Libros ins△nos
„radikaalne teater”
23. märts 2015, kell 01:02

Tere

Mõtlesin siin vahepeal radikaalsusest teatris. Et ma olen küll lugenud radikaalseid romaane ja kuulanud radikaalset muusikat, aga radikaalset teatrit näinud ei ole. Olen olnud küll rabatud, näiteks siis, kui ma umbes 11 aastat tagasi Von Krahlis Mati Undi „Stiili” nägin, kus keset etendust läks peale saksa tekno ja madala kukeharjaga Taavi Eelmaa hakkas agressiivselt tantsima. Tollal ma ei teadnud, et teatris ka niimoodi tehakse. Et nii „teha võib”. Techno oli ju ossidele ja narkaritele, aga teater oli korüfeede ja maestrote pärusmaa, s.t kunst väärikatelt ja endast lugupidavatelt inimestelt väärikatele ja endast lugupidavatele inimestele. Ehk siis inimestele, kes on reaalsusest irdunud ja võtavad end liiga tõsiselt. Me küll vaatasime sõpradega teismelistena korduvalt Kinomajas „Trainspottingut”, „The Acid Houseʼi” ja Moodyssoni „Fucking Åmåli”, aga et teater midagi ligilähedastki võiks pakkuda, seda ma ei osanud oodata. „Stiilist” sai üks mõjuvaimaid põhjuseid, miks ma otsustasin end teatriga siduda. Mitte ainult selle tekno-stseeni pärast mõistagi. Seal oli muidki üllatusi.

Aga radikaalsust on teatris siiski vähe. Selleks peab trupp või lavastaja hull olema ja täielikku retsi panema. Meenub näiteks soome kunstniku Teemu Mäki performance, mida ma pole õnneks näinud, aga mis on kurikuulus, sest ta tappis kassi ja onaneeris vaese surnud looma kohal. Selle teosega käis kaasas ka pikk autoripoolne analüüs ja statement selle kohta, kuidas tapmine ja nauding meie igapäevaelus tihedalt seotud on (mõtle kas või liha söömise peale). No see on tõesti äärmuslik teater, kuigi see polnud tegelikult ju teater. Väike ääremärkus: Teemu Mäki tegi kunagi Von Krahlis siiski ka teatrit, lavastades tüki pealkirjaga „Harmoonia”, mille üks stseen ületas ka siinse uudistekünnise – stseen, kus Eelmaal tõmmati Eesti lipp persest välja. Ma nägin seda päris lähedalt. Peab ütlema, et ei mõjunud radikaalselt. Lihtsalt selline väike vimka. Aga keegi Egon S. kirjutas seepeale Delfisse avaliku kirja, et Von Krahl tuleks kinni panna. (See kiri on ka Krahli raamatus „Žilett”, btw, ainult 12 €, kui Krahli baarist ostad, hei-hei!)

Teatril on see tugevus, et see toob elusad inimesed ühel ajahetkel ühte tuppa kokku. See on ühtlasi ka tema piirang. Kuidas sa hakkad teise inimese ees päriselt retsi panema? Kui tegemist oleks ühekordse performanceʼiga ja sa tahaksid ennast publiku ees põlema panna, karjudes „Savisaar 666!” või midagi, siis veel, aga õhtust õhtusse? Pole väga jätkusuutlik.

Viimasel Baltoscandali teatrifestivalil jagas üks esineja publikule oma verd. See žest või akt ainuüksi pole ka veel radikaalne. Šokk ja õõv ei ole teatris tingimata radikaalsed kvaliteedid.

Mis on minu jaoks radikaalne? ISIS ja sõda Ukrainas. Nemtsovi tapmine. Matšeeted verevaenus hõimuvendade käes. Päris terror päris elus. Teater ei ole elu. Teater on teater, just nii kohmetu ja ettevaatlik, kui üks võhivõõraste inimeste omavaheline pooljuhuslik kohtumine olla saab. Ja selle kohtumise kunstlik, võiks öelda ka ebaloomulik loomus on minu jaoks alati esimene tõke, mis etendust alustades ületada tuleb, enne kui nii-öelda päris asjaga alustada saab. See ei ole iseenesestmõistetav, et muidu ontlik ja normaalne inimene hakkab ühtäkki saalivalguse hämardudes imeliku häälega rääkima, et ta on krahv See või Too 18. sajandist. Ma saan aru, et iga vaataja jaoks see pole probleem, aga minu jaoks on see üleminek reaalsusest papist puudega kirsiaeda vahel üsna valulik. Ma tahan teada, mis põhjustas selle järsu ülemineku käesolevast hetkest tolmuste parukatega 18. sajandisse, peale selle, et lavastaja või peanäitejuht käskis.

See selleks. Teater kui võhivõõraste omavaheline kohtumine on õrn asi. Kui sa pole psühhopaat ega sürrealist, siis vaevalt sa radikaalsuse nimel kedagi pantvangi võtad või publikusse tulistad. See kõik on ikka ja alati mängult. Teeseldakse üheskoos, et krahvil on päriselt krahvi probleemid ja krahv on tõepoolest krahv, mitte kuulus näitleja X, kes muide ka laulab maru hästi ja rääkis eelmises Hello’s oma kirest kalapüügi vastu. Muusikas ja romaanikunstis millegipärast see „ainult mängult” filter puudub. Tegelikult muidugi ei puudu, aga see ei jää niimoodi jalgu nagu teatris. Muusikas ja kirjanduses, aga ka filmis ja tantsus käib see suspension of disbelief või mitteuskumise edasilükkamine justkui iseenesest. Selle peale ei pea mõtlemagi. Samamoodi kujutavas kunstis. See kas mõjub või ei mõju, liigutab või ei liiguta. Ei ole seda teatri võltsuse jebinoid*, kus sa pead näitlejale muudkui andestama tema vead ja toetama teda oma imetlusega, põrnitsedes julgustava pilguga, mis ütleb: „Ja-jaa, ma päriselt ka usun!”

See elav ja hingav inimene su ees ongi teatri ainus radikaalsus. Ja sellest peab aru saama nii autor (näitleja, lavastaja või dramaturg) kui ka publik. Selles on tegelikult tohutu potentsiaal. Üks inimene tuleb su ette ja hakkab lolli mängima. Mõtle, kui piinlik ja kohatu! Aga samas huvitav ju ka. Ootamatu vähemalt. Ta on kimpus kõigi oma piirangutega, oma hääleulatuse ja tämbri, diktsiooni, välimuse, IQ, seksuaalse orientatsiooni ja rahvusega. Nii-öelda ihu ja hingega. Radikaalne saabki olla siis, kui ollakse ihu ja hingega. Teatris kellelgi päriselt pead maha ei võeta, aga kui autor on laval ihu ja hingega, siis ta on haavatav. See loob tingimused intiimsuseks, mida saabki saavutada ainult sellises rituaalses olustikus, milles sünnib teater.

Laval ei pea verd laskma, et olla radikaalne. Ei pea ka paljas olema. See on muide levinud hirm noorte teatritudengite, eriti neidude seas: mis siis, kui ma pean laval paljas olema? Naise keha on ju ühiskonnas märksa rohkem objektistatud kui mehe oma ja satub igal võimalusel kriitika alla. Minu vastus hirmunud tudengile on: ära siis võta paljaks, kui sa ei taha. Keegi sind ju relvaga ei sunni. Või sunnib? Kui sunnib, siis löö teda munadesse (eeldan, et piinaja on meessoost nagu ikka) või lase pipragaasi näkku, jookse minema ja helista politseisse.

See, kuidas mentorid oma õpilastele nagu käpiknukkudele naha alla poevad, on muidugi täiesti omaette teema, millest saaks vabalt kirjutada doktoritöö või paar. Seal põimuvad salapärasel kombel perekonna, sõpruse ja intiimsuhte jõujooned, moodustades ühe õige eriskummalise köidiku.

Teater kui õrn, võlts ja piinlik kunstivorm saab siiski olla ehe samamoodi, nagu inimene saab olla ehe. Teeskluses puudub ehedus, aga kui teater muutub teesklusest mänguks, siis sisenetakse uuele territooriumile, kus on võimalik ka selline asi nagu vahetu suhtlus. Mu kolleeg lavastaja ja näitleja Mart Koldits ütles hiljuti proovis lavastajale: „We hate acting. We love playing.”

Näitlemine võib olla üks kole asi. Aga mängimine on sootuks teine asi. Kellele ei meeldiks mängida? Isegi loomad armastavad mängida. Ka mängu juurde võib käia väike teesklus, aga mitte kunagi ilma kavala sädemeta silmanurgas.

Ehe inimene laval on teatri ainus radikaalsus. Seda kohtab nii harva, sest teatri tolmune parukatuust matab ka kõige säravama isiksuse, teeb tuhmiks ka kõige sädelevama silmapaari. Ometi on see võimalik. Ja nüüd ma peangi oma sõnu sööma – ma olen radikaalset teatrit näinud küll.

Kõige radikaalsem asi, mis teatris juhtuda saab, on see, et inimene võib ühtäkki kohtuda inimesega. Mõtle nüüd korraks selle peale. Mida tähendab kohtumine inimesega? Kui see ei kõla erutavalt ja hirmsalt, siis mis sind üldse huvitab?

Tervitades
Jim

PS. Odd Future „Radicals”

*Jebinoi – seda sõna ma kuulsin kunagi Arvo Kukumäe suust, kui me sõitsime koos mikrobussis ühelt tudengifilmi võttelt koju. See on üks hea sõna.

Libros ins△nos on kirjaniku ja näitleja Jim Ashilevi mailing list, kus ta kirjutab teatrist, kirjandusest ning muust, mis pähe tuleb ja sealt enam ära ei lähe. Kirjutab umbes korra nädalas. Liituda saab siin.