Mis mõttes tundmatu, küsite? Sel juhul olete sügava vähemuse esindaja, sest laiale publikule on uued väiketootjad ja nende toodang võõras. Väga lihtsalt võttes: väiketootjate osakaal õlleturust on alla 1%!

Asja määravad ära kolm näitajat: kättesaadavus, hind ja maitse. Kättesaadavus on viimaste aastatega mõistagi tublisti muutunud. Spetsialiseerunud õllepoode on tekkinud päris mitmeid ning ka supermarketite riiulitelt leiab üht-teist omamaist. Kuid õllepoodidesse tulevad enamasti vaid eespool mainitud vähemuse esindajad, kes jahivad uusi maitseid ja ei pea paljuks selle nimel vaeva näha ning kulusid kanda. Suurpoodides on aga saadaval palju gurmeekaupa – selle hulka liigitub ka omamaine käsitööõlu –, mille läbimüük on masstoodanguga võrreldes tühine.

Hind määrab palju, kuigi mitte kõike. N-ö normaalne inimene tarbib rahakoti, mitte tujude ajel. Väikese pudelikese hinna eest (keskmiselt kolm eurot) saab kampaaniamüügi korras kuuspaki populaarset masstoodangut ning ka väljaspool sooduspakkumisi pole kahtlustki, mis suunas vaatab hinnatundlik tarbija. Õlleturu selgroog on noor isasloom, kes viskab pärast tööpäeva lõppu pagasnikusse kastitäie kõigile sobivat rüübet ning läheb sõpradega tšillima ja grillima.

Maitse(tus) määrab mängu

Maitse üle ei pidavat vaieldama? Loll jutt, vaieldakse ja veel nii, et tüli majas! Vaat selles ongi konks, et väiketoodetud õlledel on maitset. Ja igasugune asi, millel on selgelt eristuv maitse, ei saa põhimõtteliselt kõigile meeldida! Kõigile sobib võimalikult neutraalne, harjumuspärane ja taskukohane. Käsitööõlled ei vasta ühelegi neist kriteeriumitest… ja ega enamasti ei üritagi seda. Hulgitoodetud õlled on n-ö sotsiaalsed joogid, mille tarbimine toimub rütmilise ühistegevusena. Suured kannud lüüakse kõmdi kokku ja jutt jätkub. Või siis tühjendatakse anum kuumal suvepäeval, pärast sauna või muidu hommikuse värina saatel ja seejärel unustatakse.

Väiketootjad on aga ühed napakad isendid. Enamasti nad ei püüagi teha seda, mis kõigile meeldiks. Mis veelgi hullem, nad pruulivad hoopis seda, mis neile endale mekib ja põnev on! Noh, aga kas te kujutate ette, et nt anšoovistega täidetud oliivid või küüslaugujäätis võiks kõigile sobida?

Väikepruulide välimääraja

Ehkki tegijaid on palju – praegu saab kokku lugeda paarkümmend ametlikku kodumaist väiketootjat –, saab nad jagada laias laastus kolmeks: käsitöölised, kunstnikud ja investorid. Käsitöölisi on mõistagi kõige rohkem. Selleks võib olla nii enda ja sõprade jaoks õlut valmistav hobipruul kui ka juba ametlik tegija. Enamik neist alustab n-ö konservidest ehk maltoosast ja nende jaoks on kogu värk kinni õlles endas. Õlut peab palju olema ja hästi võiks see kah maitsta. Kui sõpradele meeldib ja/või turg toote heaks kiidab, on kõik korras. Kui ei, siis solvutakse ja pööratakse selg – ega siis elu seetõttu seisma ei jää, küllap saab muud kah teha.

Kunstnikud on keerulisem rahvas ja neid leidub mõistagi vähem. Erinevalt käsitöölistest nad mitte lihtsalt ei tea, kuidas midagi „õigesti” teha, vaid püüavad kogu aeg midagi uut leiutada, et iseennast proovile panna. Ogarad ideed ja isegi masside pahameel panevad nad rõõmsalt särama ning üha uuesti ja uuesti katsetama.

Investoreid selle sõna puhtal kujul leidub Eesti väiketootjate maastikul veel vähe, kuid tuleb üha juurde. Kui tegu on heatahtliku metseeniga, kes annab kunstnikule vabad käed, on kõik hästi. Kuid investori jaoks põhiline ehk majanduskasvu loogika ongi see, mis tapab vaba loomingu ja sunnib tippkokki päevast päeva „pippuripihve” vorpima.

Mustlaspruulide fenomen

Umbes pool praegu ametlikult registreeritud tootjatest on niinimetatud mustlaspruulid. Ehk siis sellised pruulijad, kellel polegi oma pruulikoda. Need, kes toodavad oma õllesid tegelikult teiste juures või, veelgi lihtsamalt, lasevad seda kuskil mujal teha, ise protsessi kuigivõrd sekkumata.

Sellises tegevusvormis pole iseenesest midagi uut ega ammugi mitte taunimisväärset. Mitmed maailma tuntuimad pööraste maitseelamuste pakkujad on „mustlased”. Olgu näiteks toodud kas või Taani lipu all tegutsev Mikkeller, kelle õlled valmivad enamasti Belgias, aga ka kõikjal mujal, kus parasjagu vaba tootmisvõimsust üle on. Probleem alustavate „mustlastega” on aga see, et enamasti pole neil ülemäära vaba raha, seetõttu pöörduvad nad odavaimat teenust pakkuvate pruulikodade poole. Odav pole aga teadupärast kvaliteedi sünonüüm. Ka Eesti pisikeste pruulikodade maastikul on paar sellist tegijat, kelle tehnoloogilised puudujäägid ja/või vilets vesi algselt ehk isegi hea idee ära rikuvad.

Moevärk või mängumuutja

Kas siis uued väiketootjad on tulnud selleks, et jääda, või on tegu lühikese moega, nagu oli omal ajal suhkruvati, vahvlite või kivipesu-teksade valmistamine? Ühest küljest on tegu piisavalt globaalse muutusega suhtumises, et ennustada sellele uuele tuulele pikka iga. Järjest enam eelistavad tarbijad kohalikku ja ehedat, olgu selleks siis sink, juust või miks mitte ka hirmkallid mahebanaanid. Teisalt aga saab endale sellist luksust lubada alati vaid üsna väike seltskond ning selle kamba tujud on muutuvad.

Kuid lisaks lühiajalistele moevooludele saab rääkida ka pikkadest trendidest. Mõnes mõttes on tegu hüppega „tagasi normaalsusesse”. Kui ennemuiste oli tavapärane, et igas külas oli oma pruulikoda ja enamik kõrtse keetis oma märjukese ise, siis vahepeal sõi suurtootmine käsikäes turundusega väiketootjad välja. Praktiliselt kogu maailma õlletööstus koondus mõne hiidkontserni kätte. Nüüd liigub pendel tagasi sinnapoole, kus tegijatel on tahtmist jääda sõltumatuks, ning ka olukord turul näikse seda soosivat.

Miks need uued õlled kõik nii mõrud ja kallid on?

See on enim levinud etteheitev küsimus, mida õllepoodnik kuulma peab. Vastus peitub aga kõiges eespool kirjeldatus. Uued tegijad tahavad toota midagi uut ja erinevat, midagi sellist, mis neile endile meeldib ja mille tegemine põnevust pakub.

Kunstilist metafoori kasutades: kui vesi on õllekunstniku lõuend, linnased värv ja pärm toimib pintslina, siis humalad on see efektne raam, mis pildi särama paneb. Või siis see tabamatu miski, mis muudab kogu pildi olemust. Teeb sisse vahe odava repro ja väärika kunstiteose vahel.

Ja vaat need kallid humalad (oi see on kaugelt kõige kallim osa õlle toorainest) ongi need, mis eristavad enamikku väiketootjaid-pruulmeistreid nende suurtehastes töötavatest ametivendadest. Suurtootmine optimeerib kulusid ja suurendab läbimüüki. See lihtsalt peab seda tegema, et olla konkurentsivõimeline endasuguste hulgas. Selleks on aga vaja toota nii odavalt kui võimalik ja kraami, mis sobib maksimaalselt suurele turuosale.

Õllekunstnikud kulutavad oma kraami tootmiseks ebanormaalselt palju linnaseid ja täiesti ogaras koguses humalaid, mitte nende odavaid asendajaid ja lisandeid, mis annavad masstootmises mastaabiefekti.

Kokkuvõtteks: kuidas see loomake siis elab?

Eestis on praegu ametlikult turul umbes paarkümmend väiketootjat. Enamik neist on tulnud turule kahe aasta jooksul ning uute tegijate pealekasv ei näi pidurduvat. Ainuüksi viimase mõne kuu jooksul on tekkinud kolm uut pruulikoda ning silmapiiril on veel vähemalt kaks-kolm.

Jaksu ja indu on pruulmeistritel küll. Paljud hobipruulid – keda on tuhandeid – unistavad päris oma pruulikoja avamisest. Praegune turuolukord näib kõike seda ka soosivat. Väikeõllede turuosa on nn õllerevolutsiooni hällis ehk USAs u 10%, seega kasvuruumi siin jagub.

Kui võtta aluseks väga lihtne statistika, siis nt Saksamaal on iga 30 tuhande inimese kohta keskmise suurusega pruulikoda, peotäiest väiksematest rääkimata. Kui mitut õlletööstust teate te aga Pärnus? Või Narvas? Saaremaal? Nii et meie seni avalikkusele vähetuntud, kuid vilgas ja uudishimulik loomake tunneb end suurepäraselt ja omab elutegevuse jätkamiseks ja aktiivseks paljunemiseks vägagi häid väljavaateid.