Varjuteatri võtteid ja vahendeid on erinevates lavastustes varemgi kasutatud, kuid „Üle vee” näol on tegu esimese täisvarjuteatrilavastusega Eestis. Kaisa Keizars vestles lavastaja Helen Rekkori ja kaasautori ning etendaja Liisa Tauliga.

Esmakordselt näeme Eestis varjuteatrilavastust. Kust tuli idee?

Helen Rekkor: Idee luua midagi varjuteatri žanris saime tegelikult juba viis aastat tagasi Tartu jõelaeva Jõmmu meeskonnalt. Nad otsisid kedagi, kes lavastaks jõuludeks Tartu raekoja platsile toodavas jõelaevas varjuteatri vahenditega ühe loo. Samal ajal oli minu hea sõber ja kolleeg Liisa Taul tulnud välja ühe perekonnalooga esimese Eesti Vabariigi ajast.

Liisa Taul: Jah, mul oli rõõm olla lühikest aega sõber ühele vanaprouale Raissale, kes oli sündinud 1920ndatel Muhu saarel, kust ta läks noore tüdrukuna tööotsinguile Pärnusse ning sattus ajutiselt hoidma minu titeeas isa. Olin teda paar korda oma kodu lähedal näinud – ta oli hästi kõhn ja sünge näoga ning mul ei tekkinud kordagi tahtmist temaga lähemalt tutvust teha. Kuni päevani, mil Raissa palus isa appi puuriita laduma. Ma läksin kaasa. Õhtul istusin tema väikeses elutoas, kuulates lugusid tema lapsepõlvest Muhus ja hilisemast elust – olin lummatud vana naise sügavast hingest ja tohutult ägedatest perekonnafotodest.

Millest Raissa sulle rääkis?

L.T.: Ta rääkis oma onudest, kes sõitsid kaubalaevadel mööda maailmamerd ning kelle koduskäimised olid Raissale – keda Muhu kombe järgi kutsuti Iisaks – suursündmuseks. Üks onudest, Aleksander, ei pääsenud Teise maailmasõja puhkedes kodumaale tagasi ning elas elu lõpuni eksiilis Inglismaal. Kes kunagi on puutunud kokku Teise maailmasõja väliseestlusega või kallist inimesest kaua lahus olnud, mõistab igatsuse suurust. Mandril olles õnnestus aga Iisal oma onuga pidev kirjavahetus luua. Ja see lugu ongi meie lavastuse algne inspiratsioon. Lisaks tahtsime mõlemad Heleniga uurida veeteemat ja nii õnnestuski need asjad omavahel ühendada.

Kuidas sellest jutustusest lavastus sai?

H.R.: Mängisimegi seda lugu tüdrukust ja end kaugsõidulaevale tööle munsterdanud vanemast vennast sealsamas pooleteise meetrit sügavusel jõelaeva kõhus ja mõned meetrid laial „laval”, ehtsa põleva puupliidi kõrval ning petrooleumlambivalgel. Varjude tekitamiseks oli üks laualamp. Varjuteatriks kasutasime ühte suuremat siidpaberiga kaetud pildiraami.

L.T.: Mul on ka sellest lavastuse esimesest versioonist jõelaevas soojad mälestused ja ilma selleta poleks meil kindlasti tänast lavastust. Tänu tollaste trupikaaslaste Heleni (Rekkor), Kati Ongi ning Mairi Jõgi leiutajavaimule tundus kõik geniaalselt lihtne ja ehe.

Kuidas jõudis teile armsaks saanud lavastus jõelaev Jõmmu kõhust teatrisaali?

H.R.: Elasin aastail 2011–2013 Melbourne’is ja sõbrad-näitlejad küsisid selle aja jooksul meilivestlustes aeg-ajalt, kas ja millal uuesti varjuteatrit mängime. Niisiis osalesime oma ideekavandiga 2014. aasta kuraatoriprogrammis. Vaba Lava kuraatorid Oleg Lojevski ja Madis Kolk soovitasid meid Vaba Lava eksperimenaalprogrammi.
Ja siis oli tee lahti, et mängida lavastust edasi ja katsetada, kas see lugu kannab ka teatrisaalis, mis on iseenesest tunduvalt steriilsem, anonüümsem keskkond. Uues saalis seadsin mõttelise sihi kinokunsti suunas ja läksimegi visuaalis täispangale välja – kasutasime lavastuse ülesehitamiseks ainult varjuteatri vahendeid.

Helen, räägi lühidalt näitlejate valimisest. Kuidas sa nad leidsid ja kas neil oli juba „eelsoodumusi”, et sinu lavastuses osaleda?

H.R.: Alates oma diplomilavastusest „Theised” olen ise jalgratast leiutanud – olen kasutanud devised-meetodit, mille puhul esitamisele tulev stsenaarium ei lähtu eelnevalt valmis kirjutatud näidendist, vaid luuakse prooviprotsessi käigus lavastaja suunamisel trupi poolt. Kusjuures, lõpptulemus ei ole teada. On lõpmatu arv võimalusi, millest alustada tööd. Selline teater toimib, lähtudes trupi energiast ja omadustest. Devised-teatri mudelis töötav näitleja sukeldub, pea ees, tundmatusse, on kartmatu, vaba, paindlik, tundlik, analüütiline. Sellistel näitlejatel ongi need „soodumused”, et tulla minuga ühisele loomeretkele.

Liisa, kuidas sa oma rolliks kehastud ja valmistud?

L.T.: Panin piltlikult öeldes oma hinge ja vaimu kehalisse vormi, samas vari ise on ju kehatu. Naljakas paradoks (naeratab). Kogu rolliloome ja sisse elamine on kulgenud üsna omalaadset teed. Tundsin isiklikult Iisa prototüüpi ning temalt kuuldud lood mõjutasid seda, kuidas lavastusele õe-venna vahelise kirjavahetuse kirjutasin.
Lavastuse seisukohast pean meeles, et tegevus kulgeb mitme aasta vältel: Iisa on etenduse alguses lapsikum ja mängulisem kui etenduse keskpaigas ja lõpus. Iisa tegelast mängin igatsusega hinges, pidades meeles, et ta väga armastab oma venda. See pole alati lihtne. Igaüks, kes etenduse ajal lava taha satuks, näeks, kui tehniline ja organiseeritud peab olema vaatajale märkamatuks jääv toimetamine sirmi taga.

Millised väljakutsed või raskused esimeste proovidega ilmnesid? Mida oli tänu neile tarvis muuta?

H.R.: Ajapuudus ilmnes üsna kiiresti. Meil oli võimalik proovi teha umbes 15 päeva. Mõne trupiliikme teiste teatriprojektide ja kooliskäimiste kõrvalt jäi prooviaeg tegelikult veel lühemaks. Piiratud aja tõttu pidin hakkama üsna kiiresti asju tehniliselt täpseks ajama. Oleksin tahtnud anda näitlejatele rohkem võimalust ise lustida ja loominguliselt möllata, lasta neil testida enda piire visuaalmaailmas, kus põhiliseks meediumiks ei ole sõna.

Aga kuidas toimivad ekraanitagused märguanded või kokkulepped, kui peate seda omavahel sõnadeta tegema?

H.R.: Ma eeldan, et pilgu ja peanoogutusega. See on teatud sümfoonia, mida nad seal ekraani taga läbi viivad. Vaatajale avanev pilt on puhas. Aga et montaaž toimiks, on vaja ühist hingamist ja tempot tegevustes. Kui näitlejail õnnestub see ühine hingamine leida, tekib puhas maagia.

Vaatajal tekib vägagi kinosaalis viibimise tunne – istud ekraani ees ja sellel jooksevad pildid. Kuivõrd sarnaneb varjuteater kinofilmikogemusega?

H.R.: See on tore, et tekkis kinosaali tunne, tahtsingi astuda sammukese lähemale kinokunstile. Püüan teadlikult leida mooduseid, kuidas laivis visuaalide ja näitejate koostöös teatrilavastus üles ehitada ja monteerida nii, et ta mõjuks rohkem kino kui teatrietendusena.
Mingis mõttes me teeme hoopis varjuteatrikino. Film iseenesest on peatükkide, stseenide, võtete jada – „Üle vee” lavastuses on kõik see olemas, aga laivis. Meil ei ole mitte ühtegi eelsalvestatud projektsiooni, kõik sünnib vaataja silme all kohapeal, iga kord uuesti.

Lavastus jutustab ühe loo, kuid kas laeva jäätumine kujutab äkki hoopis tolle ajastu sündmusi maailmas? On lavastuses veel tähenduslikke kujundeid?

H.R.: Jah, laeva jäätumise stseeni võib tõlgendada Teise maailmasõja puhkemisena, aga ma ei ole seda kujundit rõhutanud. Kui vaatajas tekib selline seos, on väga tore, ja kui ei teki, ei juhtu ka midagi. Lavastajana jutustan loo ja selle edasiandmiseks istutan lavastusse tõepoolest mitmeid motiive ja kujundeid. Aga nende tagamaid ma meelsamini nimetama ei hakka, jätan midagi vaataja kujutlusvõimele järamiseks.

Millist tähendust omab vesi, mis kirju õe ja venna vahel kannab?

H.R.: Kui toetuda Darwinile, siis veest oleme me tulnud. Vesi on puhastava, pühitseva toimega ürgelement. Vesi kannab. Vesi on lahti, vesi on vaba.

Millised on teie tulevikuplaanid?

H.R.: Tahan kunagi katsetada varjuteatrit suuremal skaalal nagu Estonia või Vanemuise laval, balletitrupi ja ooperikooriga. Aga praegu on meil plaanis mängida „Üle veed” sel suvel Viinistu kunstimuuseumis.
Viinistul on võrratu vana paadikuur, kus esietendub minu uuslavastus „Merikond”, mille tarbeks uurime tausta ranniku ja veealuse maailmaga seotud olevuste kohta eestlaste ja vennasrahavaste mütoloogias ja rahvapärimustes. Plaan on võrgukuur korda teha ja mugandada etendamispaigaks ning pärast meie lavastusperioodi jääks see Viinistu külakogukonnale kasutamiseks. Esietendus on ühtlasi ka paadikuuri avamine, kus külalisetendajana astub üles Melbourne’i näitleja Shannon Quinn.
Tegeleme hetkel ka uuslavastuse Hooandja video monteerimisega. Kes leiavad meie loomingu ägeda olevat, saavad varsti meie tegemistele õla alla panna.

L.T.: Teen loomulikult kaasa Heleni uues lavastuses ja jätkan õpinguid Balti Filmi- ja Meediakoolis filmikunsti alal. Tahan teostada end nii etendus- kui audiovisuaalsetes kunstides. Ja loomulikult avastada end muusika kaudu.

„Üle vee”
Esietendus 25. oktoobril 2014 Vaba Lava proovisaalis
Autor-lavastaja/ muusikaline kujundus/ visuaalid: Helen Rekkor
Autor-etendaja/ visuaalid: Liisa Taul
Koreograafia: Einar Lints
Visuaalid: Sander Põllu (VAT teater), Aggie Lee Pak Yee
Etendaja/ visuaalid: Mairi Jõgi (Improteater IMPEERIUM), Rauno Kaibiainen (Improteater IMPEERIUM) ja Sandra Annuste