Avan oma märkmiku. Võtan selle vahele volditud taskuräti, millel seisab kiri „Orto Parisi”. Sulen silmad. Nuusutan sügavalt. Tänu inimaju geniaalsele lõhnamälule olen hetkega tagasi päikselises juunikuu hommikus Tallinna haute parfumerie’s Crème de la Crème. Eriline polnud see päev mitte ainult mulle kui noorele lõhnateadlasele, vaid kõigile Tallinna parfüümientusiastidele. Parfüümipoe maître des parfums’e ehk tõlkes parfüümimeistreid oli koolitama lennanud kahe brändi, Nasomatto ja Orto Parisi ainuke ja seega ka peaparfümeer Alessandro Gualtieri isiklikult. Juba fakt, et parfümeer ise, väidetavalt energia pärast, Tallinna kohale sõitis, annab vihje, et tegemist pole just mitte kõige harilikuma parfümeeriga.

Nagu enamik kunstnikke, sai ka härra Gualtieri oma baasteadmised vastavast koolist. Küll mitte maailma parfüümipealinnast Grasse’ist Prantsusmaal, vaid suure keemiaettevõtte parfümeeriakoolist Holzmindenist Saksamaal. Ent just see, et vastav Saksa firma noore lihttöölise erilist annet ja huvi märkas ja talle parfümeeri hariduse andis, võib olla põhjuseks, miks Gualtieri looming on niivõrd eristuv teistest klassikalise prantsuse parfümeeri hariduse saanud lõhnameistrite omast. Gualtieri seletas, et parfüümikooli saabudes ei teadnud ta parfüümidest eriliselt midagi, ent just see tegigi kogu lõhnamaailma tema jaoks nii kütkestavaks. Parfüümikunstnikuks saamine algab loomulikult baasteadmistest. Alustatakse raw material’ide ehk üksikute lõhnaühendite tundmaõppimisest ja meeldejätmisest, mida on nii naturaalseid kui ka sünteetilisi, kokku mitmeid tuhandeid. Õppetöö juurde käib ka erinevate materjalide jaotuste ehk perekondade meeldejätmine. Samas on ka täiesti tavaline, et üks koolipäev koosneb lihtsalt lillepõllul jalutamisest, erinevate lillesortide nuusutamisest ja võrdlemisest. Edasi läheb asi komplitseeritumaks, sest tuleb hakata õppima neid üksikuid komponente ka kokku segama, looma erinevaid kombinatsioone ehk lõhnaakorde. Kõige keerulisemaks võib aga pidada klassikaliste parfüümide duplitseerimist ehk järelematkimist. See tähendab, et võetakse tuntud parfüüm ning üritatakse see siis komponendi kaupa taas „üles ehitada”. Selle kõige juures ei tohi unustada keemiku täpsust: Gualtieri sõnutsi käib tegutsemine milligrammi täpsusega. Tänapäeval teeb selle töö aga lihtsamaks tehnoloogia: gaaskromatograaf-massispektromeeter suudab ühe mikroliitrise parfüümitilga abil enamiku koostisosi ja nende koguse automaatselt tuvastada. Paljud tänased parfümeerid härra Gualtieri sõnul niiviisi ainult töötavadki, ent tema seda ei aktsepteeri. Tehnoloogia ei asenda inimest ega meie ürgse lombi aegadest saati arenenud lõhnataju.

Mis siis aga sellest keemiliste ühendite täpsest kokkukaalumisest kauni kunsti teeb? Põhjuseid on palju. Gualtieri rõhutab mitmeid kordi, et tema looming on tema enda jaoks, mitte teiste rahuldamiseks ega raha teenimiseks. Mis aga kõige olulisem: nagu paljude kunstiteoste, on ka tema parfüümide aluseks emotsioonid. Kõik itaallase 14 müügilolevat parfüümi baseeruvad kindlatel mälestustel, ideedel või emotsioonidel. Näiteks Nasomatto sarja puiduselt roheline „Absinth” meenutab tema jaoks sõprade seltsis absindi ja kanepi nautimist ja sellega kaasnevat spetsiifilist naeru. Või Orto Parisi värske ja ühtaegu magus „Sterchus”, mis parfüümeeri sõnutsi on inspiratsiooni saanud meie kõige ürgsematest ja mõne jaoks ehk piinlikestki vajadustest. Täielikult pühendunud kunstnikuna ei olnud tema jaoks liig nimetatud parfüümi loomiseks nuusutada näiteks erinevate loomasõnnikute komplekssust. Sarnased lõhnad võivad tema jaoks olla mõnikord huvitavamad ja keerulisema ülesehitusega võrreldes harilike „heade” lõhnadega. Gualtieri ütleb, et on oma tegemistes täielikult vaba, ning ka see teeb tema ametist maailma ilusaima.

Tõelise kunstnikuhingena tõdeb härra Gualtieri, et teda inspireerib elu ise. Pole olnud isegi erilisi momente, mis teda kui parfümeeri on kujundanud, vaid nagu ta ütleb, siis „asju tehes asjad juhtuvadki”. Samuti ei otsi ta kelleltki kinnitust ega heakskiitu, sest tema arvates on just see põhjuseks, miks paljud kunstnikud oma loominguga tupikusse satuvad. Kuigi Gualtieri väidab kindlasõnaliselt, et parfüümide loomine ongi kõige kaunim töö maailmas, ei takista see teda pudelist väljapoole liikumast. Viimaste aastate jooksul on ta juba mitmeid kordi katsetanud erinevaid olfaktoorseid installatsioone (mida muideks saab näha ka temast loodud dokumentaalfilmis „The Nose: Searching for Blamage”). Tundub, et see on midagi, millele lõhnageenius ka tulevikus keskenduda soovib. Nii et kui näiteks satute tulevikus Amsterdamis sõitma liftiga, milles üks halli habemega kunstnik lõhnab eriliselt tugevalt ja ekstravagantselt, siis teate, et olete ühte lifti sattunud just härra Gualtieriga, kes teie haistmismeeli ehk veidi õrritada püüab.