Suuresti tänu kinokunstile – või täpsemalt tänu briti režissööri Steve McQueeni lavastatud ajaloolisele draamale „12 aastat orjana” (2013) – on Eesti raamatupoodidesse jõudnud ühe põneva, omapärase ning valdavalt rängasisulise kirjandusžanri esmatõlge.

Solomon Northup
„12 aastat orjana”
Tänapäev, 2014
311 lk

Raamat ilmus esimest korda 1853. aastal ning sai kohe bestselleriks. Tegemist on peategelase ning autori(1) Solomon Northupi autobiograafilise jutustusega, mis kuulub žanrilt Aafrika-Ameerika ilukirjandustraditsiooni nurgakiviks olevate orjanarratiivide (slave narratives) hulka.

Orjanarratiivid on omaeluloolised tekstid, mis kirjeldavad orjusest põgenenud või end vabaks ostnud inimeste eranditult ränkraskeid kogemusi selle „omapäraseks” kutsutud institutsiooni(2) rüpes ning nende katsumusi teel vabadusse. Jutustuse eesmärgi ja sihtpunkti tõttu on antud tekste siin-seal teoreetilises kirjanduses ka vabaduse narratiivideks (freedom narratives) nimetatud. Žanri kõrgajaks Ameerika Ühendriikides oli kodusõjale (1861–1865) eelnenud periood 19. sajandi teises pooles, mil erinevad pealtnägijate tunnistused orjanduse pahupoolest mängisid olulist rolli abolitsionistliku ehk orjandusvastase liikumise retoorilises masinavärgis. Endiste orjade jutustused paljastasid orjanduse kui julma, vägivaldse ning ebainimliku institutsiooni, mille põhialused ei kõlanud mingil viisil kokku Ühendriikide hümnis kirjeldatud ideaaliga Ameerikast kui vabade ja vaprate inimeste kodumaast (land of the free and the home of the brave). Samuti esitasid need tekstid lõunaosariikidest ning sealsest elust teistsuguse (eelkõige vähem romantiseeritud ja idealiseeritud) pildi kui orjanarratiividega samal ajal levinud istanduseromaanid (plantation novels) – tekstitraditsioon, mis on aluseks Margaret Mitchelli ajalooliselt mitmeti ebatäpsele menukile „Tuulest viidud” (1937). Lisaks Ühendriikidele on orjanarratiive kirjutatud ka teistes piirkondades, kus taolist mittevaba tööjõudu kasutati, sh erinevates Lõuna-Ameerika riikides, Kariibi maades ning Kanadas.

Solomon Northupi lugu võib pidada orjanarratiivide seas(3) mõnevõrra erandlikuks – suure osa kirjeldatud narratiive on kirjutanud autorid, kes olid sündinud lõunaosariikides ja seega juba ilmale tulles seaduse silmis orjad. Northup sündis aga põhjas ning oli seega vaba mees, kes pettuse abil kodukohast rööviti, kaugele lõunasse toimetati ning New Orleansi orjaturul maha müüdi. Taoline kuritegelik praktika, mille käigus vabasid mustanahalisi inimesi orjusesse müümise eesmärgil rööviti, oli kodusõjaeelsetes Ühendriikides levinum, kui tänapäeva lugeja arvata oskaks. Northup oli aga üks väheseid õnnelikke, kellel läks korda taas vabadusse pääseda.

„12 aastat orjana” üheks panuseks loetaksegi eelkõige asjaolu, et see kirjeldab orjandust kui institutsiooni põhjaosariikides üles kasvanud inimese perspektiivist, kes oli enne taolise süsteemse rõhumise ohvriks langemist omandanud vaba ühiskonna väärtushinnangud(4). Northup kirjeldab oma ümbrust justkui etnograafi pilguga, andes jutustuses muu hulgas põhjaliku ülevaate erinevatest põllumajanduspraktikatest, mis on tõenäoliselt ühtviisi huvitavad nii autori kaasaegsele põhjaosariikidest pärit urbaniseerunud lugejale kui ka tänapäevasele kirjandusaustajale, kellel ei pruugi aimugi olla suhkruroo või puuvilla kasvatamis- ning töötlemisprotsessidest – mõlema kohta leiab siit detailseid kirjeldusi.

Taolisest etnograafilisest ülevaatest vast olulisem ja köitvam on ühe mehe jutustus sellest, kuidas ta hetkega kõigest endale olulisest ilma jääb ning temast saab armutu süsteemi ohver, mis kohtleb inimesi sarnaselt kariloomadega. Samuti on terav tema võrdlus vabale inimesele antud valikute ja võimaluste ning orja õigusteta oleku vahel – isegi üheainsa kirja saatmine osutub viimasele paberi ja tindi ning ustava usaldusmehe puudumisel pea võimatuks ettevõtmiseks. Mitmetes valusates stseenides toob see narratiiv lugejani orjanduse kõige vägivaldsemad aspektid. Northup kujutab põllul töötavate orjade olmet ning argipäeva, kus piits lendleb õhus „hommikust õhtuni” (lk 145). Samuti toob autor lugejani kirjeldused seksuaalsest väärkohtlemisest, mis langeb osaks orjastatud naistele, kes peavad sageli taluma nii tiiraste meessoost orjapidajate vägivallatsemist kui ka nende armukadedate kaasade türanniat. Taolised delikaatsemad teemad on toodud lugejani ajastukohasele kirjandusele iseloomulikus looritatud stiilis. Oma iseäralise loo jutustamisel toetub Northup 19. sajandil levinud romantilise ilukirjanduse väljenduslaadile ning tema kujutatud stseenid ei jää nende lopsaka sentimentaalsuse tõttu alla McQueeni filmis nähtutele.

Northupi jutustus on omapärane veel seetõttu, et selles mainitakse nii jõhkralt käitunud kui enda omandiks olevaid inimesi humaanselt kohelnud orjapidajate nimesid – mitmed teised oriautorid kasutasid erinevaid varjunimesid, et kaitsta endiselt orjanduses viibivaid omakseid. Northup toob aga halastamatult päevavalgele kõigi nende inimeste andmed, kes teda ning tema kaaslasi väärkohtlesid (mis tegi lihtsamaks ka tema jutustuses esitatud faktide tõesuse kinnitamise). Mitte kõiki orjapidajaid ei kritiseeri empaatiavõimeline autor sama rängasti – ta märgib tunnustavalt ära ka isandad, kes kohtlesid oma alamaid hästi. Küll aga langeb tema armutu kriitika orjandusele kui süsteemile endale: „See ei ole orjapidaja süü, et ta on julm, see on pigem selle süsteemi süü, milles ta elab. Ta ei saa seista vastu teda ümbritsevatele harjumustele ja sidemete mõjule. Kui talle on juba lapsest peale kõige kaudu, mida ta näeb ja kuuleb, õpetatud, et kepp on orja turja jaoks, siis polegi tal kalduvust täiskasvanueas oma seisukohti muuta” (lk 180). Teiste hulgas võib lugeda taolise retoorilise lükke üheks põhjuseks asjaolu, et publik, kelle südametunnistusele endistest orjadest autorid oma jutustustega rõhuda püüdsid, moodustus valdavalt valgenahalistest lugejatest. Põhjaosariikides oli orjandus küll keelustatud, kuid see ei tähendanud veel, et seal oleksid puudunud rassieelarvamused, mistap võinuks lugejate rassikaaslaste üleliigne demoniseerimine orjandusvastasele võitlusele pigem kahjuks tulla.

Orjanarratiividele iseloomulikult päästetakse Northup oma jutustuse lõpuks orjusest ning tema katsumused näivad nende kaheteistkümne lõunas veedetud aastaga piirduvat. Ometi on suur osa selle endise orja hilisema elu ning ka surmaga seotud asjaoludest teadmata. Pärast orjusest pääsemist avaldas Northup oma raamatu ning sai seeläbi üleöö tuntuks. Mõne aasta jooksul võttis ta osa abolitsionistide korraldatud orjandusvastastest kõneõhtutest, kuid kadus seejärel täielikult avalikkuse silme alt, mistõttu hakkasid ringlema jutud, et ta on taas kord röövitud. Hilisemad uurijad on aga leidnud tõendeid, et Northupi äkilise „kadumise” põhjustas tema aktiivne osalemine orjade päästmiseks tegutsenud salajases võrgustikus, mis on tuntud underground railroad’ina. Taoline salajane vastupanu teda kaksteist aastat kütkeis hoidnud institutsioonile nõudis aga tagasihoidlikumat elustiili, kui avalikkudel kõnekoosolekutel osalemine lubanuks.