„Im Keller” (Austria, 2014). Režissöör Ulrich Seidl, stsenaristid Ulrich Seidl ja Veronika Franz, operaator Martin Gschlacht. 82 min.

Ulrich Seidli meeldesöövivate piltidega dokfilm „Keldris” jutustab Austria väikekodanlike perede salaeludest. Katoliiklikus peres kasvanud ning nooruses preestriks saada plaaninud Seidli elu võttis aga sootuks ilmalikuma pöörde ning tänapäeval tunneb maailm teda kui ühiskondlikke tabusid suurele ekraanile toovat lavastajat, stsenaristi ja produtsenti. Tema värskeim film, mis linastus tänavu ka DocPointil ning jookseb praegu kinos Sõprus, räägib tänavapildis täiesti tavaliste elumajade maa-alustel korrustel toimuvast. Vaataja seisab ühtäkki silmitsi looduses harvaesinevatest loomadest jahitrofeedega; näeb, kuidas ooperilaulja ametist unistav lasketiiruomanik õhtuti sadu hülsse harjaga kokku lükkab, milliseid diskussioone peab märjukest rüübates puhkpilliorkester pärast tööpäeva kolleegi keldris – keset muljetavaldavalt rikkalikku natsimeenete kollektsiooni.

Dokumentaalis nähtavat on kriitikud ideoloogiliselt põhjendanud ja enim seostanud 2008. aastal aset leidnud Josef Fritzli juhtumiga, mida uurides leiti, et mees oli oma tütart 24 aastat keldris vangistuses hoidnud ning seksuaalselt ära kasutanud. Lugu päädis vägistamise tagajärjel sündinud seitsme lapse avastamisega: kolm neist olid samuti vangistuses üles kasvanud, üks imikuna surnud ning ülejäänud kolm elasid maa peal koos Josefi ja tema abikaasaga, kel polnud keldrielanikest aimugi. Tähelepanuväärne on asja juures ka see, et tegemist oli kortermajaga, kus elas Fritzli üürnikena peale nende pere veel teisigi inimesi. Fritzlile määrati eluaegne vangistus ning arenenud riigi õigussüsteemile omase tähelepanelikkusega ka rahatrahv keldri ehitusloata laiendamise eest. Fritzli kaasmaalasi paranoiliseks muutnud ja ülejäänud maailma sügavalt häirinud juhtumi üle on arutletud mitmeti – on selle näol tegu heaoluühiskonna tüsistustega või on tegemist vaid üksildase episoodiga inimkonna saatuses? Fritzlist kaks aastat varem meedia tähelepanu pälvinud Natascha Kampusi röövimise lugu justkui tahaks austerlastele kinnitada, et moraal selles võrdlemisi väikeses riigis on silmakirjalik – veel üks noor naine, kelle olulisemad kujunemisaastad möödusid teda keldris vangis hoidnud psühhopaadi valvsa pilgu all. Tõendeid „korralike” inimeste kahepalgelisusest võiks juurde lisada Seidli keldridokumentaali põhjal. Heaoluühiskond oma näilisesse turvalisusesse uinutavas ettevaatlikkuses võib inimveidrusi silma eest peita, kuid ei kaota neid ära.

Fritzli ja Kampuschi juhtumeid „Keldris” aga ei aruta ja peale ajaliselt lähedase temaatilise seose ei näigi teadvustavat. Põrutavad kaadrid austerlaste natuuri varjupoolest (kuidas küll sai Seidl need inimesed nõusse niimoodi rääkima?) on esitatud misantroopliku neutraalsusega ning hinnangutevabalt – miski, mida võib dokumentalisti puhul eriti kõrgelt hinnata. Kui aga vaadata Seidli varaseimaid töid, siis mängufilmides on mõttekäigud terasemad olnud: nii viimastes „Paradiisi” triloogia filmides („Armastus”, „Usk”, „Lootus”, 2012) kui ka tema eelnevas austerlaste elu kujutavas „Hundstages” (2001) esineb läbitunnetatust, mida „Keldrist” enam ei leia. Tundub, et nõnda andeka filmikunstniku puhul on eriliseks pettumuseks, et tõeliselt põnev materjal on kokku pandud videolõikude jadaks, kus suur plaan jääb saavutamata. Mängitud on meelsamini stilistika ja vaataja ehmatamisega, positsioneerudes ülejäänud filmograafia taustal vaat et isegi odava populaarsuse piirimaile. Kokkuvõtvalt on „Keldris” hea musta huumoriga ja vaatemänguline film, ent jättes oma analüütilise haripunkti saavutamata, ilmselt mitte lavastaja paremikku kuuluv linateos.