„Oh jah. Terve oma elu olen olnud tunnistajaks. Mida kõike pole Vana mulle lubanud. Aga kõige rohkem on ta mulle lubanud kiiresti kaupluse juurest koju tulla. „Ostan ainult suitsu ja joon pudeli õlut,” – niimoodi näeb välja Vana lubaduse klassikaline variant. Niipea kui sellist sõnaseadet kuulen, tahaksin hakata mõistvalt mõmisema, tahaksin ütelda vana koera suure elutarkusega: „See jutuks hea küll!””

Niimoodi iseloomustab Jüri Tuuliku „Külatraagikus” oma peremeest ja sõpra tubli vana krants Nässu, kellele on kõik inimlooma vastuolud, keerukused ja nõksud teada. Nässu ja Vana elavad nõukaaegsel Abrukal. Mina kasvasin üles 90ndate Muhu saarel. Ja see, millest räägib Nässu ülalpool, võiks vabalt olla minu lapsepõlv. Sinnapoole tagasi vaadates ei meenu esiti perekonda, kust alkohol läbi poleks voolanud. Mõnel pool oli temast tüli, teisal jälle tilkus ta taevase rahu ja rõõmuga. Üks oli aga juba lapselegi selge: alkoholi osas üles ehitatud valulävi oli kõikidel üldiselt kõrge. Näiteks oli vaja kartulipõld ära künda ja sai traktoristiga selleks aegki kokku lepitud, kuid meest ei kuskil – mispeale sedastati kergelt, et ju on jooma kukkund ja eks siis millalgi pärastpoole. Ja kui ta kaks päeva kuni nädal hiljem tuligi, siis pisteti talle silmagi pilgutamata lisaks tasule pihku ka pudel viina – „asunikku”, öeldakse viinamargist olenemata senini.

Ja täpselt nagu Ida-Virumaa segipaisatud loodus, mille rütmide, värvide ja vormide ebaloomulikkust hakkasin teadvustama alles suuremaks saades, olid ka kõik Muhumaa viinaninad lapseeas minu jaoks vaidlustamatu antus – lihtsalt väga loomulik.

Aga loomulik sai see olla vaid selletõttu, et täiskasvanute kentsakate ja ajuti kohutavate kommete kõrval kohtas laps ka palju hoolivust, elurõõmu, huumorit ja eluraskustest ning alkoholistki hägustamata reaalsustaju. Ja kuigi tean mitut inimest, kes end hauda joonud, on mul sellesama elurõõmsa fooni tõttu raske alkoholi demoniseerida. Või veel – mulle meeldib vein ja meeldib õlu, mulle maitseb rumm ja mekib šampus. Ja soojus, mis imbub kehasse ühe viinapitsiga, on mulle samuti üpris meelepärane. Ma olen eht eestlane, nagu võib kinnitada mu isikliku ja riikliku alkotarbimisstatistika kõrvutamine.

Sealsamas, ega ma väga sageli juua ei viitsi, sest suurema osa ajast on see tegevus väga väsitav ja ainult põgusalt tore. Nagu vist suitsetajatel on: terve paki peale on vaid see üks sigaret täiuslik, kõik ülejäänud moodustavad lihtsalt järjepidevuse. Sõltuvushaiguse? Halva kombe? Mina ei tea. Kõik võib hukutada. Samas pole ma kuulnud, et järjekordne täisjõus mehepull oleks ühel kaunil suveõhtul, hm, näiteks liiga palju Kanti lugenud ja siis pea ees kraavi hüpanud. Kuigi Venemaal on K pärast veel hiljaaegu surmaga lõppenud duelli peetud, seda küll.

Alkoholivaba septembri üles- (/välja-?)kutsega poleks ma ilma Müürilehe toimetajate, mu agarate ekskolleegide ettepanekuta ühinenud. Mul nimelt on kohe kuu alguses sünnipäev, sellele järgneb veel mitme lähema sõbra spetsiifilist analoogi. Ja kui üldse viitsida vahepeal juua, siis ikka sünnipäeval: terviseks, eks! Ja veel: kampaania korras maailmaparandamisse ma eriti ei usu, kui mõned ilusad erandid välja arvata. Samas pakub antud kampaania siiski võimalust ja aega mõelda inimese jaoks olemuslikule ja olulisele: oma kehale. Kas mu keha on ehk tõesti tempel? Kui jah, siis kas pigem Dionysosele või iseendale pühendatud?

Väljakutse on kestnud kaks nädalat. Selle aja jooksul olen oma templit dionüüslikult pruukinud paaril korral, kahetsemata neist kumbagi – välja arvatud intensiivse peavalu ajal. Kaine Septembri karikas rändab minust nüüd küll mööda, aga ausus, eksole. Uussiirus, eksole.

Libastumine 1: minu sünnipäev. Mis seal rääkida. Tuldi külla, räägiti juttu, joodi üht-teist. Ma lonksasin rummkoolat ja imetlesin endale ja elukaaslasele kingiks toodud kaktuseid. Hommikul oli halb ja pea terve päev kulus vee joomisele, multikate vaatamisele, kaisutamisele ning ägisemisele.

Libastumine 2: sõbra sünnipäev. Läksin külla, räägiti juttu, joodi üht-teist. Ma lonksasin rummkoolat ja imetlesin sõbra toaseinu katvaid fotosid. Hommikul oli halb ja pea terve päev kulus vee joomisele, multikate vaatamisele, kaisutamisele ning ägisemisele. Lisaks proovisin lugeda viimast Slackeri numbrit, aga ei suutnud, sest tekstid olid üleni keeletoimetamata ja ma ei kannatanud seda kuidagi välja. Edasi vesi, multifilmid.

Niisiis – kaks sarnast õhtut, kaks äravahetamiseni sarnast päeva. Niipaljukest siis sellest vaimustavast spontaansusest ja pea lõppematutest seiklusest, millest kõnelevad pea kõik alkoholireklaamid. Peod saavad otsa ja inimesed lähevad koju. Ja kodus ootab aeg iseenda ja veeklaasiga, vältimatult.

Mis veel? Ahjaa, alkoholi pruukimise juurde käib tihtilugu ka see, mida ühe end siidrina esitleva alkohoolse magusjoogi turundajad nimetavad „sotsiaalseks selfie’ks” – ehk keegi, enamasti üsna purjus tüüp põmmutab peol oma kaameratelo välguga, tulemuseks saavad pilti püütud viltuselt naeratavad ja läikivad molud, mis heal juhul jõuavad sõprade Facebooki chat’i, halvemal külastatud peo või lokaali ametlikule lehele. Mitte, et selles midagi suisa kohutavat oleks, aga jällegi üks ebavajalik seik, millest mõelda õhtul, pea pehmel padjal, hetk enne uinumist.

Minu kahe nädala kokkuvõte? Ma ei tea, ma tõesti ei tea. Kas see, et ma oma Suure Järelekatsumise ajal ikkagi kaks korda joonud olen, kõneleb mingist probleemist? Alkoholiprobleemist? Sellest, et ma ei suuda paljusid asju eriti tõsiselt võtta? Ma ei tea, ma tõesti ei tea. Tajun siin aga elu võimalust teada saada, sest mine tea, ehk loeb seda teksti mõni tark kaardiladuja, tarmukas kaanipanija, vankumatu saatuseseadja – minu uus mentor sellel teel.