Kas teaduse edusammude ja nendega kaasnevate suurenevate majanduslike hüvedega seoses paraneb meie tervis? Vaadakem neid küsimusi meditsiini seisukohalt läbi põgusa pilgu ajalukku ning üritagem viimaste tehnoloogiasaavutuste kaudu ennustada tulevikku.

Peeter Ross on arst-radioloog ja e-tervise õppejõud, kelle uurimisvaldkonnaks on uute e-teenuste rakendamine tervishoius ja nende mõju hindamine seoses inimese tervisekäitumisega. Tervis on ka 19.–23. augustil Käärikul aset leidva ja Eesti jaoks olulisi sõlmküsimusi mõtestava Metsaülikooli tänavune teema. Metsaülikooli eel avaldame Müürilehe veebiküljel nii vanu ja ajatuid kui ka värskeid ja päevakajalisi artikleid Metsaülikooliga seotud autoritelt.

Inimese soov on tajuda ümbritsevat keskkonda enda suhtes võimalikult soodsana. Nii tekib heaolu tunne. Arengus on inimene pidanud toime tulema loodusega, viimasel ajal on tähtsam hoida korras suhted ümbritsevate inimeste ehk ühiskonnaga.

Sõltumata taustast on üks kesksemaid heaolu mõjutajaid tervis. Tervist aduvad inimesed erinevalt, kuid üldine arusaam on, et hea tervis on summa keha, vaimu ja ühiskondliku heaolu seisundist. Kas nende kolme teguri tajumises on täna midagi muutumas? Kas teaduse edusammude ja nendega kaasnevate suurenevate majanduslike hüvedega seoses paraneb meie tervis? Vaadakem neid küsimusi meditsiini seisukohalt läbi põgusa pilgu ajalukku ning üritagem viimaste tehnoloogiasaavutuste kaudu ennustada tulevikku.

Meie tänapäevase suhtumise tervisesse on kujundanud periood, mida seostame Kreeka arsti Hippokratesega. Antud ajajärk jääb veidi vähem kui kahe ja poole tuhande aasta taha. Kuni selle ajani oli tervis sõltuv eelkõige jumalate tahtest ja usk jumalatesse oli heaolu aluseks. Haiguse korral otsiti abi templitest, kus preestrid viisid läbi palvusi ja raviprotseduure nii keha kui hinge haiguste korral. Hippokratese ajal muutus haiguste käsitlus. Seda ajajärku loetakse inimese tervise seisukohalt murrangulise kaasaegse meditsiini alguseks. Kindlasti tuleb sellega suures osas nõustuda, kuid võib-olla on siin ka üks teine oluline tegur, mis meie tänapäevast suhtumist tervisesse mõjutab.

Üks Hippokratese koolkonna suuremaid muutusi oli inimese tervise üle tehtavate otsuste lahutamine usust. Ajaloost näeme, et tänase meditsiini põhialused olid olemas enne, kui Hippokrates oma haigusõpetuse rajas. Kui vaadata tema õppimis- ja töökohaks olnud ravitemplit, Asklepioni Kosi saarel, siis on kerge leida sarnasust tänapäevase haiglaga. Templisse sisenemise tasandil on vannitoad ja ruumid vastuvõetud haigetele ööbimiseks. Kui preester pärast haigega vestlemist ja tema unenägude ära kuulamist leidis, et inimest on võimalik jumala abiga aidata, siis alustati järgmisel korrusel raviga. Ravi hulka kuulusid näiteks ravivann, võimlemine ja ussimürk. Kui ravi oli edukas, siis ootas ees järgmine tasand, kus inimene sai palvetada ja tänada jumalaid saadud abi eest. Loomulikult kaasnes sellega ka templile ravi eest tasumine. Erinevalt tänapäeva haiglast oli ravitemplites keskne osa sellel, et lisaks preestri soovitatud ravile pidi inimene ise oma paranemisse uskuma. Sel ajal kandis usku tervenemisse arusaam, et tervis saab tulla ainult siis, kui käitutakse jumalaile meelepäraselt. Samas oli usk ilmselt inimese jaoks innustuseks, et kui ta teeb ise kõik, et terveks saada, siis jumal aitab teda.

Hippokrates oma tarkuses sai aru, et haiguste tekkimisel on oma loogilised põhjused, mida on võimalik ära hoida. Samuti oskas ta kogemuste põhjal soovitada õiget ravi, mis ei sõltunud kuidagi sellest, kui jumalakuulekas inimene juhtus olema. Nende avastuste tulemuseks oli arsti ameti eraldamine preestri ametist. Hippokratese ajastul tekkis arstikutse, mis ei vajanud enam ei templit ega tuge taevastelt jõududelt.

Edasi võime väikeste tagasilöökide taustal näha ainult meditsiini tormilist arengut. Suuremat osa teaduse avastustest rakendatakse varem või hiljem arstiteaduses. Areng on viinud paljude haiguste ja raskete traumade ravimiseni ning meditsiini mõju ja võimu pideva suurenemiseni. Samas on inimese püüe ise oma tervist tajuda ja sellesse uskuda asendunud üha rohkem meditsiini tarbija suhtumisega. Võiks väita, et Hippokratese omal ajal õige otsus lahutada arstimine usust on suhtumise tervisesse tasakaalust välja viinud. Selle tulemusel on inimese enda vastutus oma tervise suhtes vähenenud pöördvõrdeliselt tervishoiu arenguga. Teisest küljest ei ole nende paari tuhande aasta jooksul kadunud inimese kalduvus usust abi otsida. Küll on aga muutunud see, millesse usutakse: tervisemure korral usutakse meditsiini. Tulemus näib olevat, et kui inimene tunneb, et ta tervis ei ole selline, mis teda rahuldab, tuleb pöörduda meditsiini poole ja nõuda tervise parandamist. Loomulikult ei jäta meditsiinisüsteem sellele palvele vastamata ja pakub kogu talle makstava tasu eest abivajajale teenust. Reeglina on see teenus kahjuks suunatud ainult keha haiguste parandamisele. Vaimu heaolu või ühiskonda kaasamist peaks pakkuma keegi teine. Olukorra teeb veelgi keerukamaks asjaolu, et sarnaselt ajale, kui pimesi usuti jumala võimet ravida, usutakse nüüd üksiti meditsiini. Arstiteadus on jõudnud sellise arenguni, kus kõike meditsiiniga seonduvat on võimalik seletada nii, et tavainimene midagi aru ei saa. Inimese loogiline vastus antud olukorrale on nõustuda sellega, mida talle pakutakse, maksta maksu, ise ravitegevuses osalemata.

Kas me oleme valmis tarbijalikku suhtumist tervisesse muutma? Kas tänapäeva tehnoloogia võiks tagasi tuua üldiselt kadunud usu ise oma tervisega tegeleda ja tasakaal leida? Kuidas saaks inimest innustada mõtlema, et tema tervis sõltub eelkõige tema enda usust tervisesse?

Loodusteaduste ja arvutustehnika areng on ootamatul kombel andmas inimestele võimalust rohkem oma tervist puudutavates otsustes osaleda. Ühest küljest on enamiku inimesteni ulatuv internet teinud andmed ja teabe kõikidele kättesaadavaks. Meditsiinisüsteemil on üha vähem võimalusi tervishoius tekkivat teavet ainult enda käes hoida ja sellega anda otsustuse õigus ainult arstile. Tervist ja haigusi puudutavad andmed on kättesaadavad üha enamatele inimestele, mis annab arusaadavalt võimaluse ise küsida või enda äranägemise järgi vastuseid otsida. Teisest küljest ei võimalda inimeste üha pikenev eluiga ja suurenev rahvastiku arv tagada kõikidele praegusel viisil ja mahus võrdset arstiabi. Me peame tervishoius igal juhul leidma uusi lahendusi.

Tänane tervise infosüsteem sisaldab endas peamiselt haigusjuhtudega seotud andmeid. Piltlikult on tegemist haiguse infosüsteemiga. Üks varasem uurimus näitab siiski, et haigusandmete seas on ka terviseandmeid, millega tutvumine võib innustada tervisega rohkem tegelema. Minu haiglas oli eelmise kümnendi lõpus inimestel neti kaudu võimalik vaadata haiglas tehtud röntgeni- ja ultrahelipilte. Kasutussagedust vaadates selgus, et kõige enam vaadati loote ultrahelipilte. See on näide sellest, kuidas tipptehnoloogia annab noorele inimesele võimaluse näha silmale nähtamatut, kuid siiski hingele kõige lähemat.

Kaasaegne pärilikkustegurite uurimine lausa nõuab, et saadaks aru erinevatest terviseriskidest. Geenide osadeks lahutamine ei vii meid üksnes võimaluseni haigusi täpsemalt ravida, vaid avab meie päritolu ning aitab ennustada ja parandada järglaste tulevikku. Viimane on teema, mis ilmselt kedagi ükskõikseks ei jäta.

Igapäevakasutuses olevad nutiseadmed omavad võimet salvestada erinevaid märguandeid meie tervise kohta. Mõne aasta eest olid sellised salvestusvõimalused ainult kõrgtasemel haiglates. Tehnoloogia võimaldab meil igapäevaselt oma tervist jälgida. Need andmed aga on tõesti terviseandmed, mitte haigusandmed, ning omavad suurt väärtust inimese tervise hindamisel, õigete tegevuste plaanimisel ja haiguste ära hoidmisel.

Kas ülaltoodud näidetest on mõni selline, mis tulevikus aitab inimesel tekitada usu, et tervis on tõesti esmalt tema enda kätes, me ei tea. Võimalus on, et maailma avardudes hakkame rohkem mõtlema, et meditsiin aitab juba paigast läinud tasakaalu taastada. Tasakaalu hoidmiseks on vaja lisaks kehale ka vaimu tasakaalu ja meid hoidvat keskkonda.