MTÜ Pagula külastas ühes väljasõiduga Vao keskusse ülemöödunud nädalal ka väikest Kiltsi põhikooli, kus õpivad Vao keskuses elavate varjupaigataotlejate lapsed.

Kiltsi koolis käib praegu 66 last, kellest üheksa on varjupaigataotlejad. Välismaa lapsi lisandub jooksvalt kooliaasta käigus. „Need, kes tulid 1. septembril, suudavad end juba väljendada ja saavad asjadest aru,” märgib Lääne maavalitsuse ja MTÜ Pagula seltskonda võõrustanud koolidirektor Merje Leemets.

Enamasti on kool lastega suhtlemisel ära kasutanud seda, et kas lapsed või nende vanemad räägivad kas vene või inglise keelt. Leemetsa sõnul on nad aga kogemuse põhjal õppinud, et läbi kolmanda keele suhtlemine teeb lastele karuteene – paraneb õpetajate vene, mitte laste eesti keele oskus –, ning seda varianti enam ei kasutata. Keelekümblusmeetod ehk eesti keele õpetamine läbi eesti keele enda, eestikeelses keskkonnas tegutsemise läbi, on lihtsalt tõhusam. Asjaajamises kasutatakse varjupaigataotlejate keskuse tõlki. Seega Leemets ei muretse, et vaid päev enne meie külastust liitus kooliperega kaks last, kes ei räägi ühtegi keelt peale oma emakeele.

Mingeid märkimisväärseid konflikte seoses välismaa laste kooliperega liitumisega ei oska Leemets välja tuua. Mõned moslemitüdrukud kannavad üsna hariliku väljanägemisega pearätte, kuid sellega on kõik juba harjunud. Kannavad ka mõned kohalikud tüdrukud – niisama. Tõsi, ramadaani ajal tehti ühes klassis ühele moslemilapsele pahatahtlikke märkusi, kuid see ei erinenud kohalike laste omavahelisest nokkimisest.

Üldiselt toonitabki Leemets, et lapsed on lapsed. Aktiivsemad esimese klassi poisikesed ikka tõuklevad, mõned lapsed ikka kipuvad teisi norima ja mõni laps aeg-ajalt norimise ohvriks sattuma. Pigem on ebatavaline see, et kui tegu on varjupaigataotleja lapsega, tehakse täiesti tavalisest ja igapäevaselt ka kohalike laste vahel toimuvast sündmusest meediamull. Justkui tõukleks seitsmeaastane poiss oma nahavärvi, religiooni või päritolumaa pärast. Tegelikult on ta lihtsalt seitsmeaastane!

Ka igas muus mõttes on tegemist tavaliste lastega – osalevad huviringides, sõbrustavad teistega jne. Akadeemiliselt on varjupaigataotlejate lapsed Leemetsa hinnangul väga nupukad ja üllatavalt hea keelevaistuga.

Välismaa laste vanemad on aga kohati oma laste koolielust rohkem huvitatud kui kohalikud. Eriti aktiivsed on isad – käivad koolis huvi tundmas, kuidas lastel läheb.

Kiltsi mõisakooli õpetajaist kaks kolmandikku on noored – nende jaoks on välismaiste laste õpetamine uutmoodi õpimeetodeil väljakutse. Mingit vastumeelsust ei ole nad üles näidatud. Vanematel õpetajatel on natuke raskem, kuid nad mõistavad sammu tarvilikkust. Ajal, mil maakoole pannakse Eestis kinni, on iga juurde tulev laps, võõrkeelse lapse pealt saadav pearaha ja raha keeleõppeks koolile olulised.

Uurisime, kuidas on välismaist päritolu laste kooliga liitumisse suhtunud kohalik kogukond. „Palju on olnud nõmedust, mõistmatust ja lihtsalt trummi tagumist, kuid praeguseks on kogu küla maha rahunenud,” märkis koolidirektor. Lastevanemate koosolekutest ja klassijuhatajate tundidest on teavitustöö varjupaigataotlejate teemal pidev osa.

Kui üks lapsevanem muretses, et umbkeelse lapse kõrvalt ei jää ju õpetajal klassiruumis tema lapse jaoks piisavalt aega, siis tegelikult on kogemus Leemetsa sõnul näidanud risti vastupidist: õpetajad on sunnitud rakendama uut õpikäsitust, lastega aktiivselt terve tunni tegelema. Sellist vanakooli varianti, et lapsed saavad töölehed kätte ja õpetaja istub oma laua taha eelmise päeva kontrolltöid parandama, enam ei ole. Sellest on aga kasu kõigile õpilastele. Näiteks Lilleküla koolis on paranenud kohalike laste tasemetööde tulemused.

Teistele koolidele, kes ei ole veel välismaa lapsi õpetanud, kuid peavad seda tulevikus tegema, annab Leemets soovituse: ei mingeid tõlke, vahendajaid või tugiisikuid – tark on saata oma õpetajad keelekümblusmeetodi kursusele ja kasutada vaid seda viisi.