Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral arutleb Gregor Taul avaliku ruumi probleemide üle Amandus Adamsoni skulptuuri näitel Viljandis.

Kui Tallinna Vabadussõja võidusammas valmis, lootsin ja uskusin siiralt, et see jääb noore rahvusriigi mälumaastikul viimaseks üdini poliitiliseks monumendiks (skulptorid ütlevad, et monumendist 50% on poliitika ja 50% esteetika). Kasvuraskuste märk, mis sa ikka teed – peab ära kannatama, nii nagu teismelised vinne salgavad. Arvasin, ja seda kirjutasin ka oma Vabaduse väljaku monumentaalseid moondumisi kajastavas magistritöös[1], et edaspidi saab avaliku ruumi kvaliteet vaid paremaks minna. Vana hea idealism, mis sunnib meid uskuma, et elu edeneb lineaarselt. Praktikas on suhted aja ja ruumi vahel siiski ettearvamatud nagu Walter Benjamini kokkukägardatud paberilehel (aja lool).

Viljandisse kolides kuulsin, et tegemist on ühe viimase Eesti linnaga, kus pole taastatud sõjaeelset vabadussõja monumenti, milleks oli Amandus Adamsoni 1926. aastal valminud kõrgel jalamil skulptuurigrupp, mis seisis omal ajal Eesti Panga hoone ees, taustaks lossimäed. Kuju õhiti 1941. aastal, 1970. aastate lõpus ehitati selle kohale Viljandi EKP hoone, mida tänapäeval maavalitsuse kontoripindade järgi ametite majaks kutsutakse. Kohalikel linnaisadel näib olevat plaan maja lammutada, et mälestis Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks taastada. Linnavalitsus kutsus kokku 13 mehest(!) koosneva komisjoni, mis tegi oktoobris avalduse, et toetab kunagise parteimaja lammutamist ja selle asemele võidusamba taastamist. Nuta või naera, aga jälle jääb tunne, et kuna suured poisid on oma liivakastis otsusele jõudnud, siis näib see olevat protsess, millesse pole mõtet vahele segada.

Ent mõni nädal tagasi, kui Sakala avaldas peatoimetaja Hans Väre arvamusloo „Miks ei peaks Amandus Adamson Viljandisse tagasi tulema”[2], tundus, et dialoogis võib siiski jumet olla. Nimelt jäi mind painama, et oma küllaltki tasakaalustatud artiklis argumenteerib Väre akadeemiku kujugrupi kopeerimise vastu väitega, et kui enne teist maailmasõda oli samasugune monument peaaegu igas linnas, ning küllap oli neid sel ajal ka vaja, siis praegu kõnetaksid need väheseid. Ma arvan, et siinkohal ta eksib – pigem kõnetab klassikaline sõjamonument väga paljusid, seda nii mäluliselt, hariduslikult, ideoloogiliselt, poliitiliselt kui ka esteetiliselt. Võrreldes kolme aasta taguse ajaga pole ma aga ise sugugi kindel, et sellise monumendi pooldajaid on võimalik või üleüldse peaks ümber veenma või kasvatama, et nad otsustaksid mingis plaanis edumeelsema avaliku ruumi kasuks. Pealegi, nii nagu mälestusmärgi taastamine on komisjoniliikmete jaoks ennekõike märk ajaloolise õiguse jaluleseadmisest, pakub see ka paljudele tavalistele inimestele hädavajalikku lepitust ajalooga.

Olin päris pettunud, kui ma ei suutnud viis aastat tagasi vanaemale selgeks teha, et vabadusrist on küündimatu käkerdis (sellest, mida sa ei suuda oma vanaemale selgeks teha, pole sa aru saanud). Temale, kes oli kaotanud vabadussõjas isaisa, minu argumendid linnaruumist ei mõjunud. Mis seal ikka, olukorraga tuli leppida ja eks enamik ristivastaseid on sellega ka omal moel harjunud. Tallinna giidina näiteks nii, et kui ma varem sõitsin turistidega sadamast Toompeale Pärnu mnt kaudu, siis edaspidi tegin seda Balti jaama kaudu. Bussiga klaasristist mööda sõitmine tekitab linnakülalistes piisavalt palju küsimusi, et neile võikski vastama jääda. Ilmselt juhataksin Viljandi-huvilised Adamsoni koopia korral Kondase Keskusesse samal põhjusel ringiga.

Monumendi taastamise kõrval on aga minu arvates veel kaheldavam ametite maja mahalõhkumine väikelinnas, kus hoonestus on niigi hõre. Selline tegutsemine võib ainult süvendada olukorda, kus kesklinn on elutu, linna piiravad aga sõõrina ostu- ja kontorikeskused. Lisaks on ka arhitektuuriajaloolisest seisukohast taktitundetu kaotada hoonemass kunagise Eesti Panga hoone kõrvalt – kõik, kes on Eesti linnades ringi sõitnud, teavad, et Eesti Panga hoone oli omal ajal maamärk, mis pani paika linnaarengu suunised ja mastaabid (ideaalis võiks pangahoonele samal tänaval või platsil sekundeerida väärikas arhitektuuriansambel, mitte tühi krunt). Üks argument hoone säilitamiseks on ka see, et enne kui majale muutuste keerises uued mahud lisati (sh erakordselt idiootsed kämpingustiilis suured aknad), oli tegemist täiesti tipp-topp administratiivhoonega, mille väljanägemise võikski taastada. Tõestuseks vaadake Tallinnas pensioniameti maja (Pronksi 12, algselt EKP Mererajooni komitee, arhitekt Malle Kusma, 1976), mille projekti järgi ka Viljandi EKP rajoonikomitee hoone ehitati. Minu arvates on tegemist linnalise ja muheda hoonega, mille on jäädvustanud arhitektuurifotos suurepäraselt Tõnu Tunnel.[3]

Kui aga avalik arvamus on nii väga aedlinliku mudeli poolt – lammutada ametite maja, et avada Tallinna tänava sihilt vaade lossimägedele –, siis olgu, mõistan seda impulssi, kuid kas me siis ei võiks kokku leppida, et sealt paistev Laidoneri ratsamonument (skulptor Terje Ojaver, 2004) võikski olla see igatsetud vabadussõja monument (skulptuuri avamise aegu nii ka räägiti).

Minu arust pakkus kõige parema „vabaduse monumendi” aseaine välja Viljandi endine peaarhitekt Laur Pihel, kes eiras põhimõttekindlalt Arhitektide Liidu patroniseerivat kava teha Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks korda Eesti väikelinnade (kesk)väljakud. Pihel leidis, et sama raha eest võiks hoopis korrastada linna läbivad põhilised liiklusmagistraalid – kogu linna piires tuleks Tartu ja Pärnu sissesõitude vahele rajada sujuv auto-, kergliiklus- ja jalakäijatee. Sõnaga, R. P. Firnhaberi galeriist peaks saama rulluisutada Ugala black box’i. Minu arust on raske kujutada ette sümpaatsemat kingitust nii linnakülalistele (olete teretulnud mugavalt peatuma!) kui ka -elanikele (me soovime, et siin oleks hea ja turvaline elada). Minu utoopilises nägemuses võiks peatänav toimida seejuures kogu pikkuses jagatud tänava põhimõttel, kus õueala reegleid järgides liikleksid samal tasapinnal ja kiirusel autod, rattad ja jalakäijad. Nüüdseks paistab see projekt küll külmutatud olevat.

Kui aga monumendikomisjon otsustab edasi minna mälestusmärgi rajamisega, siis mõneti alistunult soovitan isegi loobuda heast tavast korraldada konkurss ja taastada otsejoones Adamsoni skulptuurigrupp. Avatud konkurss külvaks tõenäoliselt vaid segadust ja paratamatult lahutaks inimesi. Ühelt poolt on komisjonil lihtsalt keeruline jõuda üksmeeleni selles, mis võiks olla võistluse eesmärk, teisalt ei aitaks nende ponnistustele kaasa üldine „monumentaalse” kriis lääne (kunsti)maailmas: konkursil osalejatel oleks raske tingimustega suhestuda, kuna maailmas ei ole viimastel kümnenditel kuigi palju häid näiteid õnnestunud monumentidest (tekib küsimus, kas kasutada „töövahendina” figuraalsest skulptuuri, sümboleid, tühjust, mäluvälja, abstraktset motiivi vms). Need vähesed head tulemused on sündinud siis, kui taies on valminud autori väga isikliku kogemuse ja kunstikeele pealt. Näiteks esindavad Rachel Whitereadi holokausti memoriaal Viinis (2000) ja Maya Lini Vietnami sõja memoriaal (1982) mälestusmärke, kus isiklik on muudetud mõjusalt universaalseks. Ma kardan, et 13 mehest koosnev komisjon ei suuda oma ego sedavõrd maha suruda, et nad laseksid kavandada Viljandisse memoriaali autoril, kelle idee ja tõlgendus pärineb väga isiklikust suhtest vabadusse, mitte aga ajalooõpikust.

Mõni nädal tagasi oli Raadio Kukul külas Indrek Tarand, kellele „Vox populi” kuulajad said küsimusi esitada. Keegi maainimene päris, miks Rail Balticu rong tema külas peatuma ei hakka. Alati muhe Tarand vastas, et ärge muretsege, eestlased ei näe kunagi Rail Balticut, nii et hakakem juba varakult armastama Tartu ja Valga kaudu Riiga sõitmist. Hurraa! Midagi nii kainet polnud ma tükil ajal kuulnud. Vana-Võidu VICTA[4] ja Amandus Adamsoni monumendi taastamisega seoses sooviksin kelleltki midagi sarnast kuulda.