25. veebruaril toimus Tartus Vilde tervisekohvikus Prima Vista kirjandusõhtu kirjanik Kätlin Kaldmaaga, kelle viimane raamat, novellikogu „Väike terav nuga”, oli 2014. aasta kultuurkapitali proosaauhinna nominent ning valiti ka 25 kauneima Eesti raamatu hulka. Allpool on ära toodud osa sellest vestlusest, ent mõned väärt mõtted Islandi kalameheelust ning kudumisest kui keskendumise soodustajast jäävad teadmiseks vaid neile, kes isiklikult kohal viibisid.

„Väike terav nuga” sisaldab enamjaolt juba ilmunud novelle ja minule tundus lugedes, et need on üsna eripalgelised. Kas sa ise oskad öelda midagi selle kogu terviku või terviklikkuse kohta? Kuidas see kombinatsioon tekkis?

Eks ta niimoodi poolkogemata tekkis. Ma ei oska siiamaani veel kirjutada sellist novellikogu, mis oleks ühe kontseptsiooni järgi üles ehitatud, ja ma kujutan ette, et seda oleks ka suhteliselt igav lugeda. Miks ma siis üldse kirjutan novelle – see oleks juba romaan. Kogu on suhteliselt pika aja jooksul valminud. Ma arvan, et kõige vanem on „Ailille” algus, mis on 2006. aastast, ja ehkki oli täpselt teada, kuidas see lõpeb, ei saanud ma seda lõpetada. Sest tuli Mehis Heinsaar. Ja ma pidin Mehisega läbirääkimisi pidama, kas ma võin selle novelli ära lõpetada. Sest muidu ütlevad kõik, et ma ahvin Mehist, kui ma kirjutan sellise novelli, kus sünnib tiibadega laps. Sain loa ja lõpetasin ära. See on muidugi nali, aga ma arutasin temaga seda probleemi küll.

Novellid ongi teistmoodi. Nad tulevad teistmoodi ja ma kirjutan neid teistmoodi ja nii nad ju ongi erinevad. Aga siin on võib-olla ühendav lüli, kui arvata välja ehk „Professor Veidemanni tähetund”, et need räägivad naise elust siin või seal või ükskõik kus. Ja asjadest, mis tulevad ette just naisterahva elus. Näiteks ei tule mul meelde ühtegi eesti meeskirjaniku kirjutatud abordilugu. Ma ei tea, kas nad tsölibaadist on kirjutanud. Igatahes Peeter Sauter ütles mulle, et Kätlin, see on tervisele kahjulik (naerab)!

Võib-olla nad on kirjutanud tahtmatust tsölibaadist.

No siis see ei ole tsölibaat, tsölibaat käib siiski koos otsusega. Kui kolm aastat pole jopanud, siis see pole tsölibaat. Võib-olla peaks pingutama natuke rohkem (naerab)!
Aga neid naiseksolemise teemasid on siin mitme nurga alt, ka lapsepõlvest – seda kasvamist ja arenemist.

Aga kas need naiseksolemise teemad on lihtsalt ise tulnud või on seal natuke ka mingit programmilisust? Kas sa tahadki tuua eesti proosasse teadlikult rohkem naiselikku elementi?

No ma olen olnud naine juba 40+ aastat. Ma olen näinud elu väga mitme külje pealt – suure inimesena, väikese inimesena; enda elu ja teiste inimeste elu; nõukogude aja elu ja praeguse aja elu – ja seal on väga palju erinevaid külgi ja tahke, mida tegelikult üldse ei käsitleta. Ja kuna meil on naiste kirjutatud proosat üleüldse niivõrd vähe, siis peaaegu kõik on käsitlemata. Saad kirjutada ükskõik millest ja ikkagi võib juhtuda, et oled esimene inimene, kes sellest kirjutab. Näiteks minu „Uue aja laps” on täiesti konkreetselt juhtunud lugu samast kohast, kust mina pärit olen. See on kirjutatud ühe väikese tüdruku mälestuseks, kes mõni aasta tagasi seal metsa ära eksis ja surnuks külmus. Ma lihtsalt tahtsin sellele lapsele anda… teistsuguse olemise või lohutada iseenda sees seda õudust, et sa oled väike, 7–8-aastane laps ja sa käid ringi ja ei leia teed metsast välja, inimesed otsivad sind ja ei leia… See on meie elu reaalsus, millest ei räägita eriti. Muidugi, õnneks ei ole selliseid juhtumeid palju, aga neid poolenisti hooletusse jäetud lapsi on tegelikult rohkem, kui me teada tahame.

„Väikesest teravast noast” hakkaski mulle kuidagi silma see, et mitu lugu viitavad lapsepõlvele maal. Ma ei tea, miks see üllatusena tuli, aga sa oled mulle alati linnainimese mulje jätnud!

Ma elasin esimesed 18 aastat maal, Tartusse tulin elama päev pärast 18-aastaseks saamist. Aga minu sees elab ikka see maalaps. Kui ma näen, et kevadkülv jääb hiljaks või vili pole koristatud, siis ta kohe ärkab (naerab)! Ma olen küll elanud väga pikalt Tallinnas, aga see maainimene minu sees on kogu aeg alles. Näiteks mina ei saaks kirjutada lapsepõlvest Mustamäel! Sest ma ei ole Mustamäel kunagi elanud ja mul ei ole aimustki, mis elu on näiteks kusagil linnalasteaias olnud. Kui ma kuulen teiste lugusid, siis ma lausa hämmastun. Ma ei suudaks sellist asja välja mõelda. Üks asi on täiesti välja mõeldud keskkond nagu mu raamatu esimeses loos „Lugu Einhver Ekkineinsdottiri häälest” – selle asupaik on kusagil Islandil, see on mingi koht, mida ma endale väga täpselt ette kujutan. Aga teine variant on, et ma võtan näiteks mingi maakeskkonna, mida ma suudan endale samuti väga hästi ette kujutada. Või siis ülikooli loengukeskkonna, nagu Veidemanni-jutus. Mingisugune pidepunkt peab olema, kust fantaasia ja väljamõeldis liikuma hakkavad. Mul on tunne, et keskpunkt võiks olla koht või keskkond, mida sa hästi tunned. Kui inimesed mõtlevad välja uusi maailmu näiteks fantaasia- või ulmeraamatute jaoks, siis nad peavad ka selle maailma enne väga täpselt valmis mõtlema.

Sa oled maininud juba mitu korda lugu „Professor Veidemanni tähetund” ja ühtlasi Mehis Heinsaart. Võimalik heinsaarelikkus tuli jutuks seoses „Ailillega”, aga minule tundus just Veidemanni-lugu heinsaarelikuna. Näiteks lause „Selle sama sügise oktoobri alguses haaras professor Veidemanni kummaline rahutus”. Minu jaoks on see täpselt Mehis Heinsaare lause! Aga võib-olla on see mingi Tartu-kiiks, et Heinsaarel oleks justkui mingite lausete monopol. See meenutab mulle näiteks Heinsaare lugu „Endel Lippmaa lahkumine”. Sinu lood on ka umbes samast ajast. On seal mingi kokkupuutepunkt?

Veidemann vähemalt ilmus varem vist. Aga ma olen sünnist saati maagiline realist, nii et selles mõttes ei ole kokkupuutepunkti. Lugu sündis muide Paabeli Raamatukogul, see oli üks neist aastatest, mil ettekandeid pidasid ainult mehed, ja ma istusin ja kuulasin neid ning siis jõudis järg Veidemannini – ta oli umbes viies või kuues – ja ta oli esimene inimene, kes rääkis mõistlikku juttu! Ja ma mõtlesin, et no vaata, missugune mees! Kui tal on tarvis rääkida asjast, siis ta läheb ja räägib asjast! Ja siis tulid mulle iseenesest need gorillamaskides tüdrukud ette. Ja pärast seda, kui lugu oli juba ilmunud, saatis Mari Peegel mulle lingi geriljatüdrukutest, ma ei teadnud neist enne midagi. Neist, kes käivad päriselt gorillamaskidega ja nõuavad naistele võrdseid õigusi, palka, esindatust kunstimaailmas ja kõike muud.

Väga hea, et tulid jutuks need gorilla-gerilja-tüdrukud! Selle raamatu puhul ei saa ju mööda kujundusest ja see on hea näide. Nimelt hakkavad siin teksti kõrvale siginema markeeritud gorillamaskid, alguses paar tükki ja edasi kerides rohkem ja lõpuks juba päris palju. Ja samal printsiibil on kujundatud teisigi lugusid, teksti graafiline esitus näiteks muutub loo jooksul või kujundus krutib pinget kaasa või intensiivistub. Ka romaanis „Islandil ei ole liblikaid” on teksti küljendusega niimoodi mängitud ja neil raamatutel on sama kujundaja. Kust selline mõte tuli ja kas see on näiteks illustratsioonide analoog?

Angelika (Schneider – toim.) on võrratu raamatukujundaja ja -küljendaja, tal on väga head mõtted. Aga neid ei saa tihti teoks teha, sest kirjastajad on üsna konservatiivsed ja tahavad mõnikord raha kokku hoida… Meil klapib Angelikaga omavahel väga hästi ja kuna ma olen ise mitu aastat kirjastajana töötanud, siis ma ka tean, millest räägitakse. Siin on mõtted ühelt ja mõtted teiselt ja tema teeb need teoks. Lõpuks me istume ühe terve päeva küljendatud käsikirja kõrval ja vaatame üle, et kõik oleks nii, nagu me tahame. Nii need tulevadki, koostöös. Angelika ise arvas, et see oli tema eelmisel aastal tehtud raamatutest kõige paremini õnnestunud, ja ma olen kohe täitsa päri!

Aga kui nüüd tulla korra sinu kulka nominatsiooni juurde, siis ma tuvastasin kiire internetiotsinguga, et kõik proosanominendid (lisaks Kaldmaale veel Maarja Kangro, Jan Kaus, Mudlum, Urmas Vadi ja Mait Vaik – toim.) on sündinud ajavahemikus umbes 1967–77. Luulenominatsioonide kategoorias on vanused märksa erinevamad – seal on esindatud näiteks Toomas Raudam ja Eda Ahi, kellel on rohkem kui 40-aastane vanusevahe. Huvitav, kuidas see proosa on niimoodi sattunud, kas see on puhtalt juhus või on see proosa jaoks hea vanus?

Proosa puhul on meil tegelikult üldse huvitav seis Eestis. 70ndate põlvkond hakkas proosat kirjutama suhteliselt hilja, kuna meie jäime nende aegade vahele kõige kõvemini kinni, sest sisuliselt me alustasime sel ajal oma elu. Tühja koha pealt. Mis tähendab seda, et liiga palju mahvi läks elu peale ja liiga vähe kirjutamisele. Nii et see põlvkond ongi suhteliselt hilja kirjutama hakanud, eriti naisterahvad, ja ma arvan, et see on kuidagi sellega seotud – hoog tuleb sisse vaikselt.

Et on hästi küpsenud?

On ilmselt hästi küpsenud jah!

Seevastu on väga eeskujulik proosanominentide sooline tasakaal: 3/3! Ja mulle isiklikult tundub, et see ei ole „kvoodiga saadud”, vaid kõik on tõesti tugevad raamatud. Aga ühtegi naist ei ole esindatud näiteks esseistika kategoorias, nagu juhtis Facebookis tähelepanu üks nominentidest ja võib-olla eesti kõige maskuliinsem literaat Mihkel Kunnus. Kunnus küsis Facebookis, miks see küll nii on. Ma jäin ka mõtlema, et miks… Kas sul on mingeid mõtteid?

Ma pean tunnistama, et ma ei ole eriti kursis viimasel aastal ilmunud esseistikaga. Ma ei oska öelda. Ma ei tea, kas üldse ilmus midagi.

Ma tegelikult arvan, et ei ilmunudki, et naised tõesti ei kirjutagi, või ei avaldagi.

Naised kirjutavad palju vähem. Proosat ja esseistikat mõlemat, ega see lihtne ei ole.

Miks ometi?

Meil on lapsed, suvekodu, aiamaa… mehed, auto, töö (naerab). See on ühiskondlik paratamatus, mis ei ole veel järele jõudnud. Kui vaadata näiteks kulka stipendiumide jagamist, siis naisi on seal palju vähem. Ja kui vaadata protsentuaalselt, kui palju meestaotlejaid saab seda stipendiumi ja kui palju naisi, siis mehed saavad alati rohkem. Naised on ka seal suhteliselt alaesindatud, kuigi neid on niigi vähem juba arvuliselt. Ja viimasel jagamisel oli see esindatus eriti madal.

Üks sinu töö on ka tõlkimine.

Mida rohkem ma kirjutan proosat, seda vähem ma tõlgin.

Aga seni oled sa tõlkinud päris palju ja üsna erinevatest keeltest. Inglise, soome, hispaania… Kas midagi veel?

Natukene olen tõlkinud vene keelest ka. Ja isegi midagi saksa keelest, aga see on väga marginaalne.

Tõlkimise kohta on muidugi raske midagi küsida, sest tõlkimine on ju „kirjarahva leib” nii või teisiti, ilma selleta peaaegu ei saagi. Aga sa ise mainisid kirjas mulle sellist probleemiasetust nagu tõlkija kui autor, millest on Eestis vähe räägitud. Mida sa sellega silmas pidasid?

Ma pidasin silmas sellist olukorda, kui inimene kirjutab mitmes keeles ja peab iseennast tõlkima, mis on üks kõige skisofreenilisemaid nähtusi üldse. Näiteks minu viimasest luulekogust oli umbes 75% kirjutatud inglise keeles ja ma pidin selle eesti keelde tõlkima ja see oli… suhteliselt… nõme töö (naerab). Aga see tuli ära teha. Ja kõike ma ei osanudki, ei saanudki tõlkida, neid konkreetseid tekste, mis olid kirjutatud inglise keele vahendeid arvestades. Neid ei saa tõlkida, sest siis tuleb sealt välja mingi lohe eesti keeles.

Kust see inglise keeles kirjutamine tuleb? Kas see annab märku sellest, et sa oled viibinud mõnda aega vähemalt vaimus ingliskeelses kultuuriruumis?

Ma elan inglise keeles iga jumala päev, juba mu töö on inglise keeles. Ma loen raamatuid inglise keeles rohkem, kui ma loen eesti keeles. Eesti keeles loen ma väga väikse osa raamatutest – eesti kirjandust ja võib-olla mingeid vanu tõlkeid. Aga uuemate tõlgete ilmumise ajaks olen ma tavaliselt raamatud juba inglise keeles läbi lugenud. Ka Soome keeles loen palju, sest lihtsalt neis keeltes on nii palju lugeda. Islandi keelt ei oska ma piisavalt, et selles lugeda. Ma ei saa lugeda eesti keeles kreeka kirjandust, islandi, ungari, bulgaaria kirjandust… Ma pean seda tegema inglise keeles, sest mul ei ole teist vahendit. Ma ei saa ennast lukku panna eesti kirjanduse sisse ja tõlkekirjandus jõuab eesti keelde suhteliselt pika vinnaga. Kui sa oled huvitatud sellest, mis toimub maailmakirjanduses, siis paratamatult pead lugema mõnes teises keeles, ja ma leian, et inglise keel on selleks väga hea keel. Ma armastan seda samamoodi, nagu ma armastan eesti keelt. Eesti keel on muidugi minu esimene keel.

Kas sa teadlikult vaeva ei pea nägema, et eesti keelt selle kõige kõrvalt elava ja nõtkena hoida?

Ei-ei, ei pea. Minu barokiajad on möödas! Tänapäeval ma ei vaja enam nii palju sõnavahtu. Mida edasi, seda rohkem kipun pigem ära lõikama seda.

Kas see ei või olla inglise keele mõju?

Ei, seal on erinevaid kihistusi. Erinevalt eesti keelest on inglise keeles väga palju kihistusi – võta, millist tahad!

Võib-olla ma olen ise sattunud sellist viimase aja proosat lugema, mis jätab napi mulje.

Sa võib-olla loed ameerika kirjandust? Mina loen inglise oma rohkem. Mulle ameerika kirjandus üldiselt väga ei meeldi. Kanadast veel, seal on häid luuletajaid, aga Ameerika… Nad ajavad tänapäeval nii hullusti oma poliitkorrektsust taga, et kõik on võimalik ja miski pole võimalik.

Ja kas seda on ka kirjanduses väga tunda?

Jah. Üks minu lemmikkirjanikest on küll ameerika autor – üks väheseid lemmikmeeskirjanikke, kes mul on – Junot Díaz. Ta on dominikaani-ameerika kirjanik, kes kirjutab ameerika inglise keeles.
(Kaldmaa tütar Hanneleele lisab publikust, et see on küll hispaania slängi täis!)
See on hispaania slängi täis jah! Ja hispaania maailma täis, seetõttu ei ole see poliitkorrektne. Ta kirjutab „teiselt poolt”, selle vaatepunktist, keda siiski ahistatakse maailmas, kus valged arvavad, et nad kedagi ei ahista. Ta kirjutab väga võimsalt ja väga vägevalt. Eriti tema viimane jutu- või novellikogu („This Is How You Lose Her” – toim.). Ma tõlkisin tema esimese raamatu, aga teist ei ole veel jõudnud. Ma soovitaksin noortel kirjanikel teda lugeda! Minu arvates on see selline kirjutamisviis, mis võiks olla 21. sajandi asi. Seal on näiteks multikultuurne pool, seal on selline „üks maailm teise maailma sees” nähtus – hispaaniakeelsete maailm keset ingliskeelset maailma. Ja hispaaniakeelne maailm hakkab praegu ju tegelikult suuremaks kasvama. Ja see kirjutamise viis. Ma ei oska seda kirjeldada, seda peab lugema!

Sinu raamat „Õnn on otsuse küsimus ehk Need asjad, mida üks ema oma tütrele õpetada ei jõudnud” ilmus samal aastal kui su romaan ja jäi võib-olla seetõttu natuke varju. Mulle see igatahes väga meeldis. Juba pealkiri juhatab lugeja ootused niimoodi sisse, et siit võib leida nipet-näpet, mis oma eklektilisuses moodustabki terviku. Siin on näiteks pudrukeetmisretsepte, on väga kasulik kruvide ja naelte seina kinnitamise õpetus, on luulet, on fotosid, on pihtimuslikumaid lõike, on vaade lähiajaloole… Kuidas see kõik kokku tuli? Kas see on mingi ajaperioodi mõtete jäädvustus?

No see on elu jah. See juhtus kuskil Soomes rongis. Ja mul on siin tütar. Ja ta on hästi tore inimene (naerab). Aga tema keskkoolilõpu aegu või umbes nii ma mõtlesin, et ta läheb nüüd kodust ära ja mul jääb talle õpetamata see ja see ja… Ta ei tahtnud mind kogu aeg kuulata, kui ma tahtsin hakata talle jälle õpetussõnu jagama. Ja täitsa arusaadav muidugi! Ja siis ma kirjutasin kõigepealt üles teemad, millest ma peaksin talle rääkima. Esialgu proovisin veel rääkida, aga ei olnud selles väga edukas.
(Hanneleele hõikab publikust, et ta teadis väga hästi, mis kruvid ja naelad on!)
(Naeravad) Ja siis ma lihtsalt hakkasin neid üles kirjutama. Ma kirjutasin samal ajal oma romaani ja romaanikirjutamisega on nii, et kui sul on aega vähem kui kolm tundi, siis sa ei tee mitte midagi. Ja kui mul oli see „vähem aega”, siis ma sain kirjutada mingi teema lahti sellesse raamatusse. Nii nad sinna tulid – mõned sellised asjad, mis on meie jaoks ühiselt olulised ja… Tuli niisugune väikene kompotikene. Minu raamatutest ongi see olnud müüginumbritelt kõige edukam.

Pealkiri „Õnn on otsuse küsimus” tuletas mulle meelde Eestis 1962. aastal välja antud trükist „Meie sõbrad, meie tuttavad”, mis koondab ajaleheintervjuusid erinevate ühiskondlike eeskujudega – kultuuritegelaste, teadlaste, revolutsionääridega –, kellelt küsitakse muu hulgas, mis on õnn. Näiteks sinu kolleeg Juhan Smuul on vastanud sellele nii: „Õnn on töö, kui sa seda armastad, ja naerev seltsimees su kõrval ja õnnelik armastus ja selge, pommideta taevas pea kohal.” Ütle siis sina ka, et hea küll, õnn on otsuse küsimus, protsess, aga mis see konkreetsemalt on? Kas võid Juhan Smuuliga nõustuda?

(Naerab) No see kõik kindlasti on õnn, jah. Mina arvan, et õnn on meeleseisund. Umbes nii, nagu ma vastavas peatükis selle ära selgitan. Ma tean Tallinnas täpselt kohta, kus ma selle otsuse langetasin, ja pärast seda on õnn. Loomulikult on seal väga palju erinevaid elemente ja sa võid mõelda, et enne kui mul ei ole täiuslikku armastust, ei ole ma absoluutselt õnnelik. Või enne kui mul ei ole kahte last, siis ma ei ole õnnelik. Või enne kui mul ei ole maja ja autot ja luuda… Aga kõik see ei mängi mingisugust rolli.