta tasalülitatakse või mitte. Siim surub pigem ise end erakonnale peale. Riigikogus kavatsevad nad tegeleda soolise võrdõiguslikkuse ja e-residentsuse teemadega.

Kuidas teie, erakonnakriitilised inimesed, koos Meikariga niimoodi sotsidesse astusite?

Gea: Erakonnapoliitika vastu olen siiani, kritiseerin edasi. Erakonnaliikmena saab seda täpselt samamoodi teha. Põhimotivatsioon oli ikkagi see, et erakonnapoliitikat ei saa ainult Tartu valimisliidus muuta. Ja kui mul on vähegi võimalik aidata kaasa sellele, et võimuhoobasid pisut sotsiaaldemokraatia kasuks kallutada, siis see on hea. Võim ju korrumpeerib ja kui teatud erakond on väga pikalt võimul olnud… No ma ei ütle ka seda, et fui, Reformierakond kadugu pildilt ära.

Siim: Vabakund on ainult seda öelnud, et Tartus me ei lähe nendega koalitsiooni. Aga minu jaoks algas protsess sellest, et Jevgeni Ossinovski kutsus mind järjest mingitele kohtumistele. Algul kohtusime kahekesi, hiljem kaasas ta mind ühte ettevalmistamisel strateegiaplaani, mille puhul olid kohal ka ministrid ja erakonna peasekretär. Mõnda aega istusin seal enda arvates nagu must lammas. Tundsin, et jään pigem tagataustale. Kui olin arutellu ideeliselt panustanud, siis tundus loomulik, et aitan hiljem ise ka kaasa.

Mida teie vanad võitluskaaslased sellest arvavad, et erakonda läksite?

Gea: Üks osa mõistab hukka, teine ütleb, et teisiti ei oleks kuidagi saanud. On neid, kes on nii põhimõtteliselt sellist tüüpi esindusdemokraatia vastased, et nad ei saakski seda kuidagi pooldada. Erakondlik kuuluvus ei ole sõprussidemete katkemise põhjus. Selleks peaks ikka midagi hirmsat korda saatma. Mul on teiste erakondade liikmete seas ka täitsa häid sõpru.

Siim: Olles varem mõne teise erakonnaga koos töötanud, oli mul kuidagi lihtsam. Inimesed võtsid mind niigi rohkem poliitilisena. See ei olnud esimene samm ja sotsid olid palju loomulikum käik kui see, mil ma Eerik-Niilese (Krossi – toim.) heaks tööd tegin.

Gea: Aga selgitama olen pidanud ikka tohutult! Küsitakse neidsamu küsimusi, mida ma Vabakunda tehes sain. Olen öelnud, et näen ennast teatud määral katseisikuna. Kogu aeg räägitakse, et kui inimesed lähevad erakonda, siis nad tasalülitatakse kiiresti. Kui tunnen, et nii juhtub, ei jää see projekt minu jaoks pikaks.

Siim: Ma kirjutasin suurema osa sotside IT-programmist ja mul on raske öelda, et mind tasalülitatakse. Pigem tunnen, et surun vahepeal enda ideid erakonnale peale kui vastupidi.

Gea: Eks see pilt on Tallinnast vaadatuna natuke erinev kui Tartust. Ma julgeks siin väikest kriitikat teha küll, et isiklik suhtlus tundub olevat väga oluline. Kui sa suhtled inimestega ja näed neid pidevalt, siis on mõjutamine ka oluliselt lihtsam. Tartus tunnen ma end kuskil provintsis ja perifeerias olevat kui võrrelda Tallinna keskkontoriga. Aga see on ikka igaühe enda vastutus, kui palju ta kogu erakonna poliitikas kaasa räägib. Mina tajun, et kohalikul tasandil olen ikkagi vabakundlane. Paar inimest on mulle ka öelnud, et pean sealt Vabakunnast ära tulema. Aga kuidas ma tulen? Meil on informaalne organisatsioon, meil ei ole liikmesust. Kas ma pean meililistist ära tulema?

Kui nüüd Eesti erakonnapoliitikast laiemalt rääkida, siis kas te tegelikult valisite neljast halvast kõige vähem halva, millega liituda?

Gea: No see on ikka ainuvõimalik valik. Palju on küsitud, et miks mitte Vabaerakond. Aga nende maailmavaade on minu jaoks liiga konservatiivne. Mitte et mulle ei meeldiks nende seisukohad, mis puudutavad suuremat osalust ja erakonnapoliitika muutmist, aga paljud neist seisukohtadest on ka sotsidel.

Siim: Sotside programmi läksid näiteks sisse kolm Rahvakogust tulnud ettepanekut: et pool erakondadele mõeldud summast jaguneks Riigikokku saanud parteide vahel võrdselt ja teine pool siis vastavalt häälte arvule ja muud sellised asjad. Ainus, mida me oleksime veel tahtnud, oli künnise alandamine, aga see olnuks vist praegu liig.

Gea: Jah, seda me praegu ei saanud, sellel teemal tuleks veel põhjalikumalt arutada.

Siim: Ja kui Eestis olnuks juba madalam künnis, võiks olla mõeldav Vabakunna baasil midagi teistsugust ka teha, aga praegu ei ole mõtet viieprotsendise künnisega uut parteid alustada.

„Harta 12” tekst algas sellega, et Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Mis diagnoosi te meie demokraatiale praegu paneksite?

Siim: Kui vaadata näiteks arutelu immuniteedi ja hiljem psühholoogilise kaitse üle, siis on näha, et teatud inimestel on hoopis teine arusaam sellest, kuidas riik ja esindusdemokraatia peaksid toimima. Ei saa päris öelda, et kohe tulevad vaikiv seadus ja propagandatalitus peale, aga on erinevus nende vahel, kes pooldavad marustelikku liini, ja nende vahel, kes tahaksid teist tüüpi valitsussüsteemi. See ei tähenda ehk põhiseaduse muudatust, vaid pigem suhtumist kaasamisse. Et esindusorganisatsioonidel Riigikogu komisjonides oleks tõesti sõnaõigus.

Gea: Ma muidugi küsiks, kes need esindusorganisatsioonid on ja kuidas me neid kvalifitseerime. Üha rohkem on inimesi, kes peavad ennast või oma organisatsiooni peaaegu et võrdväärseks riigiga ja arvavadki, et võivad riigi eest kõneleda, kuigi tegelikult on ju alternatiivsed poliitikad ka kogu aeg õhus.

Siim: Minu tunne „Hartat” kirjutades oli nagu selline… see tunnetus oli nagu urgent või et nüüd praegu peabki midagi tegema, muidu libiseb demokraatia veel rohkem kuhugi kuristikku.

Gea: No mina näiteks olin suhteliselt kriitiline „Harta” osas, sest mulle tundus, et see oli asi, mis lasi auru välja.

Et sellega lukustati teid jääkeldrisse, kust enam välja ei pääsenud.

Gea: Täpselt. Ja teiseks, ega meid ei lastud ju ka sinna jääkeldrisse. Sinna kutsuti Tallinna esindaja! Tegelikult oli Tallinnas, Tartus, Viljandis eraldi organisatsioon. Meil Tartus olid teistsuguse fookusega küsimused ja Viljandi omad olid näiteks palju konservatiivsemad. Meie siin tegelesime näiteks rohkem ACTAst tulnud teemadega.

Siim: Lootsime, et nende kuue kuu jooksul, mille olime juba enne välja mõelnud, suudame seda poliitilist jõudu hoida. Läks teistmoodi. Ma olen küll väga uhke selle üle, mis kuue kuu jooksul pärast jääkeldrit tehtud sai, kui palju tuli abi kodanikuühiskonnast, endistelt ministritelt või poliitikutelt, aga Riigikogus protsess suri, seda ei saa eitada. See ei tee kuidagi rõõmsaks.

Seega, kas ainus võimalus Eestis midagi muuta on rohujuuretasandilt põgeneda?

Gea: Ei, miks see peaks tähendama, et keegi meist rohujuuretasandilt põgeneb?

Noh, astuda erakonda, pürgida Riigikokku… Näeb niimoodi välja küll tegelikult.

Gea: See on suur vastand, mis tegelikkuses minu arust ei eksisteeri. Vastupidi, erakondades peakski olema neid inimesi, kes teavad, kuidas rohujuuretasandil tegutseda. Rohujuuretasandil on igaüks õnneks iseenda eest väljas. Nii palju kui sa kaasa lööd, nii palju sa mõjutadki kogu protsessi. Ja kui sa selle suhtumisega erakonda lähed, siis märkad, et erakond ei ole kuidagi elitaarsem organisatsioon.

Siim: See, et me kaks astusime sotsidesse, ei tähenda, et rohujuuretasand oleks hõivatud.

Kuidas hindaksite läbipaistvust ja liikmete kaasamist erakonna sees?

Gea: Ma olen hämmastunud, kui palju liikmeid on suhteliselt apaatsed. Nad väljendavad, et see on nende maailmavaade, valivad sotse, aga see on ka kõik.

Siim: Kui meil ei olnud veel üldse selge, mis meie valimisliidust saab või kuidas see peaks välja nägema, siis parteid tundusid suurte monstrumitena. Kuskil on tuhanded PR-esindajad ja mingid targad inimesed, kes võitlevad tugevalt mingite asjade nimel. Ja kui vaadata iseennast, siis vaid üksikud amatöörid teevad midagi. Ühel hetkel oli vist 10–15 inimest, kes tegutsesid Vabakunna heaks aktiivselt iga päev, ja 30 inimest, kes olid kaudsemalt seotud. Aga kui võrrelda erakonna palgaliste arvu Vabakunna vabatahtlike hulgaga, kelle motivatsioon on oluliselt suurem, siis tegelikult see suurusjärk polegi enam nii väga erinev. Ka erakonnas on nii, et kui sa oled suutnud juba veel paar inimest ära veenda, et see, mida te teha tahate, on õige, siis suhteliselt raske on ühes demokraatlikus süsteemis selle vastu võidelda. Võrreldes Keskerakonna ja ka Reformierakonnaga, kus süsteem on „keelan, käsen, poon ja lasen”, on sotsid kohati isegi ebaefektiivselt detsentraliseeritud.

Teil siis oma Rain Rosimannust üldse ei ole?

Siim: On… Kui sa küsid, kas on inimesi, kes mõtlevad strateegiliselt, siis neid on. Aga kui Reformierakonnas jookseb Rosimannusest otsene käsuliin, siis sotside puhul otsest käsuliini põhimõtteliselt ei eksisteeri.

Kui mõelda optimistlikult, et saite hääled kätte ja olete nüüd Riigikogus, siis mis on need valdkonnad, kus on kohe vaja tegutseda?

Gea: Esimene asi on loomulikult kooseluseaduse rakendussätted, mis on ilmselt vaja vastu võtta. Ma ise võitlesin selle nimel. Ma ütleksin Aare Pilve sõnadega, et üle pika aja oli mul soe tunne.

Oled sa nõus, et see oli veidi poolik võit?

Gea: Muidugi oli, selle nimel tuleb meil nüüd edasi võidelda.

Siim: See oli poliitilises mõttes ainus võimalus, kuidas seda teha sai.

Gea: Selle koosseisuga!

Siim: Palju lihtsam oleks olnud muuta perekonna definitsiooni, aga selle vastu olid isegi reformimeelsed.

Gea: Praegu on ikkagi loodud ühiskondlik ootus, et selle asjaga tegeldaks. Seda mitte teha oleks kõige suurem prohmakas üldse.

Siim, esimesed sammud?

Siim: Üks asjadest oleks kindlasti Rahvakogu sätete seaduseks vormimine.

Programmi läks ju tegelikult sisse ka erakondade rahastussüsteemi muutmine, mis tähendab suurematele parteidele rahastuse olulist vähenemist. Kui realistlikuks peate seda, et nelja parteiga parlamendi edasikestmisel selline muudatus kunagi üldse teoks saab?

Gea: Ma ütleks, et ega siis poliitikat ei mõjuta ainult need erakonnad, kes on Riigikogus. Ja kui nad praegu sisse ei saa, siis ega nende mõte ei haju.

Arvate, et neil on motivatsiooni järgmised neli aastat edasi tegutseda?

Gea: Ma arvan, et Herkeli seltskonnal kindlasti. Neil on pikaajaline plaan.

Siim: Teistpidi, ega siis Helmete poolt hääletavad inimesed ka ära kao. Muidugi on veel paar päris olulist asja, millega tuleks kohe-kohe tegeleda. Üks nendest on e-residentsus. See on suures osas praegu haip. Mul on näiteks üks sakslasest sõber, kes tegi Eestis firma, aga aruannete esitamine maksu- või statistikaametisse – need teenused ei ole tegelikult välismaalastele kasutatavad. Me ei ole seda probleemi lahendanud. Ja kui me ehitame valmisoleku inglise keeles millegi tegemiseks, siis tekib põhimõtteline küsimus, kas mingid asjad peaks olema ka vene keeles kättesaadavad. Tehnilises mõttes kahe kliki asi.

Gea: Minu teema on päris pikka aega juba sooline võrdõiguslikkus, palgalõhe. Sotside programmis on praegu sees, et esinduskogudes peaks püüdlema selle poole, et neis oleks 40 protsenti naisi. Ühtlasi peaks võtma sihi, et näiteks riigiettevõtete nõukogudes on naised.

Et siis triibulised nimekirjad ja kvoodid?

Gea: Jah. Sotsid on astunud nendel valimistel suure sammu sinnapoole, et tagada naiste esindatus. Mehed on rohkem valmis kandideerima – kui vaadata ringkondi, siis mõnes on üksainus naiskandidaat. Ringkonnanimekirjad ei saagi olla triibulised. Aga üldnimekirja esimese kümne hulgas on meil kuus naist.

Aga äkki see ümbertõstmine ei aita, äkki teil lihtsalt polegi neid naisi?

Gea: See on minu isiklik motivatsioon ka, et ma lähen ja näitan eeskuju. Naisi peab poliitikasse juurde tulema.

Siim: See on osaliselt ka eelnevates kultuurilistes hoiakutes kinni. Kui vaadata näiteks ettevõtete tippjuhte ja seda hulka, kes on nende seast naised – üks probleem on see, et kui meestest tippjuhid annavad kogemusi edasi uuele generatsioonile, siis väga paljud naistippjuhid seda ei tee. Nad tunnevad, et kui nad on ise juba läbi murdnud, siis teised peaksid sellesama protsessi läbima.

Gea: Ühiskondlike hoiakutega on vaja tööd teha. Mina näiteks pean pidevalt selgitama, et poliitikas on võimalik osaleda, kasvatades väikest last. Ma ei ole selle tõttu rongaema. Oma erakonnas saab neid hoiakuid murdma hakata. Aga me peame ka seaduste osas mõtlema hakkama, kuidas näiteks vanemahüvitisperioodi rohkem meeste ja naiste vahel jagada.

Siim, oled kirjutanud, et teeksid Riigikogu komisjonide istungitest veebiülekandeid. Kas see läheks sul tõesti läbi?

Siim: Ma hea meelega näeks võimalust, et on veebiülekanded. Aga mida kindlasti saab teha, on istungi keskel toimuva Facebookis kommenteerimine.

Gea: See, mida me praegu Vabakunnaga teeme.

Siim: See pole praegu veel keelatud!

Gea: Tegelikult on sellele vähemalt Tartu volikogus tähelepanu juhitud. „Mida sa seal teed, mis aru sa seal annad?” Ma võin ju kirjutada mida tahes, keegi ei saa mind keelata.

Siim: Riigikogu võib veel otsustada, et tegemist on kõlvatu käitumisega. Aga seni, kuni tegemist ei ole riigisaladusega kaetud asjaga või ei käsitleta kellegi isikuandmeid, ei näe ma põhjust, miks seda ei võiks teha.

Äkki toob see hoopis tagasilööke, et kolleegid ei usalda sind enam ja komisjonides muututakse väga napisõnaliseks?

Gea: Minu kogemus on, et inimesed harjuvad ära. Kui sa oled kaamera ees või sind lindistatakse, siis algul sa kontrollid ennast, aga mingil hetkel unustad ikkagi ära.

Siim: Kuni me pole otsustanud süsteemi muuta, on legaalne koht, kus mingeid asju ära otsustada ja arutelusid pidada, siiski seesama komisjon. Kui nad kavatsevad sellest lahti öelda, siis ma leian, et see on palju suurem probleem.

Gea: Kui asi läheb seda teed, mida praegune sotside programm ette näeb, siis kodanikuühendustel on palju vabam ligipääs komisjonidele.

Praegune koalitsioon toob kaasamise hea näitena esile töövõimereformi. Milline on teie hinnang töövõimereformi kaasamisele, kas see läks hästi või mitte?

Gea: Ei läinud! Aga siin on küsimus, et kelle süül. Võib-olla riik ei kaasanud piisavalt hästi, kaasatud väsisid ära, loobusid ja tegid mingil hetkel otsuse, et vot, nüüd ma lähen ise poliitikasse. Mõtlevad, et hakkavad selle nimel siis uuesti tegutsema, kui Riigikokku saavad. Minu arust nii ei tohiks.

Aga katuserahad? On ju teada, et sotsid jagasid enamiku raha ühendustele, kes polnud reformi suhtes kriitilised.

Siim: Me oleme selle ka avalikult välja öelnud, et meile see protsess taolisel viisil ei sobi.

Gea: Mina olen täiesti katuserahade kaotamise poolt. See on lihtsalt halb praktika.

Siim: See on madal. Pole eetiline minna inimeste poolehoidu kas just ostma, aga vähemalt mõjutama.

Gea: Pigem on ju nii, et erinevad saadikud saavad ise välja pakkuda, kellele anda. Ja need, kellega oli tihedam side, need, kes protsessis ka tegelikult osalesid – teised keeldusidki mingil hetkel kaasa löömast, nad lihtsalt taandasid ennast. Katuseraha selekteerib liigselt välja need, kellel ongi otsesidemed. See ei ole okei. Seal peaksid olema ikkagi mingid kriteeriumid.

Millega te SDE programmis üldse nõus ei ole?

Siim: Ma võtsin kõik need asjad, millega ma üldse nõus ei ole, enamasti välja. Kõige viimane asi, mis jõudis üldkogusse ja sai alles seal välja võetud, oli kassetimaksu kehtestamine kõigile andmekandjatele.

Gea: Põhjendus oli see, et sa võid salvestada sinna potentsiaalselt midagi, mis on autorikaitse all.

Siim: Nagu nimigi ütleb, väga vana idee.

Gea: Tahaksin mõne koha peal selgemalt sõnastatud eesmärke. Mulle tundub, et mõnes asjas on jäädud liiga üldisele tasemele. Kas või see soolise võrdõiguslikkuse punkt on ikka väga üldine. Ma tahaks konkreetsemaid lahendusi. Aga programmi koostamise periood pole väga pikk ja kõiki teemasid ei ole võib-olla suudetud läbi rääkida.

Siim: Näiteks ettevõtlusprogrammis on asju, mida oleks saanud sõnastada kindlasti palju ettevõtjakesksemalt, rääkides temaga sellises keeles, mis aitab tal tunda, et ta on osaline ja riik ei suru talle mingit asja lihtsalt kaela.

Gea: Ka osalusdemokraatia koht on ääretult üldsõnaline.

Siim: Alati pead minema välja ja suhtlema inimestega, kes on tegelikult aastakümneid samadel teemadel rääkinud. IT-programmi osa sündiski suuresti sellest, et sain erinevatelt kogu valdkonnaga tegelevatelt inimestelt kommentaare.

Kui vaadata, kuidas sotsid inimestega kampaaniaperioodil rääkinud on, siis meenuvad surnud kirjanikud… Ma eeldan, et see ei meeldinud teile.

Gea: No mitte sellisel moel. Idee väärtustada sotside panust Eesti omariikluse tekkes on hea. See on asi, mida väga paljud inimesed ei ole teadvustanud. Aga välja kukkus pisut kohmakalt, isegi häbeneda on mõtet.

Siim: Aga kumbki meist ei kirjutanud sellele alla, et jah, teeme nii ja pange sinna Tammsaare sisse.

Gea: Nojah, mingid inimesed on selleks tööle võetud ja neid siis usaldatakse, aga prohmakaid ikka juhtub. Mina olen isegi lausa imestunud, et see strateegia sünnib suhteliselt reaalajas. Ilmselt oleks saanud alustada palju varem.

Siim: Vabakunnas oli meil ühiskirjutamise töögrupp. Kümmekond inimest, kes mingit konkreetset artiklit vaatavad, parandavad, toimetavad, mõtlevad sellega seoses kaasa. See lubas reageerida suhteliselt kiiresti ka teiste erakondade ootamatutele väljaütlemistele kampaania ajal. Üks inimene ehk teab, et ta ei suuda artiklit sellisel tasemel kirjutada, et ta oleks ise rahul, aga kümnekesi koos juba suudetakse. Erakonnas on aga põhimõtteliselt 3–5 inimest mingi teema peal, kelle poole kommunikatsioonitiim pöördub.

Aga Siim, kas sul lubatakse kunagi sotside juures sama põnevaid asju teha, nagu näiteks Krossi droonikampaania?

Siim: Kui mul tuleb mingi idee, siis on mind üsna raske peatada. Nad ei saa mind, noh, lahti lasta (naerab). Ma ei karda, et ühtegi poliitilist asja ei tule.

Loen sulle ette mõned nimed: Priit Toobal, Peeter Võsa, Erki Nool ja Jüri Jaanson. Tegelikult on samasse ritta sobivaid nimesid veel, aga kas sa tead, mis neid ühendab?

Siim: Priit Toobal… Hmmm.

Neil ei ole kõrgharidust. Kuidas sul ülikoolis läheb?

Siim: Pean tunnistama, et see on asi, mida Marju (Lauristin – toim.) mulle ette heidab iga kord, kui kokku saame. Olen kolm korda ülikooli sisse astunud. Esimesel korral õppisin psühholoogiat, siis töötasin ja reisisin mööda maailma ringi, siis teist korda õppisin kaks semestrit semiootikat, võtsin põhimõtteliselt ära kõik ained, mis mulle sealt meeldisid, ja kolisin üle ajalukku. Mul on olemas töö, mis on praegu 42 lehekülge pikk, aga see ei ole veel jaanuaris esitatav ja kaitstav. Riigikogu valimisteks veel linnukest kirja ei saa.

Gea: Kampaaniaga ei ole ka aega.

Gea, tegid Tartus ukselt uksele kampaaniat. Ütle, kui kohutav on teada saada, millised su naabrid päriselt on?

Gea: Naabreid ma ikka tunnen. Üllatus oli ainult see, et mõni inimene, keda vaid põgusalt teadsin, ütles, et ta kogu aeg jälgib mu tegemisi. Minu jaoks on selline kontakt oluline, sest inimesed ütlevad, et vot, mine küsi seda! Ja ma lähen ja küsingi, sest ma ise igat valdkonda ei tea. Nii saan häid ideid ja vihjeid selle kohta, millele tähelepanu juhtida.