Tartu Linnaraamatukogu tähistab sel kevadel väärikat 100. sünniaastapäeva. Müürileht küsitles sel puhul seitset kultuuritundjat tartlast, et uurida, millised on nende seisukohad kahes olulises raamatukogusid puudutavas küsimuses: milline võiks olla riigipoolne toetus rahvaraamatukogudele ning milliseks võiks kujuneda digitaliseeruvas maailmas paberraamatu tulevik. Ent lisaks püüdsime kaardistada ka vastajate isiklikumat suhet linnaraamatukogusse kui keskkonda, et tuua esile tema inimmõõtmelisem ning kodusem külg. Vastab Johanna Ross.

1. Millisel viisil Tartu Linnaraamatukogu sinu meelest Tartu kultuurielu kõige rohkem rikastab?

See küsimus tekitab tunde, nagu täidaks aruandeblanketti: kuidas täpselt see või teine tegevus Eesti riigile kasulik on, ühiskondlikku sidusust suurendab, jätkusuutlikkust edendab või muud säherdust. No ja sinna lahtrisse tahaks alati mingeid roppe sümboleid joonistada. Nagu Tartu Linnaraamatukogu nimest aimata võib, rikastab nimetatud asutus Tartu kultuurielu sellega, et Tartu linna elanikel on võimalik sealt raamatuid laenutada, neid lugeda ja jälle natuke paremaks inimeseks saada! Moodsas väljenduses on see nagu videolaenutus, ainult raamatute jaoks. Kõlab ju hästi?

2. Milline võiks olla riigi toetus rahvaraamatukogudele?

Kui ma õigesti aru olen saanud, siis sellist küsimust küsitakse hetkel selleks, et otsustada, kas riik peaks toetama rahvaraamatukogusid otse (ja võimalik, et koos jäikade suunistega) või võiks see olla kohaliku omavalitsuse kohustus. Ise süsteemis sees olemata ei oska ennustada, kumb praktikas paremini või hullemini välja kukuks. Aga oma tarkusega ma siinkohal tsentraalses tugiraamistikus halba ei näe. Meil vist praegu seda muret ei ole, et kultuur vohaks kontrollimatult nagu umbrohi, rahvaraamatukogusid ja muid seesuguseid asutusi tekiks nagu seeni pärast vihma, nii et riik rabelgu või küpsiküüsi, aga lihtsalt ei jõua selle kõigega tegelda?

3. Milline tulevik ootab paberraamatut digitaliseeruvas maailmas?

On korduvalt väljendatud mõtet, et tarbe- ja eriti teadustekstide puhul on digivariandid äärmiselt mugavad: seal saab kasutada otsingut, võrgust on lihtsam uusi raamatuid ja artikleid kätte saada, neid kaasas kanda jne. Olen sellega täiesti nõus ja kasutan ise suure heameelega kõiki neid võimalusi – aga ühtlasi arvan, et sel on oma mõju tulemusele, mis nii sünnib. See kõik soosib kiirete kollaažide kokkupanekut, aga kui tahta tõeliselt süveneda, siis on parem paberilt lugeda. Eriti näen seda toimetajatööd tehes. Ma saan päris tihti alles paberpoognaid lugedes aru, et mõni lause pole tegelikult lause ega midagi, kui talle sügavalt ja rahulikult silma vaadata. Muidugi ongi ka süvenemine juba luksus, aga loodetavasti jäävad ka paberraamatud vähemalt sellisesse nišši alles.