Homme, 19. jaanuaril kell 18 esilinastub Tartu Elektriteatris dokumentaalfilm „Lõuendilinn“ Tartu tänavakunstist ning kahest maskitatud kunstnikust, MinaJaLydiast ja Edward von Lõngusest. Tartu tänavakunstifestivali Stencibility korraldajad on aga ette võtnud raamatu koostamise.

„Lõuendilinn“

Filmi autor Aleksandr Heifets oli mõned aastad tagasi Tartusse kolides paelutud omapärasest fenomenist. „Selgus, et Tartu on Eesti kontekstis eriline linn, kus tänavakunstnikud võivad pea pühas rahus tegutseda ning end linnaseintel väljendada. Sellest tuligi idee teha film „Lõuendilinn“, milles kohalikud tänavakunstilegendid MinaJaLydia ja Edward von Lõngus viivad meid intiimsele retkele läbi Tartu tänavakunsti skeene. Uurime filmis, kuidas on kunstnikud leidnud tasakaalu loomingulise eneseväljenduse ning argielu vahel, kui palju mõjutab nende igapäevaelu pidev identiteedi varjamine ning kas ja kui kaua suudab üks kunstnik ärateenitud tunnustusest eemale hoida või sellest üldse loobuda.“

Kolmas peategelane on režissööri sõnul ka Tartu linn, kuna tänavakunstist on saanud üks Tartu visiitkaarte.

Filmile järgneb vestlus režissöör Aleksandr Heifetsi, montaažirežissöör Helis Hirve ja produtsent Helen Vinogradoviga.

Sündmus Facebookis

Tartu tänavakunstiraamat

Tartu tänavakunstifestivali Stencibility korraldajad Sirla ja Kadri Lind on teinud oma Facebooki lehel üleskutse saata neile fotosid ja mälestusi Tartu tänavakunstist, et kokku panna üks ülevaatlik raamat.

Vastuseid üleskutsele on tulnud mälestuste kohta alates 1980ndatest 00ndateni välja, milles legendaarseimad on näiteks „Haiguste ravi. Kontrollitud” või ühed esimesed seinale pandud tähelepanekud „ERGO PETAB” ja „хуй”. Ning eriti tartulikult: „See ei ole elu. See on uni”.

Raamatu üks koostajaid Sirla leiab, et vaatamata igasugustele ilmunud märkmikele, mängudele, näituste trükistele ja muule on mahukas raamat Tartu tänavakunstist karjuvalt puudu. „Selle 10 aasta jooksul on nii palju juhtunud. Kui meenutada, mis oli 2006. aastal Tartu tänavatel ja vaadata praegust seisu, siis on see massiivne. Viimane raamat Eesti tänavakunstist on „Haiguste ravi. Kontrollitud”, mis on ilmunud 2009. aastal ja sellega võrreldes on olukord väga väga teistsugune. Markeerisimegi 2006.–2007. aasta uue liikumise tekkimise ajaks, mil tuli grafitile lisaks peale uus laine,” ütleb Sirla.

Raamat on planeeritud valmis saama septembris, mil on ka selle aasta Stencibility festival.

Hoia end raamatu valmimisega kursis ja jaga oma mälestusi Tartu tänavakunsti Facebooki lehel.