On terve hulk ütlusi meeste ja naiste erinevustest ja võrdlusi, mis viitavad nende vastandusele, polaarsusele, erinevatele maailmadele või ka kosmilisele päritolule – tuli ja vesi, päev ja öö, mõistus ja tunded, maa ja taevas, kuu ja päike, mehed Marsilt, naised Veenuselt jne. Nende võrdluste järgi otsustades on soorollid olemuslikult konfliktsed. Tekib küsimus, kas ikka jäädavalt? Või kui konfliktsust teadlikult arvesse võtta, kas siis on võimalik meeste-naiste konflikte ennetada?

Ülo Vihma on Eesti Konsultantide Assotsiatsiooni atesteeritud juhtimiskonsultant. Hetkel on ta partner ja koolitaja firmas OÜ Meeskonnakoolitus ja Arendus. Vihma on juhtinud Eesti Ekspressi Estonia katastroofi fondi, AEFi projekti „Konflikt ja suhtlemine” ning õpetajate koolituskeskust Avatud Meele Instituut. Artikkel „Konflikti ennetamine meeste ja naiste vahel – võimatult võimalik” ilmus esmakordselt Metsaülikooli kogumikus „Eesti mees. Eesti naine. Konflikti ennetamine. Metsaülikool Eestis 2010.”. Metsaülikool on iga-aastane arutelupaik Käärikul, mille eesmärgiks on Eesti jaoks oluliste sõlmküsimuste mõtestamine ja probleemidele lahenduste leidmine.

Konfliktide süvapõhjuseks peetakse üldiselt vastandlikke väärtusi. Samas on igapäevaelu ja erinevat sugu silmas pidades huvitav mõelda ka muudele põhjustele. Näiteks võib konfliktide liigenduses välja tuua vajaduste konflikti. Meil (ja ka mujal maailmas) kirjutatakse ja koolitatakse üsna palju sõnumiga – mõtle selgeks, mida sa tahad (rõhutades lisaks sõna tegelikult), keskendu sellele ja sa ületad konflikti. Mõnikord minnakse sügavamale, rõhutades, et see, mida sa tahad, pole alati see, mida sa vajad, seega – mõtle selgeks oma vajadused, keskendu sellele ja sa ületad konflikti.

Minu meelest on siiski oluline teadvustada, et neil puhkudel käib jutt ainult sisekonfliktist, olukorrast, kus inimene on segaduses ja ummikus, võimetu oma probleemi ise lahendama ning seetõttu õnnetu, jõuetu või edutu. Selliselt väljapakutud lahendused ei välista ega enneta kuidagi konflikte inimeste vahel, kaasa arvatud mehe ja naise vahel.

Isegi siis, kui inimeste vajadusi kirjeldada suhteliselt sarnaselt, on vajaduste konflikt võimalik ainuüksi sellepärast, et erinevad vajadused ei haaku, mis tähendab, et üks vajab hetkel üht ja teine samal ajal teist asja. Laialt tuntud Abraham Maslowi vajaduste püramiidis on inimese esmaste, füsioloogiliste vajaduste hulgas seks ja uni. Kui naine vajab seksi ja mees und või vastupidi, on (sise)konflikt platsis, väljendudes sageli ka avalikult, mõlema käitumises. Kas sellist konflikti saaks kuidagi ennetada? Tõenäoliselt saab, kui pooled teavad selle tekkimise võimalust ette ja hakkavad arutama, kuidas seda pikemas ajaperioodis ületada. Sisuliselt peavad nad leidma sobiva aja, kus mõlemal ilmnevad sarnased vajadused. Raskuseks on sellise sündmuse, et soovitud ajal vajadused ühtivad, tõenäosuslikkus, abiks on aga see, kui mõlemal on soov lahendust leida. Intiimsuhetes tegutsetakse minu meelest enamasti intuitiivselt, nii et kokkulepped pole selles vallas kuigi sagedased. Aga isegi kui selgele kokkuleppele ei jõuta, võib arutelu aidata kaasa soovitu saavutamisele. Nagu „isetäituvad” ennustused, mis häälestavad aju ja kogu organismi soovitud lainele.

Mainisin vajaduste kirjelduste üldist sarnasust, kuid detailidesse minnes selguvad erinevused. Ja seal, kus on erinevused, on ka konfliktid. Harvardi psühholoogiaprofessor Henry A. Murray räägib sellest, kuidas konflikt toob välja olulised (ja seega vastandlikud) vajadused, mida ta nimetab psühhogeenseteks ja mis suures osas on alateadlikud. Tema 27 vajaduse loetelus vastanduvad näiteks vajadus alluda ja võimu omada, teisi kontrollida ja olla sõltumatu, iseseisvalt tegutseda ja reegleid järgida, unikaalne olla ja kokku kuuluda jne. Nende üheaegne avaldumine inimeses toob paratamatult kaasa sisekonflikti, inimeste vahel aga avaliku konflikti. Sadu aastaid tagasi elanud ajalooliste isikute (Donatien Alphonse François de Sade, tuntud kui Markii de Sade ja Leopold Ritter von Sacher-Masoch) elufilosoofiast lähtunud ja seksuaalsuhetes realiseerunud sado-maso „mängud” kajastavad osa nendest 20. sajandi psühholoogi Murray kirjeldatud vastandlikest (ja teineteisega seotud) vajadustest.

Saksa-ameerika psühhoanalüütik Karen Horney kirjeldab kümmet vajadust, mis omavahel vastandudes põhjustavad sisekonflikti. Need rühmituvad kolme põhilise tendentsi ehk toimetulekustrateegia vahel, milleks on: 1) inimeste poole liikumine, s.o armastusevajadus, 2) inimestest eemale liikumine ehk sõltumatusevajadus, 3) inimeste vastu liikumine ehk võimuvajadus. Missuguses vahekorras esinevad need kolm strateegiat mehe ja naise suhetes ja kas saame sealjuures rääkida kultuurilisest erisusest, et meil Eestis on nii ja mujal naa, sellele pole täna otsest vastust. Mõned uuringud viitavad eestlaste üldisele vajadusele inimestest eemale liikuda. Näiteks Rene Altrovi Eesti Humanitaarinstituudi diplomitöös „Ruumikasutus eestlaste suhtlemises” on järeldus, et väljaspool kodu ning tööl domineerivad eestlaste puhul individualistlikud ja maskuliinsed väärtushinnangud, kusjuures endastmõistetavaks peetakse mittekontaktkultuurile omaseid suhtlusnorme. Anu Realo ja Jüri Alliku kollektivismiuuring eesti, vene ja ameerika üliõpilaste kohta (A Cross-Cultural Study of Collectivism: A Comparison of American, Estonian, and Russian Students. The Journal of Social Psychology Issue: Volume 139, Number 2 / April 1999, pp 133–142) näitab eestlasi teistest vähem kollektiivsetena. Eestlaste sooliste vajaduste võrdlevaid uuringuid pole mulle aga kätte sattunud. Altrovi mainitud maskuliinsus sobib kokku Eesti meedia vahendusel levinud seisukohaga meie kultuuri võimukesksusest ehk siis matšolikkusest, millel on sooline tähendus. Selle ilmekaks näiteks on palgadiskrimineerimine – meeste palk üldiselt ja naistega samas ametis on kõrgem kui naistel, haridustase naistel üldiselt kõrgem kui meestel. Kas selles väljenduvad ka eesti meeste ja naiste erinevad vajadused, pole teada.

Huvitav on see, et meie avalikus vaimuruumis on hakatud muidu sootus eesti keeles kasutama sootunnuseid ja seda eeskätt vastasseisude kirjeldamisel, negatiivses ja konfliktses kontekstis. Näiteid selle kohta toob Eesti Päevalehe keeletoimetaja Maris Makko (Eesti Päevaleht, 26.05.11): „Haigla koondas Andres Korgi 2009. aasta suvel. Seoses ametiülesannete täitmisega ei tehtud mehele ühtki etteheidet.” Või: „Aug kasutas artikli kirjutamisel avalikke statistilisi andmeid. Töövaidluskomisjon otsustas, et naisele tehtud hoiatus polnud põhjendatud.” Erilise nüansina märkab Makko, et tundub kehtivat mingi ebamäärane, üksnes aimatav ühiskondlik tase, kuhu jõudnud isiku puhul ei peeta sootunnuseid enam kõige tähtsamateks omadusteks. Seega on tegemist justkui konfliktiüleste persoonidega, sõltumata soost. Näited konstrueerib Makko ise, öeldes, et pole juhtunud lugema midagi sellist, nagu: „Peaminister Ansip lükkas Wiesenthali keskuse süüdistused tagasi. Mees ütles The Jerusalem Postile, et süüdistused on alusetud.” Või: „Sõna võttis Marju Lauristin. Naine rääkis ühe presidendikandidaadiga valimistest.” Millele selline tendents viitab, vajaks omaette analüüsi.

Ehk saab meeste ja naiste konfliktsuse mõistmiseks (ja selle kaudu ka ennetuseks) abi isiksusepsühholoogiast. Karl Gustav Jung on öelnud, et kõik isiksuse uurijad on seda meelt, et isiksus koosneb polaarsetest osistest, mis võivad omavahel konflikti minna. Jung oli veendunud, et teooria peabki käsitlema isiksust vastandite ehk konfliktide printsiibist lähtuvalt, sest konfliktist tekkiv pinge on elu tunnus. Ilma pingeta pole ei elu ega energiat ja järelikult ka mitte isiksust.

Jungi jutt on sisekonflikti möödapääsmatusest kui elu loomulikust osast. Minu elukogemus on näidanud, et kus on sisekonflikt, seal pole varem või hiljem ka avalikust, inimestevahelisest konfliktist pääsu. Olen kunagi kirja pannud oma teraapiaõpingukaaslase Erik Steinbergi mõtte polaarsusest, mis ilmneb kahe inimese vahelises konfliktis: siis on teine inimene minule lähedasem kui ma ise sel hetkel endale olen – temas avaldub minu polaarsus, vari, see osa minust, mis on tunnetuslikult kaugel ja kättesaamatu, millega ma ei taha tegeleda. Ta kannab seda osa minust, mis on hirmutav ja millega ma ei oska midagi teha. Ta on sel hetkel minu elu päästja, lahendus minu sügavale rahulolematusele. Ta annab illusiooni kindlustundest. Ma tegelen temaga (s.o võitlen), selle asemel, et tegeleda (võidelda) endaga.

Miks me polaarsuse lõksust nii lihtsalt ei pääse? Sest vastandid ka tõmbuvad. Gestaltteraapias sõnastatakse see dialektika nii, et inimese polaarsused on omavahel rohkem seotud kui miski muu. Jung ütleb, et kogu mehe loomus eeldab naist ning et kogu tema organism on algusest peale naisele orienteeritud. Ja eks siis ka vastupidi.

Nende vaadete valguses paistab, et inimene, sõltumata soost, on nagu doktor Doolittle’i raamatus kirjeldatud imeloom Lüka-Tõmba. Kas sellist konfliktsust on üldse võimalik ületada?

Jungist alates on arengupsühholoogias levinud arusaam, et inimese sisemise arengu tulemusena toimub individuatsioon. See on protsess, mille läbi inimene saab „päris endaks” ja vastandid temas sulanduvad üheks tervikuks. Järelikult toimub nii ka polaarsuse ja konfliktsuse ületamine. Kui see on võimalik ühes inimeses, miks siis mitte inimeste vahel?

Vajaduste konflikti näitest ilmnes lihtne tõdemus, et kui tahame midagi ennetada, peame seda ette nägema, teadvustama konflikti võimalikkust. Alles siis saame hakata rääkima ennetusest. Samas ei jõua ükski inimene kogu aeg mõtetega tulevikus elada ja konflikte karta, selleks et neid ennetada. See lõhnab haigemaja järele. Ikka ja jälle soovitavad targad elada rohkem olevikus. Võibolla on see aga loomuliku ellujäämisinstinktiga vastuolus olev soovitus ja seetõttu lihtsalt tavainimesele ülejõukäiv? Gestaltteraapia rajaja Fritz Perls on soovitanud konflikti ületamiseks järgmist: „Loose your mind and come to your senses” (mis võiks vabas tõlkes kõlada „Loobu mõtlemast ja hakka aistima”). Üks minu teraapiaõpingutest tuttav taanlane sõnastas selle ingliskeelses sõnariimis ümber nii: „Use your mind and come to your senses” (ehk „Kasuta mõtlemist ja hakka aistima”). Esimene viitab meie ülemõtlemisele, kutsub sellest loobuma ja äratama endas loomulikku aistivat ja reageerivat looma, kes elab hetkes, teine usub, et mõtlemise abil suudame sama teha. Mis kellele sobib.

Kui ma tõlgendan individuatsiooni aja võtmes, siis näen seda kui olekut, kus ühinevad minevik, olevik ja tulevik üheks tervikuks. Nagu avaneks kõiksus ja kõik saab selgeks. Ühe inimese eluhetkes peegeldub maailm nagu ookean veetilgas. Olen aru saanud, et sellist olekut, olgu hetketunnetust või kestvamat seisundit, on tajunud väga paljud inimesed, kuid selle tunnetuse edasiandmine on keerukas. Seda võib välja lugeda religioossete inimeste, teadlaste, psühhoterapeutide, kirjanike ja ka n-ö tavaliste inimeste tekstidest, aga ka mõtteavaldustest tavavestluses, mõnel isiksuse arendamise kursusel või nende kursuste reklaamvideotes. Ilukirjanduses olen kohanud sellise seisundi lummavat kirjeldust Nikos Kazantzakise seni eesti keelde tõlkimata raamatus „Report to Greco”, mis on suuresti tema elu kokkuvõte.

On veel üks üldinimlik konfliktiallikas, mis võib sooliselt võimenduda. See on erinev tõetunnetus. Ma ei pea isegi silmas tavapäraseid arutlusi sellest, kas tõe mitterääkimine on valetamine või kas tõdesid on rohkem kui üks. Mõtlen ühele sügavale algpõhjusele, mis seisneb loogilises paradoksis ja sõnastati juba antiikajal. Selle näiteks on väited „käesolev lause on väär” või „praegu ma valetan”. Kui ma ütlen „praegu ma ei räägi tõtt”, pidades silmas hetke, mil ma seda ütlen, siis võib oletada, et ma räägingi tõtt. Sel juhul peab olema tõsi, et ma ei räägi tõtt, seega ma ei räägi tõtt. Kui aga oletada, et ma ei räägi tõtt, siis pole tõsi, et ma ei räägi tõtt, seega ma räägin tõtt. Niisiis tuleb välja, et kui ma räägin tõtt, siis ma ei räägi tõtt, ja kui ma ei räägi tõtt, siis ma räägin tõtt. Me tunnetame seda paradoksi ebakõlana, konfliktina. Kuidas keegi tunnetatud ebakõla talub ja seda lahendab, väljendub tema konfliktiga toimetuleku strateegias. Igal juhul on siin suur ja viljakas kasvulava vastastikusteks süüdistusteks, solvumisteks ja tülideks.

Me otsime ja jäämegi otsima kaotatud paradiisi – konfliktivaba elu. Kui oleme lähedalt seotud teise sugupoolega, siis pole konfliktidest pääsu. Kui me ei oska neid lahendada, siis lähedane seos katkeb. Paraku ei too see leevendust. Oma üksinduses oleme taas (sise)konfliktis ja hakkame otsima uut lähedust, oma polaarsust, mis tõmbab ürgse jõuga.

Nii kordub protsess tsükliliselt, seda isegi siis, kui konfliktid õnnestub lahendada ja suhe säilitada. Kunagi üliõpilasena tutvusin Moskvas kunstnik Anatoli Brusilovskiga, kes oli Ülo Soosteri ja Ilja Kabakovi tuttav, elas samas majas ja oli nendest mõjutatud. Ta kinkis mulle ühe oma graafilise lehe, kus alasti mehed ja naised olid köidikutes, käsist-jalust seotud. Pildi allkiri oli „Privjazannosti”.