Mart Siilivask ja Tõnis Kimmel „Jalutaja teejuht. Tartu I. Südalinn ja Toometagune”.

Naiivkevadiselt võimalikest Tartutest

Kõigist ilmunud „Jalutaja teejuhtidest” jäi mulle riiuli ees turnides esimesena sõrmi just Tartu südalinna ja Toometagust kirjeldav, ilmselt seetõttu, et täna, läbi juba aravõitu kevadehirmus tuisu, ise sinna sõitma pean.

Olen pea patoloogiline jalutaja, seepärast Siilivase-Kimmeli tandemile väga tänulik, et minu ees ei avane mitte ainult tänav, mõni maja ses või sel, vaid mitu eri tänavat, maja ning aega. Rikkalikult fotode, kaartide ning gravüüridega kirjatud raamat põue ei mahu, ent rahu, polegi vaja, kui suund selge – iga moment avardub olevikus minevik, ja tulevik, pane ainult tähele, polegi aega raamatut taskusse mütsutada.

Pessoal/Camposel on üks luuletus Lissaboni õmblejaneiu kohta, kes peatub tänavanurgal, kus ta tavaliselt varemalt oma kallimaga kohtus, ja luuletajale läheb hinge tema kurbus, kuna kallim on neiust pöördunud. Luuletus kui pilt, foto – selliseid fotosid leiab ka „Jalutaja teejuhist”. Mängivad lapsed Jaani kiriku kõrval seitsmekümnendail, plikatirts Pepleri ja Aia tänava ristis, kilekotiga mees teel vaksali poole. Tähelepanelik uurija leiab ühe tänava nurgalt tõesti ka tõenäolise õmblejanna, aga ma ei taha ette ütelda, kust. Need on peatunud hetked, ajast kerged ja rasked. Hetk, milles sisaldub igavik – Tom Sawyer hüppab igavesti üle plangu (Kõiv) või Guido Cavalcanti igavesti üle hauakivi. Nemad mängivad, peatuvad, jooksevad samuti surematult, igavesti, nii nagu nool on igas ajahetkes peatunud. Fantaasiale hoogu andes saab mõtelda neist inimesist kui tegelastest. Meie maailm on küll ehk parim võimalikest, aga küsimusele „mis siis kui…?” on sadu erinevaid lahendusi. Mis siis, kui mehel on kilekotis püstol ja ta läheb tapma oma naise armukest, või kui plika tänavaristil on su vanavanaema, laps Jaani kiriku kõrval su abikaasa?

Ühel õnnelikul korral tuterdasin Kloostri tänava kandis ja tundsin selgelt, kuidas linnamüürist õhkub külma ja kuskilt ehkub mingit haisvat, seisva vee lõhna (ei õhku, vaid ehkub, kuna kogu mäng on niikuinii ehku peale). Muidugi oli see vallikraav, aga kes olin mina, seda ma ei tea, pilt kadus liiga kähku. Unenäos olen oodanud kedagi teadagi kus: Tillemanni kella all. Keda ma ootasin, ka ei tea. Aga ootasin. Nüüd on vist ühe kafee ees Kivisilla kivid laudadeks, eks lähen ja katsun, kas on nii, nagu neist sõrmedega olen üle libistanud. Mitte selles, aga elus, millises ma olin endast palju vanem. Eks need pildid ja unenäod ole hulkumise, läbitundmise või tagasitundmise saak. Kirjanikule väga vajalikud kogemused.

On veel nädalate küsimus, millal räästad suudlevad tänavaid, praegu juba ongi midagi õhus. Siis on hea võtta kallim ühes ja konnata mööda Tartut. Armastada korraga selles äbaras ilmas, ning võimalikus uues. Rabeleda Kooperatiivi Kaubamaja järjekorras kalosside nimel, et jalutada siis, bussijaama Eskimo-kioski jätsud näpus, Vanemuisesse piduõhtule.

Või minna üksipäini, sulgeda äratundmise hetkel silmad ja uskuda, et just sina oledki läinud oma kena noorukese õmblejanna juurde tagasi. Ja te olete jälle õnnelikud.