1945. aasta suure isamaasõja võidupäevast 9. maist on saamas Nõukogude Liidu järgse Venemaa uue rahvusliku identiteedi nurgakivi, mille pinnalt tahetakse nii Vene rahvast konsolideerida kui ka teda ideoloogiliselt läänemaailmale vastandada.

Vaadates, millise innuga ketrab tänapäevase Venemaa riikliku propaganda masinavärk suure isamaasõja ja selle võitmise plaati, kumab sealt võrdlemisi selgesti läbi Clemenceau’ kurikuulsa tsitaadi levinud ümbersõnastus: ajalugu on liiga tähtis, et see üksnes ajaloolaste hooleks jätta. Putin ja tema lähikondlased mõistavad hästi, kui väga nõuab nende taas kasutusele võetud Suur-Venemaa kontseptsiooni tõsiseltvõetavus vägevat ja kuulsusrikast minevikku, mille abil venelasi lippude alla ja „rahvusliku liidri” ümber koondada ning kogu nende maailmapilti „tsaaritruuks” kujundada. Putini režiimi üks kirkaim sümbol ja hea näide ajaloo poliitvankri ette rakendamisest on suure isamaasõja võidupäeva enneolematult suurejooneline tähistamine 9. mail.

1945. aasta kevadel ei osanud küllap keegi arvata, kui sümboolseks ja ületamatuks tsivilisatsiooniliseks veelahkmeks tõuseb 70 aasta pärast see pisiasi, et Berliini-lähedases Karlshorstis Saksamaa kapitulatsiooniakti allakirjutamisega õhtul kella 11 peale jäädi. Läänemaailm mälestab 8. mail traagilise teise maailmasõja ohvreid Euroopa sõjatandril, Moskva seevastu tähistab 9. mail tankiroomikute lõginal Venemaa kuulsusrikast võitu suures isamaasõjas. Justkui oleks tollane kahetunnine ajavahe nüüdseks sajanditepikkuseks kärisenud.

Üheksanda mai tähistamise vaatevinklist paistab üsna ehmatavalt, et Putini 15 võimuaastat on eemaldanud Moskvat vähemalt mõnes aspektis jõudsamalt euroopalikest arusaamadest kui üle poole sajandi „sotsialismi ehitamist” Nõukogude Liidus, näiteks tuumarelva küll arendati, kuid selle esimesena kasutamisega avalikult ei ähvardatud, nagu hiljuti Krimmi kontekstis.

Kuigi algne võiduparaad Punaarmee võidu tähistamiseks nn pruuni katku üle Euroopas toimus 1945. aasta suvel Moskvas üsna suurejooneliselt, jäi 9. mai tähistamine Venemaal sõjale järgnenud aastakümnetel üsnagi tagasihoidlikuks. Põhjuseid selleks võib näha mitmeid. Näiteks väidetakse, et Stalin kartis nõukogude sõjaväelasi, kes olid võidukal sõjakäigul mitte üksnes enesekindlust kogunud, vaid ka läänepoolset Euroopat ning sealset sootuks teistsugust elujärge näinud, tajudes neis suurt ohtu enda režiimile, võib-olla sealjuures ka dekabristide vastuhakku meenutades. Hruštšov, kellele meeldis näidata end leninismi taastajana, rõhus samuti hoopis algsele ja traditsioonilisele nõukogude pidupäevale – oktoobrirevolutsiooni aastapäevale 7. novembril.

Muutus toimus alles Brežnevi ajal, kui 1965. aastal muudeti 9. mai Nõukogude Liidus tavalisest tööpäevast esimese järgu riiklikuks pühaks ning töövabaks päevaks. Kuid ka siis ei seatud eesmärgiks tagantpiitsutatud ideoloogilist pööret, pigem võeti olukorda rõõmsalt ja praktiliselt – kaunil kevadisel maikuul kulub täiendav vaba päev aiatööks marjaks ära. Brežnevi enda motiivide seletamiseks piisas igati tema suurest armastusest pidutsemise vastu ja erilisest kiindumusest ordenitesse. Paraadid küll toimusid edaspidi Moskvas 9. mail, kuid ainult juubeliaastatel ja kaugeltki mitte nii pompoosselt, kui me sellega viimastel aastatel harjunud oleme. Nõukogude Liidu lõpuni jäid rahva silmis peamisteks pühadeks siiski oktoobripühad (sõjaväeparaad ja „töörahva” rongkäik) ning töörahva püha 1. mail (ainult rongkäik). Ka NLKP juhte võis Punasel väljakul Lenini mausoleumi tribüünidel seismas silmata vaid neil kahel päeval aastas. Ainult siis said lääne kremlinoloogid kõige magusamat värsket materjali võimuvahekordade kohta Moskvas – kes tribüünil kelle kõrval seisis.

Iga-aastaseks muudeti suure isamaasõja lõpu aastapäeva pidustuste paraad alles pärast 1995. aastat ning eriti suurejooneliseks on see muutunud just Putini ajal. Juba Jeltsin märkas, et paraadita ei saa kohe kuidagi Venemaad valitseda, ja Putin nägi selgelt, kuidas miljonid inimesed Venemaal kiruvad Gorbatšovi ja Jeltsinit nende seni tähtsaima traditsioonilise peo ehk oktoobripühade röövimise tõttu, mistõttu oli võimule sisepoliitiliselt vajalik hakata igati tõstma ja rõhutama võidupühade tähtsust, pakkudes sellega rahvale alternatiivset aasta tähtsaimat püha. Nüüdseks on selge, et 9. mai tähtpäevast tahetakse teha Nõukogude Liidu järgse Venemaa uue rahvusliku identiteedi nurgakivi, mille pinnalt oleks režiimil lihtne nii Vene rahvast konsolideerida kui ka teda ideoloogiliselt läänemaailmale vastandada.

Kirjanik George Orwelli üks tuntuimaid tsitaate pärineb teosest „1984”: „See, kes kontrollib minevikku, kontrollib ka tulevikku.” Kollektiivse mälu eesmärk on säilitada konkreetse aja ja tegevusega seotud identiteedi terviklikkust. Seega on kollektiivselt mäletatu eelkõige oleviku ja tuleviku, mitte niivõrd mineviku küsimus. Ka Venemaa tulevik on pandud tänapäeval sõltuma sellest, kuidas ajalugu riiklikul tasandil tõlgendatakse ja, täpsemalt, kuidas läheb riigil korda taastada külma sõja järgseil aastail „kaotatut”.

Suurest isamaasõjast tahetakse teha piinlevatele vene hingedele palliatiivse toimega rahvast ühendavat tegurit, niiviisi sõja algset, niigi kaalukat ajaloolist tähendust veelgi mitmekordistades. Venemaa pikas ajaloos on võrdlemisi vähe sündmusi, mille ümber rahvuslikku eneseteadvust üles ehitada ja mida uhkusega meenutada. Näiteks vene sotsioloog Boris Dubin on väitnud, et pärast seda, kui oktoobrirevolutsioon, sotsialism ja NSVL oma sümboolse tähenduse kaotasid, on Nõukogude Liidu (ja selle kaudu ka venelaste) roll fašismi võitmises jäänud arvatavasti ainsaks vaieldamatuks panuseks maailma ajalukku. Tõepoolest, 20. sajandi paljude äpardumiste seast tõusevad neli sõja-aastat selgelt esile, alustades 1941. aasta suvisest katastroofist ja lõpetades 1945. aasta võiduga ning Euroopa vabastamisega natsismist. Rahvuslik triumf missugune, sobilik materjal müüdiloomeks – eriti kui seejuures ajaloo sõkalde eraldamist aganatest range riikliku kontrolli all hoida. Iga aastaga toretsevamaks muutuvad võidupäevaparaadid on eelkõige püüd teha venelastest selle triumfi kalmistuvahid, kes ei esita liigseid küsimusi kesise oleviku ega ähmase tuleviku asjus.

Oluline tegur on ka süvenev alaväärsuskompleks. Kui Nõukogude Liitu tunnistati universaalselt kui suurvõimu, siis nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise järgne Venemaa oli üha enam hädas isegi enda regionaalse mõjukuse säilitamisega. Seetõttu hakati kutsuma juubeliaastatel 9. mai paraadidele külla välisriikide liidreid, et nende najal enda jätkuvat ülemaailmset tähtsust tõestada. Ehkki juba eelnevatel juubeliaastatel pani kutse tulla Moskvasse Venemaa „ajaloolise triumfi” tähistamisest osa saama välisriikide riigipead teatavasse ebamugavuskahvlisse, on viimase aja arengud sellele ebamugavusele veelgi enam vinti peale keeranud. Eesti konteksti meelde tuletades teame, et esimest korda kerkis minemise küsimus tõsisemalt päevakorda 2005. aastal. Tollane president Rüütel jättis paraadile isiklikel, aga ka erakondlikel kaalutlustel minemata. Samas me vaevalt mäletame, et viis aastat hiljem, kui Eesti-Vene suhted olid suhteliselt pilvitud, käis Toomas Hendrik Ilves Moskvas 9. mail vaikselt ära. Selleaastase paraadikutsega seonduv dilemma on aga lääneriikide jaoks eelnevatest kaugelt tõsisem ning esimest korda nii selgelt ideoloogiline – marsib ju üle Punase väljaku sama sõjavägi, kes parajasti Ukrainas „mitteametlikult” sõda – või nimeliselt vaherahu – peab.

Tänavu 9. mail toimuval paraadil osalemist olevat kinnitanud veerandsada riigipead, kellest nimekaimatena on Vene välisministeerium toonud välja Hiina, Põhja-Korea, Kuuba, Tšehhi, Kreeka, Slovakkia ja Küprose liidrid. Enamik lääne riigipäid sel aastal paraadist osa ei võta, prominentsematest „puudujatest” võib tuua esile näiteks Angela Merkeli, Barack Obama ja David Cameroni. Minekust keeldumisi oli nii otsesemaid kui ka kaudsemaid.

On päevselge, et iseennast üha suuremasse isolatsiooni mängiv Venemaa püüab kasutada tänavust 9. mai tähistamist maksimaalselt ära ka enda riiklikus propagandas juba otsesõnu vaenlaseks tituleeritava läänemaailma lõhestamiseks. Seetõttu on Moskvasse oodatud enim näiteks sellised Euroopa Liidu liikmesriikide riigipead nagu Vene-vastaste sanktsioonide kriitikuna tuntud isepäine ja -suine Tšehhi president Miloš Zeman ning Kreeka uus marksistliku taustaga peaminister Alexis Tsipras. Aga kui teleuudistest jääb kõrgete külaliste nimedest tavavenelase kõrva kõige enam Põhja-Korea uue ja noore „suure juhi” Kim Jong-uni nimi, siis tekib tahtmine küsida, kas ta ikka suudab seda kõike tõsiselt võtta? Või hoopis täiendab irooniliselt keiser Aleksander III taas populaarseks saanud aforismi – „Venemaal on ainult kaks liitlast – sõjavägi ja laevastik” – selle kolmanda, Põhja-Koreaga…

Ehk oleks siinkohal sobilik lähtuda saksa filosoofi Walter Benjamini mõttest, et mälujälgede ajalukku talletamise puhul on esmalt oluline just nüüdishetk, mis mineviku ees prevaleerib ja on selle tegelikuks loojaks, sest erinevate ajahetkede vahel ajaloos valitseb „side, mis pole samas põhjuslik”. Kuivõrd tõenäoline on selles valguses, et Putin otsustab kauge minevikupuusliku ehk 9. mai kummardamise kõrvale tekitada ka tänapäevaga otsesemalt seotud samaväärse tähtpäeva, näiteks 21. märtsi kui Krimmi „taasühendamise” püha? Kui lähtuda sellest, et mullu 9. mail, vaid veidi pärast seda, kui Venemaa Krimmi vallutas, ilmus Venemaa kaitseministri Sergei Šoigu mundrile ühtäkki Püha Andrease orden mõõkadega, Venemaa kõrgeim sõjaväeline autasu, mis omistati Venemaa kodanikule viimati 19. sajandil, siis võib asi tõepoolest sellega lõppeda. Sageli peetaksegi ajalookirjutust ja ajalugu erinevate olemuslikult võitlevate lugude tallermaaks, seega annaks praeguse režiimi suurima saavutuse osav liitmine tähtsaimate rahvuslike tähtpäevade hulka neile Vene avalikkuse silmis märgatavalt legitiimsust ning mõjuvõimu juurde ning aitaks ennetada eos ka konkureerivate mälupiltide püsivaks muutumist.

Artikkel ilmus Müürilehe mainumbris, mis jõudis trükist aprillikuu viimasel päeval. Seisuga 4. mai 2015 on saanud kinnitust, et Põhja-Korea liider ei osale Venemaa maiparaadil.