Unustage lodevuspagulased. Suurem oht Eesti omariiklusele on siseemigrandid, kes maksavad küll makse, aga ei loo siia perekonda ega käi valimas. Nad on eskapistid, kes jätavad riigi ideoloogilisele kõnetusele vastamata. Aga sellest hetkest, kui riik ei suuda oma kodanikke kõnetada, pole see enam riik, vaid pelgalt punkt maakaardil.

Kirjutasin 2013. aasta oktoobri Postimehes: „Kui me võtame riigi ja inimese vahelise suhte, siis seda võib võrrelda abieluga.” Usun seda siiamaani, ent sooviksin lisada täpsustuse: see on tõepoolest abielu, aga riiki ei ole tegelikult olemas. Ka abielu tegelikult ei eksisteeri. Nii riik kui abielu on ideoloogilised ja mittemateriaalsed mõisted ainult meie peades ning kaotavad kehtivuse siis, kui me lõpetame nende tõeks pidamise. Ega paber koos ei hoia – seda öeldakse tavaliselt siis, kui kuskil netiavarustes toimub jälle verine, virtuaalne ja täiesti viljatu kokkupõrge abielu ja kooselu pooldajate vahel. Mööngem, see on tõsi. Ja kehtib ka riigi puhul – ega kodakondsus ei tee veel eestlast.

Louis Althusser(1) sõnastas 1968. aastal (ingliskeelne tõlge 1971), mis on ideoloogia – see representeerib inimeste suhet reaalsusega. Sellega vaidles ta vastu marksistidele, kes väitsid, et ideoloogia representeerib reaalsust ennast. Althusser märkis väga õigesti, et pole võimalik kujutada reaalsust, kui on võimatu sätestada, mis see reaalsus on, küll aga on võimalik üht-teist öelda ja hinnata inimeste suhte kohta nende kujuteldava reaalsusega. Eestit ei ole tegelikult olemas – eksisteerib ainult kindla kuju ja suurusega maalapp, millele me oleme andnud erinevate ideoloogiliste määratlustega riigipiiri ja imaginaarse kuju ja vormi. Eesti Vabariik. Kui sõrmed mulda torgata, ei leia ühtegi molekuli Eesti Vabariigist. Riik on ainult meie illusioon, mille abil me püüame selle maaga suhestuda. Riik lõpetab eksisteerimise hetkel, kui kriitiline mass inimesi seda enam riigiks ei pea. On oluline seda mõista. Riik, seadused, reeglid – need kõik kehtivad üksnes senikaua, kuniks inimesed peavad vajalikuks neid väärtustada ja tähele panna. Kui lakkab usk nendesse, kaovad ka riik, seadused, reeglid. Eestlasest saab lihtsalt üks inimene.

On ju iga abielu, olgu armastus- või mõistusabielu, oma olemuselt suhe. Kui armastus saab otsa, nutetakse ja karjutakse ja minnakse lahku. Kui lapsed on suureks kasvanud ja armastus pole muutunud sõpruseks ning üksteisega pole enam isegi ilmast rääkida, minnakse lahku. Kui kaheksakümneaastane miljonär jääb vaeseks, laseb kahekümneaastane kullakaevaja tema juurest jalga. Nii on ka riigiga – armastus, mõistus, majanduslik kasu. Ideaalis seob riigiga nii majanduslik kasu (oleks silmakirjalik seda aspekti mitte välja tuua) kui ka ideoloogiline kõnetus, et see riik siin on minu kodu, mina olen selle riigi kodanik, ma olen tähtis ja vajalik. Kui emba-kumba pole, võib üks teist asendada, aga kui mõlemat pole, siis on suur oht vaimseks kaugenemiseks, ja see on minu arvates märksa tõsisem kui väljaränne, sest seda on pea võimatu ümber pöörata.

Althusser ütles, et ideoloogia töötab kõnetamise kaudu. Ideoloogia kõnetab mingil viisil inimest, teeb temast oma subjekti, ning suhe inimese ja ideoloogia vahel on loodud, on toimunud ideoloogiline interpellatsioon ehk kõnetus. Inimest võivad kõnetada paljud ideoloogiad korraga – religioon, looduskaitse, loomakaitse, feminism, patriotism, anarhism, kommunism, kapitalism. Pea kõik, mis pole materiaalne, on ideoloogiline. Riik kõnetab meid kui oma kodanikke ning meie vastame sellele riigivõimu aktsepteerimisega, andes saadikutele mitte ainult poliitilise mandaadi, vaid ka õiguse ideoloogiliselt enda üle valitseda – luua pädevaid seaduseid, hallata meie elu, tunnustada meid inimeste ja kodanikena, seista hea meie inimõiguste eest jne. Ma tahan kodanikuna õhtuti arvuti ees õlut juues teada ja tunda, et kuniks mina „Troonide mängu” vaatan, on riigiasjad joones, ma ei pea homse päeva ja enda rolli pärast selles muretsema. Kui need tingimused on täidetud, peame valitsust ja riigikogu enesest ülemaks ning oluliseks. Nimetame endid Eesti kodanikeks ja eestlasteks, kuigi me õieti ei tea, mida see tähendab. Aga lippu vaadates on hea tunne.

Probleemid ilmnevad siis, kui riik oma ülesandes läbi kukub. Kui loodavad seadused on ebapädevad, elu hallatakse joonelt mudasesse kraavi, ühel ajal toimub ebavajalike alade üle- ja vajalike alaregulatsioon, kui kohtuvõimu ei saa enam usaldada ja riik unustab, kes ja milleks ta oma kohale valis. Kui tehtud vigade ausa tunnistamise ja parandamise asemel hakkab meediasõda ja pori pildumine, valetamine, hämamine, keerutamine, enese õigustamine. Kui kõnetus lakkab. Martin Luther King Jr. ütles, et mäss on nende keel, kelle sõnu ei võeta kuulda. Nõustun temaga, ja arvan, et kuigi esimene variant on ikka ja alati läbimõeldud diskussioon, pole juhul, kui sulle ka teistkordse rääkimise peale lolli näoga otsa vaadatakse, erilist mõtet kolmandat korda proovida.

On kaks võimalust: alla anda või mässata. Mässu all ei pea ma silmas seda, mis hiljuti Baltimore’is toimus, vaid pigem peenemat mässu, kodanikuallumatust. Eskapismi. Ideoloogilisele kõnetusele mittevastamist. Kui kaob usk sellesse, et riigil on sinuga mingi suhe, et sina oled riigi jaoks oluline, pole mingit põhjust eeldada, et riik peaks sinu jaoks edasi tähtis olema. See oleks masohhism. Iga psühholoog ütleks, et ebaterve oleks teenida truult abikaasat, kellel on sinust ammu ükskõik. Kes vahepeal isegi peksa annab. Natuke, õrnalt, lahtise käega. Sellist hoolimatust väljendab näiteks olukord, kus pensionärilt, kellel on täiskasvanud puudega laps, nõutakse iga ühisesse salatisse hakitud sibula eest tšekki.

Kui katkeb suhe inimese ja riigi vahel, kui riik looja ja valitsejana enam ei kõneta, siis see inimene eraldub riigist. Ma ei räägi siinkohal ainult emigratsioonist, kuigi emigratsioon on üks viis elada üksnes iseendale, mitte riigile. Individualismi kõrgem aste. Kui Eestist on ükskõik ja tahaks elada kuskil, kus on vahepeal ka soe, siis ei ole midagi, mis takistaks inimesel Hispaaniasse või Austraaliasse kolimist. Siin maalapil saavad hoida kinni ainult head elutingimused või siis tugev ideoloogiline kõnetus, et jää siia, siin saab veel hea olema, siin oled sa oluline, tähtis, siin on su kodu. Võta see viimane ära ja Eestist saab lihtsalt geograafiline punkt maailmakaardil, mille võib vahetada mõtlemata ükskõik mille muu vastu, mille järele parajasti iha on. Raha, eksootika, soojus, vaheldus. Tai rannas või bordellis pole inimene rohkem kodus kui Eestis, aga kui ka Eesti pole kodu, siis mis vahet seal lõppeks on? Ei, ma räägin sellest, et füüsiliselt Eestis elav inimene, kellele Eesti korda ei lähe, pole parem variant inimesest, kes on ostnud ühe otsa lennukipileti. Emigrandi puhul on alati lootust, et ehk ta pettub elus välismaal, aga Eestis elav, ent Eestist mõttes järjest kaugenev inimene on juba märksa raskem juhtum. Inimene, kes küll sunniviisiliselt maksab vajalikke makse, aga ei määratle ennast enam eestlase ega kodanikuna.

Ma olen 27-aastane ja ei saa enam öelda, et ma olen noorte hääl või vaimu kandja. Küll aga näen endaealiste seas midagi, mille tõttu sooviksin ristida kogu oma põlvkonna „Peeter Paani generatsiooniks”. Inimesed, kes keelduvad suureks kasvamast, sest miski ei kõneta neid, kes on segaduses ja elavad üksnes tänases päevas ja iseendale. Perekonna loomiseks ja tuleviku ehitamiseks on vaja usku (paremasse) tulevikku. Seda ei paku poliitikute tühjad ja õõnsad loosungid, vaid tihe koostöö nendega, kelle vaimujõul see riik püsib – kodanikega. Kodanike kõnetusele tuleb reageerida, sest kui viimane kodanik vaikib, lakkab riik olemast, jääb ainult see spetsiifilise kujuga maalapp ja mõned selles geograafilises punktis elavad inimesed.

Pärast ACTA-vastast meeleavaldust, mille korraldamise juures ma pisut abiks olin, pole mulle tulnud kordagi pähe tänavale meelt avaldama minna. Kõigil pole sellist ebainimlikku energiat ja jõudu nagu Tiina Kangrol või Elver Lohol, kes teevad väsimatult lobitööd ja rabelevad, rahmeldavad, räägivad, seletavad, anuvad. Pigem vaikin ja mängin oma arvutimänge või omandan ingliskeelset kõrgharidust, millega on hea välismaale purjetada, kui kunagi perekond kõrvalt ära sureb ja mind siin enam miski kinni ei hoia, ei kõneta ega kuula. Eesti skandaalselt madal valimisaktiivsus on tunnistuseks, et ma pole neis mõtetes üksinda. Tunnen, et see protsess on juba käimas, ma teinekord ikka piilun Eesti elu meedia vahendusel ettevaatlikult pitskardina tagant nagu vanatüdruk hoovil toimuvat sündsusetust, aga ma õieti ei suhestu sellega enam. Ei tahagi suhestuda, teinekord tahaks ainult homeeriliselt naerda ja siis nutta. See on tegelikult isegi hea, naer ja nutt on tunded, järelikult läheb mulle Eesti veel korda, aga ma tajun, et vaja oleks perspektiivitunnetust, mitte õõnsaid loosungeid ja vassimist. Meil ju ometi on potentsiaali, me oleme nii vaimustavalt isesugused oma eestluses, töökuses ja maaläheduses.

Mäss on nende keel, keda ei võeta kuulda. Ja vaikimine ongi mäss.