2015. aasta Oscarid on kogu maailma silme ees juba täna, 22. veebruaril. Ilmutus, et suurem osa USA filmitööstusest koosneb vanadest valgetest meestest, kes on nii rassistid kui ka naistevihkajad, on sellel aastal põhjustanud palju vastuolusid. Otse loomulikult me juba teame seda kõike; ja vihastades selle peale, et Oscarid ei tunnusta vähemusrahvusest filmitegijaid, võime sama hästi olla maruvihased selle pärast, et me ei saa tarretist lakke naelutada.

Nagu juba varem öeldud: me teame, et nomineeritud filmid ei ole kunagi kinomaailma tõeline tipptase. Ent inimestele (st hääletajatele), kes veedavad oma päevi töötades „Robotkoaala” või „Delfiiniapokalüpsise” kallal (ärge naerge, ma võin kihla vedada, et sellised filmid linastuvad juba mõne aasta pärast TV6s), on need filmid midagi sellist, mis tekitavad neis hea tunde nii iseenda kui ka filmitööstuse pärast, mille eest nad – pigem rohkem kui vähem – roppu moodi raha teenivad.

Ja taaskord võime ekraani peale karjuda, heita nalja kõikide juba tuttavate näolõikuste üle ning püüda otsustada, millised kõned on naljakad ja millised kannikaidpigistavalt piinlikud (tavaliselt on see 2:1 kannikaidpigistavate kasuks).

Kui aga tahame toetada neid filmitegijaid, kes ei saa Oscartiel võimalustki, tuleb meil oma jalgadega hääletada ja käia kinodes vaatamas neid filme, mille on teinud hiilgavad naissoost ja vähemusrahvustest filmitegijad. Ja kui neid ei näidata, tuleb meil seda oma kohalike kinode käest nõuda. Seni aga võime siin istuda ja Oscarite kulul nalja teha.

Selleaastased pretendendid (ja, väikese vahepõikena: see on skandaalne, et „Foxcatcher” ei ole nomineeritud parima filmi auhinnale):

„Ameerika snaiper”

Režissöör: Clint Eastwood

Või „Ameerika, Fuck Yeah!: Film”. Oma tajutava marurahvusluse tõttu vastuolumülkasse sattuv linateos jätab suhu siiski vähem halva maigu kui Michael Bay järjekindlad oodid militaarsusele, pealegi on lavastus ja näitlejatöö siin küllaltki tasemel. Lõppkokkuvõttes jagab see Akadeemias arvamused pooleks ja – hoolimata sellest, et Eastwood on alati populaarne valik – suure tõenäosusega ei lahkuta parima filmi Oscariga.

„Lindmees või (võhiklikkuse ootamatu voorus)”

Režissöör: Alejandro G. Iñárritu

Mingis mõttes on see ideaalne valik – film heidab nalja Hollywoodi tavade ja nõuete üle (näidates sellega, et Hollywoodis on huumorisoon täiesti olemas) ja – väikese lisaboonusena – teatab, et kõik kriitikud on täielikud tropid. Siiski, iga huumorisoonega hollywoodlase kohta leidub üks, kelle nahk on nii õhuke, et sa võid tema siseelundeid näha. Nemad ei lase sel filmil ilmselt parima filmi Oscarit võita, kuid Michael Keatonil on päris hea võimalus saada parima meesnäitleja Oscar…

„Poisipõli”

Režissöör: Richard Linklater

Kõik on justkui arust ära ja räägivad, kui originaalne ja julge see film on (kas keegi on näinud Michael Winterbottomi „Argipäeva”? Mitte keegi?). Lausa märkimisväärne, et kaks ja pool tundi kestev film suureks saamisest on inimesi niimoodi erutanud. Kindlasti on selles loos mingisugune universaalsus, näitlejatöö on suurepärane ning Linklater on kogukonnas armastatud, sest suudab võluda nii kassahittide kui ka kunstiliste filmide austajaid. Kuna sellel filmil on juba kuhjaga auhindu kotis, tuleb teda pidada üheks favoriidiks.

„Grand Budapest Hotel”

Režissöör: Wes Anderson

Andersoni esteetika on alati inimestes erimeelsusi tekitanud. Ühed armastavad tema teatraalset äärmuslikkust, teised põlgavad tema kommikarbi-maailmu. Kuigi kuulun kindlalt esimesse punti – ja „GBH” (nagu kõik lahedad noored seda kutsuvad) on üks mu läinud aasta lemmikfilmidest–, ei ole Andersonil ilmselt siiski piisavalt trumpe, et lõpuni minna.

„Imiteerimismäng”

Režissöör: Morten Tyldum

Bendirk Slaptibach. Tähendab, Benefrid Cumbersnole. Hoopis Benjamin Cootersnitch. Okei, see kutt, kes mängib Sherlockit, on lepinguliselt kohustatud mängima vähemalt ühes Oscarile nomineeritud filmis. Tema esitus matemaatik Alan Turingi rollis on suurepärane, kuid filmis on tehtud saatuslik viga – on lausa hulljulge vihjata, et inglastel oli ameeriklaste abitagi oluline roll teise maailmasõja võitmisel (ja kui sa arvad, et ma olen julm, siis soovitan sul vaadata filmi „U-571” näitena Hollywoodi teise maailmasõja revisionismist). Pole mingit võidulootust.

„Selma”

Režissöör: Ava DuVernay

Tuntud ka kui film, mis põhjustas palju kära. Täie aususe juures on „Selma” – mis jälgib 1965. aasta Selmast Montgomerysse viinud hääletusõiguste marsse USAs – võimas film, kuid jätab kohati telefilmi mulje. See ei ole kõige tugevam kandidaat nimekirjas (kui jätta kõrvale probleemid vähemuste esindatusega nii Akadeemias kui ka filmitööstuses). Kõikide hääletajate peas toimuv arutluskäik on ilmselt selline: „Noh, me hääletasime eelmisel aastal „12 aastat orjana” poolt, südametunnistus on nüüd natuke aega vagusi”, nii et see film jääb lõpuks kaotajaks.

„Kõiksuse teooria”

Režissöör: James Marsh

See on tõepoolest üks nendest televisiooni jaoks tehtud filmidest, ainult et suurema eelarve ja kuulsate näitlejatega. Kannatab selliste filmide puhul tavaliseks saanud esituse tõttu (laseme kahel tegelasel teineteisele vestluse käigus elementaarosakeste füüsikat seletada, mis MITTE MINGIL JUHUL ei jäta muljet, et sa seletad seda publikule) ja selle tõttu, et üritab mingil piinarikkal moel draamat välja väänata. Stephen ja Jane Hawkingi lugu on väga julge ja nii Eddie Redmayne kui ka Felicity Jones on oivalised, kuid see film saab pigem näitlejatöö auhinnad kui suure noosi.

„Whiplash”

Režissöör: Damien Chazelle

Selleaastane „väike film” on suurepärane teos täis kirge ja energiat. Kuid kõik annavad parima meeskõrvalosa auhinna J. K. Simmonsile ja mõtlevad, et „Whiplash” peaks juba nominatsiooni eest tänulik olema. Ärge muretsege selle pärast, kas „Whiplash” saab Oscari või mitte. Minge seda lihtsalt vaatama. See on suurepärane.

Ongi selleks aastaks kõik. Aasta, kui kõik tahavad, et Akadeemia muutuks ja oleks mitmekülgsem. Kahjuks arvan ma, et enne uisutab kurat tööle, kui midagi sellist päriselt juhtub.

Ja niikuinii on teada, miks eestlased tegelikult täna Oscareid vaatavad. Kui „Mandariinid” ei võida parima võõrkeelse filmi Oscarit, siis hakkame me mässama. On mul õigus?