Kallid sõbrad, püüan vastata teie kõigi üsna täpselt samasugusele küsimusele korraga, eraldi läheb juba kuidagi raskeks. Vastus on alljärgnev: ei, ma pole veel jooma hakanud!

Kusjuures alkoholi mittejoomine on äärmiselt põnev! Käisin ühel juubelil ja ühes pulmas, lisaks mõningatel koosviibimistel, võõrustasin külalisi jne – selles mõttes olen sel „teisel kainel nädalal” end vähemasti niimoodi formaalselt proovile pannud küll. See, et mul autojuhilube pole, on muidugi puhas raiskamine, sest praegu oleksid need marjaks ära kulunud küll ja mõni jooja oleks veel ehk juua saanud. Aga lube pole.

Miks aga alkoholi mittejoomine põnev on? Esiteks tuleb välja, et seda käsitletakse inimeste peades kui mingit laadi puuet. Aga nüüd saan aru, et olen seda isegi korduvalt teinud! See on nagu mittelihasöömisega. Selle ilmnemisel küsitakse ja uuritakse – ja seda kommenteeritakse – pidevalt, see on alati kuidagi teema. Küsimuste ja kommentaaride skaala pole samas kuigi lai. Küsitakse miks, küsitakse, kas on raske, kas isutab/janutab. Nüüd, septembrikainusega seoses küsitakse, kas oktoobris joon sama palju või rohkem või vähem. Räägitakse oma kogemustest mittejoomisega jne.

See uurimine ja arutamine on normaalne puha, ärge saage minust valesti aru. Aga olen hakanud seda teemat ikkagi jõudumööda vältima, sest miks peaks see olema igasuguste koosviibimiste põhiteema? Ma võin oma kainest septembrist rääkida küll, praegugi ju räägin, aga pikapeale võib see tüütuks muutuda mitte ainult mulle, vaid ka teistele ja kes meist ikka tüütu tahaks olla. Iga mittelihasööja on kuulnud ju nalja „How do you spot a vegetarian? Don’t worry. He’ll tell you.” („Kuidas tunda ära taimetoitlast? Ära muretse, ta räägib sulle!”) Jube tüütu nali, sõbrad, muide! Sest minu kogemuste kohaselt ei ole need taimetoitlased ja kainurid tihti, isegi enamasti, ise üldsegi teema tõstatajad, tihti on see ikka teistel hambus.

Minu puhul on asi muidugi natuke keerulisem, sest – olgem ausad – ma olen oma septembrikainuse ise suhteliselt suure kella külge pannud – Müürileht ja Facebook ja kõik. Nii et mina olen kõik need küsimused ja kommentaarid ära teeninud ja võtan ka vastu!

Teine suurem tähelepanek võiks olla see, et kui seltskonnas on keegi kaine, muutuvad mittekained inimesed tihtipeale murelikuks. Üks on näiteks hakanud mind näiteks lausa vältima – või peaaegu! Küsib vahel, et kuidas me niimoodi kokku saame, kui tema on joonud juba mõned õlled ja äkki on purjus ja ebameeldiv, sest mina olen ju kaine. Tihti küsitakse üldiseltki „ega ma liiga purjus ei ole??” või „Kas sul on üldse huvitav?” – jällegi, täpselt samu asju olen ka mina oma elus küsinud, kui seltskonnas on olnud keegi päris kaine ja mina näiteks parajasti alkoholi joon. Huvitav.

On ka tulnud ette dialooge – jällegi, olen ka ise oma elus niisugusi vestlusi alustanud ja nüüd nad tulevad tagantjärele kuidagi meelde ja esile:
„Ma olin eile vist päris purjus…”
„Aa… ma ei saanud üldse aru, et oleksid olnud!”

Tegelikult on õige ju seegi, et kui sa oled kainena seltskonnas, teistega samas mode’is nii-öelda, näiteks algusest peale, siis mõjub ka mingisugune empaatia ja grupivaim – sul on ju ikkagi lõbus, sa ju jaurad ja naerad (ja vajadusel laulad ja tantsid) teistega ikka samamoodi kaasa ja see ei nõua ka mingisugust pingutust, see ei ole võlts. Kui satud kainena niimoodi poolepealt „parajate poiste” seltskonda, siis alguses võib tekkida mingi võõristus- või nihkemoment küll – ei saa kohe samasse meeleollu või tasandisse –, aga see on ju samuti täiesti normaalne. Samamoodi on sattuda mingisse siseringi nalja poolepealt – ei saa kohe aru.

Kolmas tähelepanek on ka täiesti ilmselge ja seda teavad umbes kõik inimesed maailmas. Energia! Uskumatu kui palju on hommikuti energiat, isegi igal hommikul. Olen hakanud natuke kahtlustama, et võib-olla on ka seetõttu tuju läbivalt kogu aeg parem. Mitte, et ta enne oleks kuidagi halb olnud, aga nüüd on kuidagi läbivalt ja silmatorkavalt veel parem. See võib muidugi olla ka juhus või erinevate asjaolude kokkulangemine. Aga ma ise kavatsen nüüd ka oktoobris, novembris /…/ mittejoojatele mitte esitada pidevalt samasuguseid küsimusi!

Üksikud kummalised tsitaadid ettevaatamatutelt sõpradelt, kes ei arvestanud Müürilehe veebi sattumisega:

Sõber nr 1: „Kuidas pulmas oli, vaatasin just pilte? Ma ei julge pärast seda Müürilehe alkoholipäevikut küsidagi.” Sõber nr 2: „Ma nägin sind unes. Seal oli üks känguru, kes muidu oli okei, ainult natuke tüütu. Tahtis kogu aeg jooma minna… Sina ütlesid kohe, et sa ei joo alkoholi, sest september.” – Rõõm, et mu kainus on jõudnud ka mõnda mitteteadvusse!
Kaks korda (üks kord ühel koosviibimisel – tuttav nr 1; üks kord pulmas – jällegi sõber nr 2), sõnastus võis varieeruda, aga sisu oli sama: „Aga sa võid juua küll, ma ei ütle mitte kellelegi!” – nagu see challenge polekski mu enda jaoks! Pöörane!