Oktoobri lõpus jõudis eesti lugejateni ligi 500 lehekülge eksootikat. Orientalisti Märt Läänemetsa tõlgitud hiina kaasaegse kirjanduse ilmselt tuntuima autori Mo Yani romaan „Punane sorgo” pälvis tähelepanu ka kirjandusaasta kokkuvõtetes(1). Miks „Punane sorgo” seda väärib?

Mo Yan
„Punane sorgo”
Tõlkinud Märt Läänemets
Koolibri, 2014
488 lk

Alustuseks peidab Yo Mani „Punane sorgo” eneses tugevat emotsionaalset laengut. Tegemist on sõjateemalise teosega, milles kirjeldatakse karmi naturalismiga põletavat kirge, vägivalda ja sõjapidamist. Inimesi nülitakse elusalt, naisi vägistatakse nende endi laste silme all, surmavaid peahoope jagatakse kättejuhtuvate vahenditega: „Üks pillimees tõstis oma pasuna ja virutas sellega täiest jõust vastu pead. Pasuna kumer serv tungis nii sügavale mehe pähe, et jäi sinna kinni ja tuli sealt jõuga välja sikutada… Pasuna löödud peahaavast voolas välja punast ja valget ollust.” (lk 65) Kohati on õhk laiali paiskuvatest granaadikildudest ja püssikuulidest lausa ähvardavalt metalne ning jalge all lirtsub pidevalt pruunistuv ning imalmagusat soojust eritav värske inimveri: „Viiekaosemees tõstis hooga oma päikese käes särava ilusa Jaapani mõõga ja lõi väikest kasvu Kaheksanda väliarmee mehe pea ühe ropsuga õlgadelt. Pea lendas nagu must müts üle inimeste peade läbi õhu, pritsides oma kümmekonnal inimesel näo veriseks.” (lk 336)

Sõda on „Punases sorgos” totaalne, kustutades tsiviil- ja sõjaväelist elu eraldava piiri. Toimub verine ellujäämisvõitlus rahvuste, ideoloogiate, grupeeringute ja klannide vahel, tihti on osalejateks lihtsad inimesed, kes muidu sooviksid ehk ajada sorgoviina, pidada pulmi ja matuseid ning hoolitseda muulade ja eeslite eest. Kui sõda pidavad mehed on hukkunud ja haavatud, paneb autor suhteliselt sarnaste reeglite alusel sõdima ka lapsed ja koerad, esialgu omavahel ja seejärel ka üksteise vastu. Teistpidi pole sõda „Punases sorgos” aga kaugeltki nii ratsionaalne, kalkuleeritud ja eesmärgipärane kui näiteks Leo Kunnase tulevikku projitseeritud „Gort Ashryni” triloogias (2008–2010), samuti ei sarnane see ei Remarque’i ega Hemingway’ kujutatud sõjaga, mis oli lost generation’i esindajate jaoks destruktiivne, valus ning oma olemuselt täiesti mõistetamatu ja võõristust tekitav. Ei, „Punase sorgo” sõda haarab küll kõiki ja kõike, tekitab meeletult valu ja pisaraid, kuid kuulub siiski orgaaniliselt elu pärisosa juurde.

Ehk just elu pärisosas ja orgaanikas ongi vägivalla mõistmise üks võti: ühelt poolt on selge, et tuleb nõustuda Mart Tšernjukiga(2), kelle arvates osutab Mo Yan teosega sõja jubedusele ja mõttetusele. Asetub ju „Punane sorgo” üsna sujuvalt samasse ritta eespool mainitud Hemingway’ ja Remarque’iga, teeb seda aga ühe olulise erinevusega: taoismist tõukunud hiina arusaam usub pimeduse avaldumist valguse kaudu, negatiivsuse ilmnemist läbi positiivse ning ühe pooluse „vastasus” on selles mõttes viljatu tegevus, et elust ei ole võimalik üht poolt välja lõigata. Ühe osa eemaldamisel kaoksid ka teise raamid ja seeläbi ka teine osa ise. Seega käib vägivaldki elu juurde ja sisaldub selles. Säärast vastandite võrdluse ning samas ka koos eksisteerimise stilistikat lubab autor tagasihoidlikus koguses ka vahetus sõnastuses, näiteks: „Vanaema vaatas punast sorgot ja tema kustuvates silmades paistsid sorgotaimed väga kaunid ja kummalised. Nad ägasid ja väänlesid, hüüdsid ja põimusid ümber tema. Ühel hetkel olid need nagu kurivaimud, järgmisel nagu kallid sugulased.” (lk 94) Või: „Ta tundis peas vaheldumas siledate munakivide jahedust ja pipraterade tulisust.” (lk 55)

Kõik eelnev ei tähenda kindlasti, nagu teos oleks moraalselt tühi või vägivalda õigustav. Vastasmõju vägivallale on olemas ja selle võiks leida paigavaimust, genius loci’st. Ida-Hiina subtroopilise Shandongi provintsi looduse ja seal laiuvate sorgoväljade aistinguliste kirjelduste kaudu on Mo Yan loonud kujundi, mille juured asuvad sügaval Hiina tsivilisatsioonis ja traditsioonides. Veripunane lõputu kõrrepõld on osalt animistlik („Sorgo, mis oli kolme päevaga terve lülijagu pikemaks kasvanud, naeris tema üle.” (lk 89)), osalt aga ka uusplatonistlik kujund. Galopeerivaid sõjasündmusi esialgu vaid ükskõikse kohaloluga tunnistav sorgo muutub Mo Yani loodud universumis järjest universaalsemaks – kuskil peab (pea)tegelaste kangelaslik elujõud siiski peituma. Paljuski masinlikult ja karikatuurselt tegelevad nad ellujäämise ning oma au päästmisega, sisemonolooge ning psühholoogilisi pingeid meile ei avata, ent hiina kultuuriruumis ongi tähtsamal kohal kollektiivsus ning üldine vaimsus. See vaimsus ei avaldu otseselt ideoloogiates ning veel vähem riigivõimus, küll aga sõditakse perekonna, suguseltsi ja piirkondliku järjepidevuse eest.

Lõputu, ühtne ja jagamatu sorgoväli pakub lugejale vaimset, teose tegelastele tihti ka reaalset pelgupaika ning aitab neil säilitada usku maailma kestvusesse. Mida seikluslikum, tormakam ja muutlikum on „Punase sorgo” sündmustik, seda majesteetlikuma ning stabiilsemana mõjub seda ümbritsev keskkond. Inimesed küll surevad ja verd voolab pidevalt, aga ellujääjad ei heitu. Põlengu ja kaose keskel on tabamatu loomusega sorgopõld nagu Plotinose hen, mis oma piiritlematusega asub ühest otsast veidi teispool inimeste maailma, ent kust nagu siiski „voolaks” pidevalt siia „päris” ellu uut energiat ja jätkuvust. See on protsess, mis ei katke kunagi, sest säärane on kord juba maailma loomus ja „taeva tahtmine”. Võib väita, et just punase kõrrepõllu kaudu muutub karmist naturalismist ja raputavatest seiklustest täidetud romaan tervikuna poeetiliseks ja sügavaks.

Vägivalla kujutamise küsimuses kerkib hiina kirjaniku puhul esile ka teose ja selle autori poliitiline ja ühiskondlik taust: Hiinas ka võimude lubatud ja legaalne autor Mo Yan avalikult Hiina Rahvavabariiki kritiseerida ei soovi, oma sõnavabaduse eest võitlevate ja vangistatud kolleegide vabastamist ei nõua. Tema Nobeli auhinna võitmise järel 2012. aastal märkisid mitmed kriitikud, et säärast autorit premeerides antakse vaikiv heakskiit kõigele, mis on toimunud näiteks Tiibetis, kus mauistlik Hiina Rahvavabariik on hävitanud kultuuripärandit ning inimesi vangistanud, piinanud ja tapnud.

Samas ei ole lugu Mo Yani puhul kindlasti nii üheselt mõistetav, teda ei saa lugeda propagandistiks ning ehk ongi paljudele lääne lugejatele tema isik vastuvõetav just seetõttu, et hiina sotsialistliku realismi kaanonist eemaldunud „Punane sorgo” avab ennast lugedes just apoliitilises võtmes. Küsimusele, kas apoliitiliseks jäämine tähendab arukust ja tasakaalukust või hoopis argust ja selgrootust, peab aga vastuse leidma ilmselt igaüks ise. „Punane sorgo” võib vastuseni siiski juhatada, tehes sealjuures kõige muu kõrval tuttavamaks ka hiina folkloori ning selgemaks eeldused, mis viisid suurriigis 1945. aasta kodusõja puhkemise ning kommunistide võimuni. Kellele aga need teemad huvi ei paku, leiavad raamatust ühe perekonna visa võitluse oma eluõnne ja au eest ka rasketel aegadel ning surematu soovi kindlustada seda kõike ka oma lastele.