Müürilehe arvamuslugude sari „Visand minu Eestist” Müürileht annab Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva puhul sõna noortele ja avaldab käesoleva aasta vältel nägemusi ja mõtteid kaasaegsest Eestist. Kus tahavad laulva revolutsiooni lapsed oma vabaduse laulu laulda või mida peavad reivikultuurist võrsunud noored iseenesestmõistetavaks tehnoloogiliseks uuenduseks? Mida arvavad praegused elluastujad eestlusest ja mida mõtlevad kodumaast need, kes on seitsme maa ja mere taga? Kas valitsus vajaks reset’i ja laulupidu refresh’i?! Või vajame hoopis kerget värskendust ja pisut uuendusi? Värskeid arvamusi ja uusi mõtteid ootame käesoleva rubriigi raames ka meiliaadressile arvamus@muurileht.ee.

Tartu Linnaraamatukogu tähistab aprillis 100. sünnipäeva. Rahvaraamatukogude nähtavuse ja mõju üle mõtiskleb kriitik Mihkel Kunnus.

Kindlasti pole liiga hea toon ja takt rääkida poliitikast sünnipäevaessees, mida käesolev natuke on, aga paari sõnaga seda siiski teeks (õnnitlusessees oleks poliitikast rääkimine vist juba lausa jämedus).

Kultuuriloolane Donald Sassoon kirjutab: „Aastal 1829 kirjutas üks prantsuse ajakirjanik, et töölised jooksid vähem, kui kasutaksid laenuraamatukogusid, aga mis saab siis, kui selgub, et lugemise tagajärjel osutuvad nad ühiskonna heaolu seisukohalt veelgi ohtlikumaks, kui seda on nende joomine? Kartes Prantsuse revolutsiooni mõju, suleti Viinis 1798. aastal kõik laenuraamatukogud. Keeld tühistati 1811. aastal.”

100 000 elaniku kohta on meil alkoholipoode mõnikümmend korda rohkem kui Põhjamaades. 2011. aasta seisuga kulub 70 protsendil Eesti inimestest elukohast lähima alkoholimüügikohani jõudmiseks maksimaalselt kümme minutit. Aga eks see sõltub ka sammu kiirusest.

Probleeme näha on lihtne, aga põhjusi, saati lahendusi, mitte. Sest probleeme saab ihusilmaga näha, aga põhjuseid ja lahendusi näeb ainult hästi treenitud vaimusilm. Miski ei treeni vaimuilma ja seoseloomevõimet paremini kui pikkade tekstide süvenenud lugemine.

Saksa sotsiaaldemokraadid moodustasid 1906. aastal kultuuri keskkomisjoni, mis koostas nimekirja headest raamatutest, mida soovitati arvukatele sotsialistlikele töölisraamatukogudele. Juba enne esimest maailmasõda oli Saksamaal 1147 sellist raamatukogu. SPD kirjastus avaldas odava hinnaga sotsialistlike klassikute teoseid. Aga niisama kindel kui see, et on olemas selgelt paremad ja halvemad raamatud, väga head ja täielik rämps, on kindel, et eristada suudavad neid vähesed. Donald Sassoon resümeerib: „Nagu tihtipeale juhtub, osutus töölisklass sotsialistidele suureks pettumuseks. Põhiosa raamatutest, mis töölised sotsialistide raamatukogudest laenasid, polnud ei sotsiaalteadusi käsitlevad köited ega filosoofilised traktaadid, vaid romaanid, seda ilmselt põhjusel, et laenutajaiks olid enamasti naised, aga ka seetõttu, et pikad tööpäevad ei ergutanud lugemist tõsisematel teemadel. Marxi ja Engelsi teoseid ei laenatud peaaegu üldse.”

Kurblooline seegi, et valgustatud humanism osutus puust rauaks, mõisteliseks vastuoluks. Ainult pimedal ajal saab juhinduda tähistaevast su kohal ja sellalgi vaid väike eliit.

XX sajandil eredama jälje ajalukku jätnud poliitikud mõistsid ühel hetkel, et masse ühendavate poliitiliste suurideede indutseerimiseks ei tule mitte rahva ligipääsu raamatutele suurendada, vaid vähendada, ja eriti raamatulembene osa rahvast kas maha lüüa, kinni pista või välja saata.

See idee osutus ses punktis vägagi edukaks, aga ilmusid need asjad, mis mitte ainult poliitikas, vaid iga suurejoonelisema inimtegevuse juures ilmnevad – ootamatud kõrvalnähud, suured ootamatud kõrvalnähud.

Revolutsioonilised muudatused kasvatus- ja haridusasutustes, mida on ka mingis mõttes raamatukogud, on ühed suurimad võimalikud rahuaegsed lollused. Ajaga ei pea tingimata kaasas käima, ja kohe kindlasti mitte käekõrval ja esimeses reas, vahel on ainumõistlik korraks aeglustada, oodata teisi järele ning vaadata pisut kaugemalt ja perspektiivis, et kuhu see poolearuline lühinägelik siis õigupoolest vänderdab.

Samuti pole mõtet rongis ekstaatiliselt hurraatades ja „Edasi!” loosungeid kandes veduri poole tormata, ega see kohale jõudmist eriti kiirenda, ainult puud vilguvad akna taga kiiremini ja kellelegi võib kogemata selga tormata.

Õpetatud sõber Illimar Robinson näiteks sõnastas ühe sellise võimaliku ajasihi:

Mõni rida SÕNAST. Mõtte vahendatus, selle lahutamine mõtlejast, selle võõrandamine kivitahvlile, pärgamendile või paberile on kahtlemata seotud eraldatusega üldisemas ja filosoofilises mõttes, olles niihästi selle põhjustajaid kui selle tulem. Vahepealne kirjasõnaajastu oli ühtlasi eraldatuse ajastu või õigemini üks selle avaldumisvorme. Aga sõna ise kui niisugune ei pruugi tingimata eraldumist tähendada. Näeme ju tänapäeval, kuidas seesama sõna võimaldab ka koosolemist. Sõna on läinud uuele ringile, l o b a ringile. Tähtis on jälgida, kui tinglik, metafoorne ja ümber-kaude-ütlev mingi ajastu keel on. Mida tugevamalt on vastav aspekt esindatud, seda suurem on ka eraldatus. Seevastu, kui sõna on oma esiletoojaga (ütleja või klaviatuurile toksijaga) piinlikkust ning (vale)häbi tundmata üks, siis pole see sõna üldsegi eraldav, vaid esmajoones ühendav. Niisugune sõna läheneb pruuskamisele ja teistele häälitsustele, mille aluseks on kehaga seotud eluavaldused. Nutitelefoniga saab tuhandepealise karja kasukast parasiite otsida. Tänapäeva suur tendents ongi see, et sõna taandub kirjutatud-vahendatud sfäärist ja liigub vahetusse üksühesesse suulisse sfääri. See, et sõna on väliselt küll kirjutatud, näiteks mobiiltelefoni sõnumina, ei tähenda, et ta oleks seda ka olemuslikult. Sõna jõuab tagasi kunagise ürgse sünkretismi rüppe, kus ta oli muusika, tantsu, visuaalkunsti ja teatriga koos. Seoses sellega on võimatu mitte märgata tantsu tähtsuse esilekerkimist uuemal ajal. Mitte eeskätt rahvatantsuna, millel on palju mitmesuguseid funktsioone, mitte ka üksiti võttes seltskonna-, võistlus- ega muu tantsuna, rääkimata juba balletist, vaid eelkõige kõikvõimalike vabavormidena, olmetantsuna, kokkuvõttes ikkagi TANTSU kui niisugusena. Tants vahendab ning väljendab kõige üldisemaid suundumusi, tehes seda vahetult. Nõnda oli see suguharutantsus lõkke ümber. Ka praegu tantsivad traditsioonilise eluviisiga inimesed väga tihti ja nad võivad väljendada tantsus peaaegu kõike, mis nende igapäevaeluga seotud on (muu hulgas riiklikku iseseisvumist). Muidugi ei tantsi nad väga keerukaid asju, mille mõtet oleks raske täpselt edasi anda. Neil pole seda vajagi, sest nende elus pole sääraseid keerukusi ja tantsijad ise ei mõtle keeruliselt. Tants annab edasi tundeid, ihasid, soove. Tantsu lai levik nüüdismaailmas ei ole mingi juhus. Selle levik on ilmselgelt toimunud sõna (pean silmas täpset, artikuleeritud ja teoreetilist sõna) arvel, edu särava tööriista arvel, nagu öelnuks Settembrini. Tantsulevikuga kaasneb uusprimitiivsus ka hingeelus. Inimene väänleb ja osutab kõrile – tähendab, tahab juua; ta väristab end ja osutab niuetele – selge pilt, mida ta vajab jne. Täpselt nagu ürgajal. Ma ei väida, et inimesed oleksid olnud vahepealsetel sajanditel väga palju keerulisemad. Aga ideaaliks oli siiski vaimse võimekuse areng ja psüühika peenendumus. Nüüd enam mitte. Vahepealsetel sajanditel lauldi akna all ja kirjutati lihvitud armastuskirju, nüüd saab hulga lihtsamalt läbi. Enese avamine on tähtsam kui enesetäiustamine. Ühes teatavas punktis saavad tants ja sotsiaalmeediad kokku. Rõõmus uushõimlus ruulib.

(Mihkel Mutt „Kooparahvas läheb ajalukku”)