Mis võiks juhtuda, kui ühendada tulevikku vaatav digitaalselt genereeritav vormiloomevõimalus tagasivaatavate manuaalvõtete (näiteks paberi voltimise tehnikatega) ja looduse fraktaalse loogikaga?

Rõõm on elada ajal, mil arhitektuurimaailm on vabanemas stiilirägastikust, minnes inspiratsiooni järele kaugemale modernismist, klassitsismist, antiigist ja isegi algonnist. Kogu kaasaegse maailma pingutus jätkusuutliku keskkonna arendamise heaks on peamine põhjus, miks looduselt endalt tarkusi õppida. Samal ajal on taoline mõtteviis toonud muudatusi ka loomingust inspiratsiooni otsimisse. Paradoksaalsel kombel on just tehnika areng aidanud meil jõuda lähemale loodusele ja võimaldanud inimesele omasest ratsionaalsusest tingituna avastada looduse ülesehituse geniaalsust. Tegelikult on loodus olnud läbi aegade peamiseks inspiratsiooniallikaks, ent arhitektuuris on see rakendunud pigem pelgalt dekooris. Nüüdseks on arhitektuur jõudnud teiste distsipliinide kaudu enese taasavastamise juurde. Loodusest ammutatakse teadmisi mitte selle kohta, kuidas arhitektuuri kaunistada, vaid kuidas arhitektuuri luua, kuidas kavandatavat üles ehitada või lausa kasvatada. Üha enam mõistetakse, et arhitektuur ei ole jäik nähtus, vaid omab võimet mõjutada ruumikasutust ja sellest tulenevalt muutuda ka ise.

Eelnevast lähtuvalt on Tartu Linnavalitsus andmas koostöös mitmete partneritega hoogu platvormile nimega uusnurk.

Kõik algas raekojaplatsi jõuluaegsest kujunduskonkursist. Konkursile laekus igasuguseid ideid, kuid enim punkte kogus töö, mis otsis värsket algust, õpetades lähtuma millestki arhetüüpsest. Vormiotsingutega lõi eskiis raekojaplatsile n-ö jäämäed, mis on mõeldud teenima erinevates skaalades erinevaid funktsioone. Esitatud abstraktne vormikeel, mis lähtus looduse loogikast, mõjus värskendavalt ja sütitas edasi mõtlema, kuidas valitud suunas jätkata. Idee edasiarenduseks moodustati töögrupp, mille eesmärgiks sai mõtte lahtiharutamine, tutvustamine ja edasiste käikude kavandamine. Esmane katse ideed avada oli läbi näituse, mis praegugi kaarsillal ripub. Näituse korraldamisega leiti ideele ka nimi, milleks sai uusnurk.

Uusnurklikku looduse ja matemaatiliste vormide maailma on paljud lastena juba kogenud ja nautinud. Abstraktsed pallikesed, mida on kolmnurkadest volditud, lumehelbed, mida kihiti välja lõigatud, ja muud mängud vormidega. Kõik need on viinud meid keerulisse looduse ja matemaatika maailma, saamata sellest ise lõpuni aru. Looduses on levinud laialt enesesarnasus, mistõttu näeme samalaadseid ülesehitusi nagu lumehelbel ja jääkristallidel näiteks bakterites või puudes. Enesesarnasus tähendab seda, et üks objekt on igas skaalas tajutavalt sama loogikaga üles ehitatud. Arhitektuuris on sellest palju õppida. Eesmärk on tajuda ehitatud keskkonnas võrdväärselt kõiki skaalasid, alustades materjali tootmisest ja lõpetades linnatänavate struktuuriga ja kogu sise- ja välisruumi rajamise ja kasutamisega seal vahel. Uusnurgale, nagu igale heale loomingulisele tööle ja ka loodusele, on omane olla koha- ja ajakeskne.

Uusnurga eesmärk on uurida seda keerulist maailma, mille kaasaegne tehnoloogia on meile lähemale toonud, ja vaadata, kas ja kuidas me sellest õppida saame.

Kuna loodus on pidevas muutumises ja tema arengus ei ole võimalik näidata algust ja lõppu, siis hindab ka uusnurk eelkõige protsessi. Protsessi puhul on aga väga tähtsal kohal katsetamine ja eksimine. Tänasel päeval ei saa enam lubada eksimise taunimist ja tavapärasuse eelistamist, selline väljund ei köida ja loodav ruum muutub tasapaksuks. Kokkuvõttes muutub kodanik tuimaks ega ole huvitatud ruumis aega veetma. Eksimine ja riskimine on jäetud vaid digitaalmaailma, kus on vajaduse korral võimalik ruttu undo vajutada. Samas on katsetamine ja paratamatult ka eksimine üks parimaid õppimisvahendeid.

Uusnurkse vormi eesmärk on luua kohti, mille kogu otstarvet ei saa ette määratleda. Arvestades biosemiootikute käsitlust, et erineva kultuuritaustaga ja eri vanuses isikud kogevad ja kasutavad ruumi erinevalt, võib üksainus koht leida väga mitmeid rakendusi. Oluline on, et loodud paik võimaldaks sellist vabadust, millest lähtuvalt annaks uurida loodava koha kasutusvõimalusi ja mõju senisele ruumile. Tänaseks on modernistlik ettemääratus ajale jalgu jäänud, kus elamisele, töötamisele, liikumisele ja mängimisele jäeti väga selgelt eristatud kohad. Uusnurkne mõtlemine sellise determineeritusega ei tegele ja huvitub vastupidiselt erinevate osapoolte põimimisest.

Et taoline ettevõtmine saaks toimuda, on vajalik ka distsipliinidevaheline põimumine. Mitmepalgelise koha loomiseks peab erisuguste osapoolte ühinemine toimuma juba loomeprotsessis. Seega saab uusnurga puhul üheks võtmesõnaks kaasamine. Kaasamine peab toimuma mitmes suunas – eesmärgiga ühendada mõttemaailmade arendamiseks erialaspetsialiste omavahel ja ka tavakodanikega. Seda silda aitavad ehitada omavalitsused, erialaliidud ja haridusasutused.

Uusnurk sai alguse jõuluaegsest kujunduskonkursist, mistõttu on tulevased jõulud jäänud uusnurga esimeseks tellijaks. Protsess on juba alanud. 14. märtsil toimus Tartus Martin Melioranski juhitud välkloengute sarja järjekordne osa, kus arutati teemal „Arhitektuur kui teadmus”. Melioranski kirjutab uusnurga kohta nii: „Uusnurk on seotud mitmete teemadega, mis on arhitektuuriteaduskonnas aktuaalsed. Kui traditsiooniliselt on arhitektuuri peetud üheks väga aeglaselt muutuvaks erialaks, siis sarnaselt teiste elualadega on ka arhitektuurihariduses toimunud viimase 20 aasta jooksul infotehnoloogia ja uute valmistusmeetoditega seonduvalt palju muutusi. Uusnurk annab võimaluse leida koos laiema avalikkusega toimunud ja veel toimumata muutustele uusi vaatenurki.”

Uusnurksuse ja arhitektuuri kui pikemaajalist kogemuste ja teadmiste kogumist eeldava distsipliini kokkupuuteks on see, et me saame neid kahte sidudes mõtiskleda, mida on arhitektuuris ühelt poolt sellist, mida ka 21. sajandil aluseks võtta, ja mis on omakorda uute tehnoloogiate abil edasiviiv ning arhitektuurikogemust arendav. Sellisena tuleb arhitektuur vastu ühiskonna ootustele praeguses ajas ja aitab ka kiiresti muutuvaid tehnoloogilisi lahendusi tasakaalukalt uueks teadmuseks vormida ja järgnevatele põlvkondadele edasi anda.

Protsess jätkub. Skulptor Anne Rudanovski juhitud Paberimuuseum on mõelnud kogu aeg uusnurkselt ja ootab igas eas inimesi külla avastama keerulist loodusest inspireeritud maailma ja ehitama seda manuaalselt üles. Rudanovski kirjutab uusnurgast nii: „Uusnurk on maadeavastaja. See on nagu ekspeditsioon ruumimõtlemise ja -taju maailma, kus on vaja kaardistada, tundmatuga suhelda, kogeda ja uusi piire seada… Ja loodetavasti (nii on enamasti juhtunud) võimaldavad ülestähendused ja kogemused luua uut, mis täidab teatud vajadusi.”

Suvel on plaanitud korraldada koostöös EKA arhitektuuriosakonnaga töötuba, mille eesmärgiks on katsetada ruumiloomise võimalusi ja valmistuda sellega ette tulevasteks jõuludeks. Töö kulgu ja edasisi plaane on võimalik jälgida peatselt avanevas veebiportaalis uusnurk.ee.