Euroopa föderaliseerumine on tõusude ja mõõnadega kulgenud projekt. Kummati võib keeruline geopoliitiline olukord Euroopa Liidu idapiiril olla projekti uus katalüsaator. Paremäärmuslike jõudude kasvav populaarsus aga pidur.

Ivan Turgenevi proosaluule tekstis „Paratamatus, jõud, vabadus” lükkab raudse ilme ja tardunud pilguga pikk luider eit enda ees teist naist. See teine on vägilaskasvu, Heraklese lihastega, ent pime. Tema omakorda lükkab enda ees väheldast ja kleenukest tüdrukut. Ainult tüdrukul on nägija silmad. Ta tõrgub minemast sinna, kuhu teda suunatakse, ta vehib oma ilusate kätega, ta ei taha kuuletuda, kuid ometi peab ta alistuma ja minema. Selge, et esimene neist naistest on Paratamatus, teine Jõud ja viimane, tüdrukunääps Vabadus.

Paratamatus

Vanamutt nimega Paratamatus suunab enda ees olevat härja tugevusega olendit. Lihtsalt iseenesest omab tema üle võimu, Jõul ei tule mõttessegi küsida või mõtiskleda selle üle, miks miski salapärane oma „kepja kuivetunud käega” teda juhib. Küllap see on nii määratud olema. Paratamatus on midagi kõrgemat, midagi meist väljaspool asuvat. Seda ei saa juhtida, see lihtsalt on ja kulgeb meile mõistmatutel radadel. Paratamatuses on teatav jumalik säde, seda ei saa mõista, kuid see pole tingimata ettemääratud, vaid pigem miski, mis on ettenägematu ja tegutseb meie tahte väliselt. Nassim Nicholas Talebi musta luige (Black Swan) teooria väidab, et maailmaajaloo suurimaid muutusi on võimatu prognoosida või ette näha.(1) Võtame näiteks 2011. aasta araabia kevade. Kõik sai alguse ühest Mohamed Bouazizi nimelisest tuneesia kaupmehest, kes ennast 2010. aasta detsembrikuus protesti märgiks põlema pani. Tuneesia revolutsioon põhjustas ahelreaktsiooni, mille tagajärjel vahetus võim nii Tuneesias kui ka Egiptuses, Liibüas kasvas see koguni kodusõjaks. Või kes oleks osanud arvata, et üks järjekordne protest Kiievis viib sündmusteni, mida seni vanas ja rahulikus Euroopas pea võimatuks peeti. Nii ongi üldine geopoliitiline olukord see Turgenevi Paratamatus, tema vanamutt, kes oma hädise, et mitte öelda nähtamatu käega siiski kõike mõjutab. Kuidas see täpselt kujuneb ja milliseid seaduseid järgib (kui üldse), on võimatu öelda, sest otsustava liblika tiivalöögi võib anda igaüks, ka Mohamed Bouazizi nimeline kaupleja Tuneesia turul. Palju on võrreldud praegust aega 1930ndate lõpuga. Ehk siis justkui viimased rahuaastad. Riigiteadlase Raul Toomla sõnul reaalset sõjaohtu pole, kuna Venemaal puuduvad selleks rahalised vahendid või täpsemini öeldes jäävad need läänele lihtsalt nii suuresti alla. Teisalt võivad nafta langev hind ja lääne sanktsioonid Venemaa nii täbarasse olukorda jätta, et tekib analoogne moment nurka surutud koeraga, kes viimase väljapääsuna ründavaks muutub. Igatahes ei saa muutunud julgeolekuolukorda eitada ja see tõstatab ühe küsimusena ka Euroopa edaspidise tee. Kuhu see Paratamatus meid suunab?

Jõud

Jose Manuel Barroso kirjutas 2012. aastal, et Euroopa peab sammuma vankumatult föderatsiooni suunas, viidates Süürias lahvatanud konfliktile. Kui aga sõda Süürias ajendas rääkima Euroopa föderaliseerumisest, siis kas sama ei peaks kehtima Ukraina konflikti puhul, mille eskaleerumine seab küsimärgi alla Euroopa Liidu edasise eksistentsi. Mihkel Mutt on ühes Euroopa-teemalises artiklis maininud, et sõda või muu katastroof võiks mõjuda protsessile katalüsaatorina ehk seda märgatavalt kiirendada. Ukraina asub Euroopas, seal on sõda ja isegi kui seda de jure ei tunnistata, siis kümned tuhanded põgenikud tõestavad vähemalt humanitaarkatastroofi olemasolu. Välispoliitilist aspekti on ennegi föderatsiooniidee puhul rõhutatud. Kuna Aasia areneb kiiresti ja USA on juba nii või teisiti maailma majanduses number üks, siis peab Euroopal olema üks ja ühine suund ning hääl, et see üldse maailmaareenil kosta oleks. Kui Prantsusmaa, Saksamaa ja Inglismaa ajavad kõik iseseisvat agendat, siis nende väikesed hääled vaibuvad (rääkimata Eestist). Kooris kõlaksid need kaugemale ja kõvemini. ÜRO Julgeolekunõukogus on viis alalist vetoõigusega liiget – Suurbritannia, Prantsusmaa, USA, Venemaa ja Hiina –, seega Euroopat esindab kaks riiki. Rääkimata sellest, et Suurbritannial ja Prantsusmaal on kummalgi omad huvid, annab selline kombinatsioon suurepärase võimaluse ka kolmandal osapoolel neid üksteise vastu mängida. See näide on jällegi seotud Ukrainaga. Kui vaadata 2014. aasta Postimehe ja Delfi pealkirju seoses läbirääkimiste ja konflikti deeskaleerumisega, võib täheldada üht üpris kummalist muutust. Võiks isegi öelda, et tegu on paradigmaatilise nihkega. Kui esialgu pidasid kõnelusi omavahel valdavalt Moskva ja Berliin, siis eelmise aasta lõpupoole võisime näha, et Moskva ei olnud enam huvitatud suhtlemisest Merkeli või Berliiniga, vaid valis Euroopa esindajaks hoopiski Pariisi. Vaatamata Mistrali-tehingu viibimisele võttis Pariis Berliinilt rahusobitaja rolli üle, käidi isegi delegatsiooniga Moskvas asju arutamas. Muutus toimus järsku nagu Orwelli romaanis „1984”, kus keset paraadi asendatakse üks vaenlane teisega, plakatid vahetatakse kiiresti välja, kõlama hakkavad sootuks teised hüüded. Aga keegi peale Winston Smithi ei imestanud, nii nagu ei imesta ka praeguses olukorras keegi, miks Moskva ühtäkki ootamatult Pariisi oma „partneriks” valis. Mutt väidab, et föderaliseerumisprotsess on praegu oma kiirenduse alguses, seega millise föderatsiooni poole Euroopa liigub?

Euroopa föderatsioon saab olla vaid mitmerahvuseline föderatsioon. Ivar Raig arvab, et väikeriikidele oleks kõige parem sümmeetriline duaalföderalism, kus nad on otsustuskogudes (kas või mõnes neist) suurtega võrdselt esindatud ning teatud poliitikasfäärid on kindlalt liidumaa (endise suveräänse rahvusriigi) pädevuses.

Vabadus

Kui Paratamatus on geopoliitiline konjunktuur, Jõudu esindavad Paratamatusest tekkivad koondumised (jõu kasv), siis selle väikese tüdruku rollis, kes peab alluma vaatamata oma tahtele (muuhulgas võib talle ka meeldida suund, kuhu jõud teda viib, ehk ta ei pruugi tingimata vastu panna), on Euroopa föderatsiooni kontekstis praeguse ELi liikmesriigid. Kuivõrd igale jõule on olemas vastasjõud, tekitab üleilmne olukord jõu, mis võiks Euroopa ühendada (eurofiilid), kuid demokraatia huvides peab keegi seisma ka selle eest, et seda ei juhtuks (euroskeptikud). Muti arvates Euroopa föderatsioon ei õnnestu, sest puudub ühisidentiteet: „Euroopa on vana ja selle varjud liiga pikad, et võiksid kaduda pelga kuuekümne aastaga. Ei maksa ülehinnata piiride avanemist, odavlende ja muud säärast, sest need ei puuduta kaugeltki ELi kodanike enamust. Suurem jagu elab oma kodus nagu muiste. Ja kui ameeriklane ütleb uhkusega, et ta on ameeriklane, siis eurooplase ühisidentiteet on sama hästi kui olematu.” Kas Eestigi on föderatsiooniks valmis? Ühelt poolt kummitab meid rahvuspsühholoogilisel tasandil halb kogemus ühe teise liiduga. Teisalt oleme näinud, kuidas näiteks Euroopa stabiilsusmehhanism tõi kaasa võrdlemisi suure pahameeletormi, et miks meie peame teiste võlgasid kinni maksma. Mutt nendib tabavalt, et ühel tingimusel oleks Euroopa föderatsioon kindlalt võimalik: selle elanikud tuleks kõige täiega üles tõsta ja mujal maha panna. Siis jääksid seljataha kõik ajaloolised vastuseisud, umbes nii, nagu tekkisid Ameerika Ühendriigid. Tendents, mis võib Euroopa föderatsiooni ideele takistusena mõjuda, on Euroopas pead tõstvad äärmuslased. Ma ei pea silmas Charlie Hebdo ründajatega sarnast seltskonda, vaid lihtsalt äärmiselt konservatiivsete vaadetega erakondi, nii nagu Suurbritannias on UKIP (UK Independence Party), Kreekas Kuldne Koidik ja meil Eestis Iseseisvuspartei ja paljuski ka EKRE. Õnneks on selliste parteide toetus Eestis küllaltki madal (nt Prantsusmaal mitte). Iseseisvuspartei programmis (2015. aastal ja ka varem) ongi kirjas, et Euroopa Liidust tuleb tingimata välja astuda. Nad peavad ennast patriootideks ja süüdistavad eurofiile riigi mahamüümises või reetmises. Meenub juhtum Thomas Manni „Võlumäest”, kus itaallasest vanahärra Settembrini räägib kahele sakslasele oma vanaisast, kes oli suur Itaalia patrioot ja mässumeelne ning korraldas aina revolutsioone. Sakslased ei saa aru, kuidas saab olla patrioot ja mässumeelne ühes, kuna nad on harjunud seostama isamaalisust kehtiva korra säilitamise püüdega. Ma arvan, et isamaalisus on nii lai mõiste küll, et see ei sea maailmavaatelisi piire. Ilmselt ühel päeval Euroopa föderatsioon tekib, aga millisel kujul ja kuidas, seda on raske öelda (Black Swan). Ja küllap ei ole seegi lõpp-punkt, vaid pelgalt vaheetapp mingi uue korra juurde. Aga miks see peaks üldse tekkima? Jüri Raidla arvab, et see tekib, kuna alternatiivi lihtsalt pole. Ta ütleb: „Föderatsiooni loomine pole kellegi kinnisidee, vaid Euroopa Liidu vastus rasketele majanduslikele aegadele.”(2) 2015. aastal on räägitud seoses föderaliseerumisega ka ühiste relvajõudude loomisest. Justkui topeltgarantii NATO kõrval. Jõud suunab tüdrukut vaikselt, ent sihikindlalt.

Lõpetuseks

Ulrich Beck kirjutab kõrgelt arenenud tsivilisatsioonide liitmisest: „Kõrgelt arenenud tsivilisatsioone saab kokku liita ainult siis, kui seda tegevust täielikult teadvustatakse. Inimesed tuleb mobiliseerida ja seda saab teha juhul, kui on ühine eesmärk, vana asemele tuleb luua uus sotsiaalsus.”(3) Sisuliselt täpselt seesama, miks Mutt arvab, et föderatsioon tekkida ei saa – puudub uus sotsiaalsus. Mida on vaja uue sotsiaalsuse tekitamiseks? Ilmselt eelkõige kommunikatsiooni. Kui varem on efektiivne kommunikatsioon jäänud eelkõige tehnoloogia taha, siis nüüdsete vahendite juures ei tohiks seda probleemi tekkida. Muuseas mainib ka Manni tegelane härra Settembrini: „Et tehnika loodust ikka enam ja enam alistab – ja ühendusteedega, mida tehnika loob: kliima erinevusi võitva maanteedevõrgu ja telegraafi arendamisega –, kõige sellega olevat tehnika kõige usaldusväärsemaks vahendiks rahvaste lähendamises, edendades nende tutvumist üksteisega, rajades nende vahele inimlikku kompromissi, hävitades nende eelarvamusi ning aidates lõpuks nende üldist ühinemist teostada.” Juba ammu enne Manni teatas Victor Hugo 1849. aastal oma visiooni Euroopa ühendriikidest: „Saabub päev, kui Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia, Saksamaa ja kõik teised kontinendi rahvad, minetades oma kuulsusrikka individuaalsuse, sulanduvad täielikult kõrgemasse ühendusse ning moodustavad euroopaliku vendluse.” Pisut liialdades võiks öelda, et küll kord õnnestub luua ka Euroopa föderatsioon (olgu või sadade aastate pärast), siis luuakse suur Aasia föderatsioon, peagi Aafrika föderatsioon. Järgmiseks hakkavad föderatsioonid ühinema, Euroopa Ameerikaga, selle ühendus Aasiaga jne, kuni jõuame välja selleni, mida Fjodor Dostojevski arvates inimkond on alati teha püüdnud – korralduda tingimata üleilmaliselt.